Mille eest Eestit nuheldakse?

Kriisiga seoses on levinud kaks eksiarvamust. Esiteks, kujutlus, et tegemist on väljast tulnud kriisiga, justkui oleks majanduskriisis süüdi üksnes kinnisvaramulli lõhkemine Ameerikas ja üleilmne rahanduskriis. Siit järeldatakse vaikimisi, et meil ei jää üle muud, kui oodata, kuni meist majanduslikult vägevamad riigid kriisi selgroo murravad. Nii praegu tehaksegi.

Aga see kujutelm ei sobi kokku nüüdisaja teaduse arusaamadega. Lühidalt, detailidesse laskumata, olgu öeldud, et tänapäeva teadus käsitab sotsiaalseid süsteeme mittetriviaalsetena. Need ei reageeri keskkonnast tulevale nii, nagu seda teevad triviaalsed süsteemid, näiteks masinad, mille puhul mingil välisel põhjusel x on kindel tagajärg y. Sotsiaalsete süsteemide puhul toimivad eeskätt nende sisemised olekud, mistõttu sama sisend ei anna sama väljundit.

Selles on lihtne veenduda, silmitsedes kasvõi Euroopa Liidu riikide majandusstatistikat. Kui tegu oleks ainult väliste põhjustega, siis mismoodi seletada näiteks seda, et Hollandis oli tööpuudus tänavu juunis 3,3% ja Tšehhi Vabariigis 6,3%, meil aga 17%? Või miks oli Eesti majanduslangus aasta esimeses kvartalis 15,1%, Poola majandus aga  kasvas samal ajal 1,9%? Isegi Islandi SKP langes majanduse kokkuvarisemise järel 10,5% ehk tunduvalt vähem kui Eestis. On ilmne, et ainuüksi ülemaailmse majanduskriisiga Eesti mahajäämust seletada ei saa, põhjused on seotud meie ühiskonna ja tema liikmete seisundiga.

Raha on meedium

Teise laialt levinud eksiarvamuse kohaselt on see kriis, mida Eesti praegu põeb, ainult majanduskriis. Selle arusaama intellektuaalseks taustaks on majanduslik determinism - kujutlus, et sotsiaalne maailm on ühemõõtmeline ja kõiki selle nähtusi seletab kas otse või kaudselt majandus. Siit tulenevad peaaegu religioosne usk majandussuhetest määratud saatusesse ja utoopiline maailmanägemine (15 aastaga Euroopa viie jõukaima riigi hulka!). Sellist mõttelaadi seostatakse enamasti Karl Marxiga.

See 19. sajandist pärit arusaam ei sobi tänapäeva. Jah, majandus on ühiskonna oluline funktsioonisüsteem ja iga sotsiaalne süsteem - ettevõte, organisatsioon jne - vajab oma olemasoluks raha. Kuid raha puudumine on vaid tagajärg - märk sellest, et sotsiaalne süsteem ei suuda oma keskkonnaga kohaneda.

Majandussüsteem koosneb suurest hulgast nõudmistest ja pakkumistest, mille vastuvõetavaks tunnistamine või tagasilükkamine tuleb kommunikeerida. Raha on selle kommunikatsiooni meedium - ta vahendab sõnumeid ja on "sotsiaalse teadmise" vorm. Kui kitsikusse sattunud sotsiaalne süsteem suudab suhted oma keskkonnaga ümber korraldada, räägib ka rahameedium teist keelt.

Niisiis - tahan väita, et enamik sellest, mida me praeguse kriisi põhjuste ja sellest väljumise võimaluste kohta teame, ei pea paika. Täbar majandusseis tuleneb suuresti sellest, et Eesti ei suuda nüüdismaailmaga kohaneda. Ja see on seotud mitte ainult majanduse, vaid ka poliitikaga, meediaga, haridussüsteemiga, eeskätt aga teadmiste ja arusaamadega, mida neis funktsioonisüsteemides luuakse. Tegemist on tõrkega ühiste teadmiste loomise ja keskkonnaga kohanemise mehhanismis.

Pimedad kassipojad

Sedasorti ohtliku seisundiga, sisuliselt ellujäämiskriisiga (ingl external Crisis of survival) puutuvad aeg-ajalt kokku paljud sotsiaalsed süsteemid: ettevõtted, organisatsioonid, riigid. Too kriis tekib sellest, et ümbritsev keskkond muutub pidevalt, koos sellega aga ei ole piisavalt kiiresti muutunud inimeste arusaamad, millel põhinevad nende otsused ja tegevus. Piltlikult öeldes, ehitame oma tulevikku suuresti teadmatuses nagu pimedad kassipojad, kes kräunuvad kõvasti ja valel ajal. Ebamääraseid häälitsusi tehes ei märgata aga, et karm maailm on katselavaks meie mõtetele ja et kiretu majandusstatistika annab üha selgemalt märku: samamoodi jätkates ei tule me oma riigiga toime.

Oluline on mõista, et välisraha sissevoolule üles ehitatud majandusmudeli võimalused on ammendunud. Täielik hullumeelsus on loota, et sedamööda, kuidas muu maailm kriisist toibub, taastub olukord, kus välisraha juurdevool ulatub kuni 25 protsendini sisemajanduse koguproduktist. Eesti tulevik saab rajaneda ainult meie oma tööle, teadmistele ja oskustele. Et maailmas tõsiselt konkureerida ja enda ülalpidamiseks raha teenida, peab odaval tööjõul põhineva tootmise ja vahendamise asemele tulema kõrgemat lisaväärtust loov tegevus.

See aga eeldab ümberkorraldusi paljudel aladel: poliitilisi reforme, meedia demokratiseerimist, teistsugust majandus- ja hariduspoliitikat, infrastruktuuri arendamist; ka teistsugust maksupoliitikat, sest haritud tööjõud, uuringud, infrastruktuuri arendamine ja ekspordi toetamine nõuavad raha.

Valikut ei ole

Loomulikult kohtavad vajalikud ümberkorraldused raevukat vastupanu, sest senine kogemus on kujundanud baasarusaamade mustri, mille abil inimesed tegelikkuses orienteeruvad. Need tõekspidamised aitavad korrastada keskkonnast tulevaid stiimuleid, määravad, millele pöörata tähelepanu, osutavad, mida üks või teine asi tähendab, kuidas toimuvale emotsionaalselt reageerida ja mida antud olukorras teha. Teisisõnu, need muudavad maailma pisut mõistetavamaks ja ettearvatavamaks. Mis aga veel olulisem: sellele mustrile tugineb ühiskonna võimuhierarhia, inimeste võim ja staatus - ja mitte ainult poliitikas. Mõistagi asuvad need inimesed oma tõekspidamisi kaitsma, sisendades endale ja kõigile teistele, et sündmused nende ümber arenevad kooskõlas nende arusaamadega - ehkki see tähendab iseendi ja teiste petmist.

Kuid valikut ei ole. Iga sotsiaalne süsteem on suures ohus, kui tema kultuuri baasarusaamade (loomulikuks ja iseenesestmõistetavaks peetavate tõekspidamiste) võrk pärsib kohanemist. Ükskõik millise tasandi juhtide ülim kohus on selline seisund ära tunda ja teha kõik selleks, et olukord muutuks. Vastasel juhul on pankrot vältimatu.

RAIVO PALMARU, Akadeemia Nord teadus- ja arendusprodekaan, endine kultuuriminister

Jaga |