Pliit peab pererahvaga juttu ajama

JAANUS KÕRV,      19. detsember 2007


"Kui korsten on meeter kõrge, siis peaks tal haagid küljes olema; tavaliselt pole neid kuskil," räägib Kuressaare korstnapühkija Madis Mäe. "Kui katus oleks kuiv, saaks niiviisi kenasti üles minna. Et neid haake pole, tuleb seda tööd teha teistmoodi, teiste riistadega." Madis on Tartust pärit, lõpetanud ülikooli majanduse alal. Tuli 1986. aastal perega Saaremaale, ja jäi. Esimest korda võttis korstnaluua kätte 11. septembril 1966... 1990. aastast pühendus täielikult korstnapühkijaametile.

Mis on korstnapühkija ja tavainimese vahe?

Nõnda küsib Madis ja vastab ise: korstnapühkijal on kolm kätt – ühes käes on tööriistad. Samas demonstreerib ta laserkaamerat, millega saab temperatuuri kontrollida, kui on tegemist näiteks pigipõlemisega. Kui pliidi all on põlemistemperatuur umbes 700 kraadi ja puu läheb põlema 300 kraadi juures, siis pigi annab juba 1200 kraadi.

Korstna pühkimiseks on fiiberlatt, mis maksab umbes 1000 krooni ja millele käib luud otsa. Vastavalt korstnajala kõrgusele saab latti pikendada. Praegu on Madisel kaasas 11,5 meetrit fiiberlatti, see võimaldaks kolmekordseski majas alt üles pühkida.

Perenaine Mari kamandatakse õue. Tema peab kõva häält tegema, kui luud üles on jõudnud. „Hea, et korstnajalg on köögis. Kui see oleks magamistoas ja pool meetrit eemal on voodi, siis tuleks ikkagi üles minna, et riideid ära ei määri," tõdeb Madis.

Ülessaamisega on tihti probleeme, sest redelid on mädad. Tänapäeval on moes Rannila katused, kus peaksid olema ka käiguteed. Neid aga pole. Kui katus libe, on minek üsna ohtlik. Samas ei tohi ju katust ära kraapida.

Õuest kostab vali "hoo!", ja Mari saab loa tuppa tulla. Luud on jõudnud sihtmärgini – hakkide eest kaitsmiseks korstna otsa paigaldatud restini.

Korstnapühkijal olgu vähemalt rakenduslik kõrgharidus

Ehk nagu vanasti öeldi – tehnikumiharidus. Miks? Pead tundma arvutit, pead oskama projekti lugeda ja nõu anda.

Madis on Tallinna inimestel lasknud välja pakkuda vabariigi kõige tuntuma korstnapühkija. Ei teata.

"Aga praegu istub see mees Brüsselis – Johannes Kert. Lõpetas omal ajal kehakultuuri maadlustreenerina, sai veerand või pool töökohta nagu spetsialist ikka…Tal oli mitu last, ja tuligi otsima tööd, mis toidaks ka. Mul oli juhus talt korstnapühkijaeksam vastu võtta... Nüüdki pean olema üks n-ö lõualiigutajaid – korstnapühkijate väljakoolitaja," räägib Madis, kes on välja õpetanud Eesti peale oma 250 meest. Kui palju neist küll tegijaid on?..

Madise arvates peaks korstnapühkijana alustama küllalt noorelt – kui füüsis on hea, elurõõm taga ja kiirust jagub. Korstnapühkija peab suutma inimestega suhelda. Madis peab enda veaks n-ö mölapidamatust.

Kütterezhiim on vale

Madis näitab korstnas olevaid pigitükke ja seletab, et need tekivad valest kütmisest. Põhjuseks – Mari köögi üksiksiiber.

"Perenaine ei saa anda alguses otsetõmmet; ta peab kogu süsteemi korraga tööle panema, aga see võtab aega. Ent korsten higistab. Näiteks kui talvel teha tuli alla, minna korstna otsa ja tõmmata käega suitsulõõrist – käsi jääb vesimärjaks. Korstna suur kivimass tekitab suure „kondentsi" – jahutab suitsu maha. Mismoodi see ära kuivab?" lõpetab Madis oma jutu küsimusega ja jätkab: "Kui ahjust läheb suits korstnasse 350 kraadi juures, korstnast välja 100-ga, siis selle juures vesi keeb ja ühtlasi ka kuivab."

Kõige hullemad asjad on tema jaoks tänapäevased metallsüdamikuga küttekaminad, mis ühendatakse tavalise korstnaga. Selliselt küttekehalt läheb suits korstnasse 60–80 kraadiga ja korsten ei kuivagi ära, nõgi jookseb mööda korstnat alla... Enne kui selline küttekeha muretseda, peaks korstnapühkija konsultatsiooniks kohale kutsuma.

Saame teada, et kaminatoru ei tohi pühkida metall-luuaga, vaid kapronluuaga. Ja et toru ise peab olema kolmekordne: metall, isolatsioon, metall. Metalist luud kraabib toru ära, see roostetab läbi, isolatsiooni enam pole, ja maja võib maha põleda.

Kaks telefoni ööpäevaringselt sees

Madisel on taskus kaks telefoni, neile võib helistada ööpäev läbi. Helistavad õpilased ning küsivad nõu, põhiliselt pigipõletuse kohta. Ja neid korstnapühkijaid, kes julgevad pigi põletada, peaaegu et polegi.

Edasi räägib Madis pliidiplaadist. Et parem on keeduplaatidega pliidiraud, sest see võimaldab praeahju tagant puhastada.

"Pane tähele, nüüd teeb korstnapühkija midagi väga valesti – korstnapühkija ei tohiks põlvitada! Sest põlved on tahmased ja nõnda määrib ta perenaise põranda ära. Kurb küll, aga jalad pole mul enam endised," tunnistab 63. aastat käiv ametimees ja küsib: "Mis hoiab korstnapühkija noore? See, et 40 aastat oled mööda võõraid naisi käinud! Oma naise juures võid laisaks ja vanaks jääda!"

Pottsepa ja korstnapühkija amet sarnanevad. Kui pottsepp peab teadma üleminekuid, et tõmme oleks korralik, tunneb ja teeb hästi käe sisse harjunud ahjutüüpi, siis korstnapühkija peab teadma erinevaid lõõristikke. Tema üks esimesi õppimisi seisnebki n-ö lõõride lugemises.

Korstnapühkija õpetab koristama

Peale muude nõuannete õpetab korstnapühkija perenaist ka koristama.

Pärast korstnapühkimist ei tohi esimese hooga midagi teha. Toimetama võib hakata alles pärast pooletunnist pausi, kui tahm on maha vajunud. Ja tahma tuleb võtta põrandalt tolmuimeja toruga, mitte harjaga, hoides toru 2–3 cm kõrgusel põrandapinnast. Ka tapeedilt saab niimoodi tahma kätte.

Pesemise juures kehtib reegel: mida külmem vesi, seda puhtam pesu. Tahmane käsi ega riie ei armasta sooja ega leiget vett.

"Perenaine on siin keeranud ajaleheserva tahmaluugi all nii üles, et kui panen panni vastu seina, siis leheserv kaardub veelgi rohkem tagasi, ja tahma läheb ikkagi põrandale. Piisab sentimeetrisest üleskeeratud leheservast, ja tahm enam maha ei lähe," kommenteerib Madis oma tegevust.

Korstnapühkija ei tohi oma kurja palet tulla külaperesse välja elama. "Ta peab olema muhe ja lõbus, ning kui ta seal üleval päikesepool kolab, siis öeldaks: päikesepoiss. Aga ei pea poiss olema – neli aastat tagasi lõpetas mul Kadrinast üks tüdruk. Kui käsil oli pigipõletuskursus, panin nad proovile piimakombinaadi korstna otsa minekuga – 43 meetrit! Oli poisse, kes poolelt teelt tagasi tulid, aga tüdruk läks üles välja, nii et polnud asigi!"

Madisel on olnud juhus, kus võttis 30-aastast pigi täis olnud korstnajalga lahti 14 tundi. Lõõr oli täiesti tahma täis. Aga kui see kõik põlema oleks läinud – põleb nädalaid! Ja neid juhuseid on olnud küll, kus majadki on pigipõlemisega maha põlenud.

Kuivastu kaist Sõrve majakani

Madisel on linnas pikalt järg ees. Kõige pikem tellimisaeg on olnud aasta ja kaks kuud. "Hakkan peale Kuivastu kaist ja lõpetan Sõrve majakaga. Kui vanasti oli Saaremaal 13 korstnapühkijat, kes olid piirkondade peale ära jaotatud, siis tänapäeval on nii, et kui su nägu meeldib, siis sind aina kutsutaksegi. Ja seda ei ole, et ma ei tule. Kord käisin korstnat pühkimas isegi ühe oma kolleegi naabermajas," sõnab Madis.

Kolmeteistkümnest endisest korstnapühkijast tegutseb praegu vaid viis-kuus. Päästeteenistusega pole Saaremaal aga ükski korstnapühkija seotud. Madis ise töötab samuti FIE-na nagu enamik Eestis tegutsevaid korstnapühkijaid. Mõned siiski töötavad ka Päästeameti all, Saaremaalgi on üks selline. Madise sõnul õigustab omal käel tegutsemine end rohkem ära. Enamik tellijaist on need, kelle juures ta käib regulaarselt.

Kui palju peab korstnapühkija sellises majas käima, kus ühtki küttekollet ei ole? "Aga kes siis need ämblikuvõrgud ära tõmbab? Kui vets haiseb ja vannituba ei tõmba niiskust ära? Eks see võiks ju ka korstnapühkija olla," arvab Madis. Ahiküttega majas peaks ikkagi kaks korda aastas käima, nii nõuab ka eeskiri.

Rusikareegel on selline: kui sa saad terve elamise peale ämbritäie tahma, siis peaks juba pühkima. Kui elumaja välisseina annaks tahmaga vooderdada, piisaks, kui see oleks 5 sentimeetrit paks. See vastab 25-sentimeetrise läbimõõduga palgile. Nii hästi hoiab tahm sooja! Vene ajal oli juhus, kus iga kuu võtsin soojaseinast välja kolm ämbritäit tahma – perenaine küttis tõrvaste kändudega. Laudast koju tulles oli elamine muidugi pottsoe!

Mõlemad siibrid olgu lahti

Madise sõnul on veel üks asi, mille otsa komistatakse, – siiber. Tavaliselt on ju kaks siibrit ja Madis soovitab mõlemad lahti teha. "Osa suitsu läheb otse ja osa pikka käiku pidi. Ja siiber tuleb alati lõpuni lahti teha."

Kui siiber on poollahti, mis siis juhtub? "Suits tuleb üles, põrkab kinnise osa vastu, lööb tagasi, ja hakkab tõmbega nuka taga keerutama, kus on tühik. Levinud viga on veel see, et sa ei pane tähelegi, kui tahmaluugile on auk sisse roostetanud. Tõmme kaob ära, sest ta saab sealt juba õhu kätte."

Perenaine Mari räägib, et neil on Madisega hea koostöö: "Teame täpselt, et nüüd ta tuleb ja teeb ilusti kõik korda. Ja seda teame ka, kuhu ta edasi läheb."
Madise nimega on naljagi saanud. Kui on küsitud, on ta vastanud: Madis Mäe, aga mitte kokkukirjutatult. Et Kalle ta ei ole. Mitmeid kordi aga on küsitud: kas Kalle kuuleb?..

Nööbist kinni!

"Noored tüdrukud on eriti maiad: näe, korstnapühkija, nööpi kah! Siis ütlen, et: tüdrukud, ettevaatust! – korstnapühkija nööbid on splinditud. Kui ropsuga tõmmata, äkki tõmbad koos mehega. Aga kui mees on halli peaga, siis mis õnn see on?" naerab Madis ja räägib edasi, et paar-kolm korda on tal nööp tõepoolest eest ära tõmmatud.

Üks tüdruk oli enne eksameid hommikul hirmsasti pabistanud ja Madis murdnud talle lõõriluuast rao ning käskinud selle õpiku vahele panna. "Seda ma tean, et tüdruk sai ülikooli sisse…" meenutab Madis. Teine kord pidi tüdruk õhtul kohtama minema ja lunis nööpi. Aga korstnapühkija tunked muutuvad ju ajapikku rabedaks. Tüdruk märkas, et nööp veidi ripub ja tõmbas koos nööbiga ära ka taskusuuruse tüki. Mõne aja pärast juhtus Madis nägema sama tüdrukut, kel nägu endiselt mossis. See ärarebitud õnn polnudki suurem asi olnud!

Töö valmis – ja naabriperesse

Madis peab tähtsaks, et praegu rõhutakse ametialasele haridusele, sest inimesel peaks alati olema tagataskus amet, mis leiva laual hoiab. Paraku aga korstnapühkijaks ükski vanem oma last ei koolita.

Korstnapühkija ei tohiks teha tööd, kindad käes, sest kindas tahmane käsi määrib, paljas tahmane käsi ei määri. Miks siis on kindad?

"Aga sellepärast, et sõrmeotsad lähevad nagu pajuviled lõhki – nahk pole enam nii elastne," tõdeb Madis ja läheb jutuga suitsetavate naiste juurde, kellel ta laseks ninapidi lõõris tõmmata, nii palju kui jaksavad. "Ehk siis saavad sellest kombest lahti, sest tuhatoosile musi anda..." jätab Madis jutu pooleli, sest mõte on niigi selge.

Ja saabki selles peres töö tehtud ning järg läheb ajakirjaniku "segamistegevuse" tõttu lubatust tükk maad hiljem üle-tee-naabrite juurde, kus Ilse ja Jüri ammu ootavad – märjad tahmaluukidele kleebitud ajalehetükid juba poolkuivanud.

Mariga lepitakse enne kokku ka uus pühkimisaeg – 28. aprill 2008.



Enne kui Madis asutab end üles minema, vaatab ta tubades tehtud ettevalmistused üle ja jääb nendega rahule. Samuti korraliku metallredeliga, mis katusel otse korstna juurde viib. Tema ametiaja jooksul on katuselt kukkumiste skoor olnud järgmine: kaks korda rangluu ja kolm korda ribid.

Katuselt selgitab Madis allseisjaile, et esmalt tuleb vaadata, kust tuul on, ja seab end sellele vastavalt seisma.

Ronin minagi Madisele, kes juba püsti korstna otsas, järele, tunnistades valjusti, et kõrgusega suur sõber just ei ole. "See on lihtne – vaata kaugele, ära vaata alla! Mina teravustan oma pilgu korstna ülemisele nukile – rohkem ma ei näegi. Ja kõrgusega harjub ruttu ära," lohutab Madis, lastes rahulikult luual käia, nagu seisaks köögis tabureti peal.



Juba köögis toimetades selgitab Madis, et siibrit on pealt kõige õigem puhastada pahtlilabidaga, sest niiske lapp võtab rasvase tolmu veel rohkem kinni.

Kui naabriperenaine Mari jälgis rohkem tahmavõtmist, siis Jüril on kavas uus tulikivist pottahi teha, mille hind ulatub 60–100 tuhandeni, ja mille üle tal nüüd plaanis asjatundjaga nõu pidada. Kamin, mis seitse aastat "valu" saanud ja mis tänu ventilatsioonisüsteemile toad viie minutiga soojaks kütab, on n-ö õhtale minemas. Põhjuseks ilmselt briketi ja kasepuudega kütmine, mille tagajärjeks katkine rest ja kummikiskunud kaminalagi.

Perenaine Ilse pakub teed, Jüri kraamib oma paberid välja ja edasine arutelu käib poolekivilõõri, korstna alt ülemineku, äramineku pikkuse ja muude terminite ümber, millest vaid asjaosalised aru saavad.

Pärast arupidamist viitab Madis luugile ja sellel olevale narmastahmale, mis kergesti süttiv ja annab tunnistust, et tõmme pole normaalne. Kui selline tahm leidub näiteks pliidi tagumise plaadi all, võib karta, et korsten juba pigitab. Kuna tahmaluuk pärineb kaminalõõrist, arvab Jüri põhjuseks just miilamise, mille puhul kaminaluuk kinni ja hapnik põlemise juurde korralikult ei pääse.

"Vot see on, kui valel pintsakul on vale nööp – see kamin ja korsten omavahel kokku ei lähe. Siin on vaja soojustatud korstent, mitte tavalist laotud korstent, mis ühekordne," toob Madis iomeka võrdluse.

"Tavaline puupliit peab pererahvaga juttu ajama, tõmbevurin peab kuulda olema," toob Madis ilmeka võrdluse. Kütmise puhul peab arvestama sedagi, et näiteks saarepuid tuleb kindlasti "lahjematega" segada, muidu võib ahju ära lõhkuda. Ja küttepuu peab kuiv olema.

Madis esitab küsimuse: "Millal puu enam ei kuiva?" Arutame Jüriga, et ju see sügis ikka on. "Ei, puu kuivab kuni juulikuuni, siis hakkab niiskust sisse võtma."

Nõnda said ka selles peres lõõrid puhtaks ning tänuväärse ametimehe Madise tarkusi jagus igal sammul igast kandist kõigile.

Viimati muudetud: 19.12.2007

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)