Harri Taliga – sotside uljas luugimees

JAAK AAB,      31. mai 2006


/SL Õhtuleht keeldus seda kommentaari avaldamast/

Seda kommentaari ajendasid kirjutama sotsiaaldemokraatide valimistanki istutatud EAKL-i juhatuse esimehe Harri Taliga valed ja vassimised (22. mai SL Õhtulehes).

Kui tegemist oleks ainult minu isikuga, polekski tahtmist kommenteerida seda emotsionaalset retoorikat, mis traditsiooniliselt koosneb pooltõdedest, poolvaledest ja mahavaikimistest. Kuna aga teema sisu ja ametiühingujuhi väljaütlemised puudutavad nii töötajate kui ka ametiühinguliikmete esindamist, nende õigusi, siis ei saa lasta sotside „luugimehel" lihtsalt ruulida.

Olen korduvalt nii ametiühingujuhtidele kui ka ajakirjandusele ja avalikkusele selgitanud töötajate usaldusisiku seaduse eelnõu sisu ja selget loogikat. Eelnõu eesmärgid on sätestada töötajate usaldusisiku valimine töötajate enamuse soovil ja volitustega ning usaldusisiku õigused ja kohustused. Tööandja aga saab selge kohustuse: informeerida töötajaid ja konsulteerida nendega ettevõtte arengu t ja töötajaid puudutavate tähtsamate otsustuste üle. See, kas usaldusisik on ametiühinguliige või mitte, sõltub ainult töökollektiivi tahtest.
Lisaks sellele on ametiühingu poolt valitud esindaja õigused ja garantiid sätestatud ametiühinguseaduses ja kõnesolevas eelnõus. Ja need on töötajate usaldusisiku omadest ulatuslikumad. Paljudes arenenud demokraatiaga riikides selline seadus üldse puudub, sest ametiühingud ja tööandjate esindusorganisatsioonid lepivad esindamispõhimõtted omavahel kokku ning see kokkulepe pannakse kirja kollektiivlepingutes.

Kuidas mujal maailmas on need kokkulepped võimalikud, Eestis aga Taliga sõnul täiesti võimatud? Eesti seadusandja ongi juba ametiühingutele appi tulnud ja jõustanud ametiühinguseaduse.
Euroopa ametiühingute esindustesse ja ILO-le saatis EAKL aga ainult töötaja usaldusisiku eelnõu, mis on valmimisjärgus. Muu õigusruum vaikiti maha, sealhulgas ametiühinguseaduses sätestatu. Kordan veelkord: eelnõu on vastavuses rahvusvahelise õigusega – sama loogika töötajate esindamisel on kasutusel paljudes pikaajaliste demokraatiatraditsioonidega Euroopa riikides.
Erilist kasu ei töötajale ega ametiühingu tavaliikmele pole olemasolevast siseriiklikust regulatsioonist kahjuks sündinud. Seda „tänu" Ametiühingute Keskliidu endiste ja praeguste juhtide järjekindlale tegevusele või pigem – tegevusetusele. Ei oskagi täpselt öelda, mis on peamine põhjus, miks just EAKL-i liikmeskond on viimase kümne aastaga nii kiiresti kahanenud. Oma osa selles on ametiühingujuhtide tegevusetusel ja motivatsioonipuudusel, aga kindlasti ka ametiühingute ärakasutamisel sotside päevapoliitilistel eesmärkidel.
On ju selgelt näha: EAKL-i juhid asuvad esinema just enne järjekordseid valimisi, et materdada sotside poliitilisi konkurente, korjata valimistel ametiühinguliikmete hääli ja siis maanduda Riigikogus, kus jätkata niiditõmbamist nii enda kui ka erakonna kasuks.

Tegeliku töö tegemiseks neil motivatsioon puudub, sest nõukogude ajast pärit tolleaegse riigi ja kogu rahva omand – kinnisvara Tallinnas – ning sellega parseldamine on kindlustanud juhtkonnale mugava äraelamise aastateks. Sellisel juhul pole ametiühingute liikmeskond, mis kümne aastaga on kahanenud poole võrra, ju üldse oluline. Kuid ei tasu arvata, et töötaja või ametiühinguliige seda mängu läbi ei näe.
EAKL-i kuuluvad paljud liikmesorganisatsioonid on teinud tänuväärset tööd nii oma liikmete kui ka kõigi töötajate esindamisel ja nende õiguste kaitsmisel. Ka paljud kollektiivlepingud tööandjatega on saavutatud tänu nende järjepidevale tööle.
Kahjuks kasutatakse ametiühinguorganisatsioone ära, et sotside „tank" valimiste eel oleks jätkuvas meediavihus. Tankijuhid on peitnud ennast selle sisemusse juhtkangide juurde ja lasevad Harri „Uljas" Taligal luugi kohal kõrguda. Olen näinud konkreetseid suuniseid, mis on tulnud Toompealt ja annavad praegusele ametiühingujuhile selgeid juhtnööre leivaisadelt. Nii on Taliga vahel kurtnud, et sotside juhid pole temaga alati rahul. Põhjus: vähe on „verd", barrikaade, emotsioone. Sellise surve tulemuseks ongi emotsionaalsed rünnakud, seda ka sotsiaalministri vastu. Tööd ja vaeva nõudvate läbirääkimiste asemel tööturu vastaspoolega on ju lihtsam ja poliitiliselt mõjusam süüdistada riiki, valitsust ja ministrit vandenõus ning ametiühinguvaenulikkuses.
Taliga sõnavõtud meedias on koordineeritud sotside liidrite Kadi Pärnitsa ja Eiki Nestori artiklitega nii üleriigilistes kui ka maakondlikes ajalehtedes. Seni kui ametiühingud ei saa päevapoliitikast tõeliselt sõltumatuks, pole loota, et usaldus keskorganisatsiooni suhtes kasvab ega ka liikmeskond suureneb. Olen jätkuvalt veendunud, et töötajate huvid on kõige paremini kaitstud ametiühingute kaudu, see aga nõuab ametiühingujuhtidelt järjekindlat tööd ja sõltumatust poliitilistest erakondadest.
Vaatamata EAKL-i juhtide tekitatud vastasseisule peab Sotsiaalministeerium kollektiivläbirääkimisi sotsiaalpartneritega ning koostöö toimib hästi. Sotsiaalministri juhtimisel on valitsusdelegatsioon sõlminud kollektiivlepingud nii TALO-ga kultuuritöötajate palkade alammäärade tõusuks kui ka EAKL-i kuuluva ROTAL-iga sotsiaalhoolekandetöötajate palgatõusu suhtes.
Kõigile töötajate huve kaitsvatele ametiühingutele soovin jõudu, edu ja vastupidavust! EAKL-i juhtidele aga konstruktiivset tööd läbirääkimistelaua taga, et saavutada tööturu osapoolte vahelised kokkulepped!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)