Asso Kommer: Raskused valavad vett allilma veskile

27. jaanuari Kesknädalas kirjutas endine jäägrikompanii ülema asetäitja Jaak Mosin, et relvakonflikt jäi Pullapääl toimumata tänu Edgar Savisaarele ja Keskerakonnale. Mosina sõnul jõudsid sõdurid äratundmisele, et tolleaegsed  riigi poliitilised juhid olid neid petnud, hirmutades Savisaare-ohuga. Kas jagate seisukohta, et tolleaegsed riigi poliitilised juhid petsid Teid? Kuidas nad petsid?

Selgelt on meeles, et Keskerakond oli tolleaegsetest suurematest parteidest ainuke, kes erakonnana ei sekkunud Jäägerkompaniiga seotud probleemidesse. Raske on hinnata, kas selle põhjuseks oli hõivatus Kodukaitse ja Piirivalve temaatikaga, poliitilised kaalutlused või miski muu. Keskerakonna mittesekkumine oli kindlasti positiivne - püüdsid ju nn valged erakonnad Keskerakonda juba tol ajal venemeelseks või siis purupunaseks tembeldada.

Seda, kas tollased poliitilised juhid meid teadlikult petsid või mitte, teavad need juhid ise. Mitmete asjameeste etteastetest kumas läbi veendumus oma seisukohtade ainuõigsusest ja oponeerimist tunnetati vastuseisuna Eesti iseseisvusele. Sestap võib neid aastaid hiljem täiesti mõista - vaba Eesti eest seismiseks olid peaaegu kõik vahendid head.

Miks anti just Teie kompaniile käsk Vene armee üksuselt Paldiski üle võtta? Kas usute, et see oli teatud poliitikute teadlik soov Teie kompaniile sel moel vesi peale tõmmata, või sooviti tekitada suuremat rahvusvahelist konflikti?

Kuna meie kompanii juhtidel olid Kaitseväe arengu suhtes oma seisukohad, mida ei häbenetud ka välja öelda, siis oli selle ülesande andmisel tunda ka soovi luua võimalus häbiväärseks läbikukkumiseks, mille järel saaks probleemi üldsuse heakskiidul pikema jututa maha matta. Kindlasti oli Eesti pinnal ka inimesi, kellele oli antud ülesanne tekitada rahvusvaheline konflikt. Kas keegi neist ka tollaste juhtpoliitikute hulka kuulus, ei tule ilmselt ei nende ega minu eluajal ilmsiks. Täiesti kindel olen selles, et Paldiski ülevõtmine oli valitsuse ja kaitsejõudude juhtide poolt puudulikult ette valmistatud - läbirääkimised läbi raudvärava tunnimehe ja operatsiooni juhi vahel, relva AK47 stabiliseerival juuresolekul, pole just euroopaliku asjaajamise musternäidis.

Möödunud Kesknädalas kirjutas endine kaitseminister Hain Rebas, et kuigi 23. juulil 1993 oli Peastaap tagandanud Teid Läänemaa Vabatahtlike Jäägerkompanii ülema kohalt, võttis peaminister Mart Laar samal päeval Toompeal Teid audientsile. „Peaministri soosing kodanik Kommerile lisas staatust ja enesekindlust, mida ta tulevatel päevadel kenakesti ka ära kasutas," märkis Rebas. Kuidas kirjeldate oma suhteid Mart Laariga Pullapää kriisi ajal?

Meievahelised suhted olid pingelised. Soov probleemide lahendamisel edasi liikuda oli mõlemapoolne. Tähtis oli omavaheline teabevahetus ning suhtlemine, mitte jäik klammerdumine mingite seisukohtade ja isiklike emotsioonide külge.

Väidetavalt avaldasite 1990-ndatel aastatel enda Pullapää kriisi ajal peaminister Mart Laariga peetud telefonikõnede lindistused ühes ajalehes. Millises ajalehes need salvestused ilmusid?

Mäletatavasti avaldas Eesti Ekspress mingi lõigu sellest kõnelusest.

Rebase väitel ohustasid jäägrid oma tegevusega Eesti põhiseaduslikku korda. Rebas meenutab, et huvitaval kombel jäi kõikidel Pullapää tähtsatel „turistidel" avastamata pullapäälaste mõnisada meetrit ettenihutatud ja maskeeritud raskekuulipilduja. Selle 23-millimeetriste lõhkekuulide valangutega taheti tema sõnul saata Eesti põhiseaduslikku korda ja seadusi austavaid eesti noormehi teise ilma. Kas tõesti ohustati põhiseaduslikku korda?

Mingil juhul ei rünnatud põhiseaduslikku korda. Kuna tollased kaitseväe tegevust reguleerivad õigusaktid moodustasid vastuolulise segu Eesti Vabariigi, ENSV ja taastatud Eesti Vabariigi õigusaktidest, siis segastes küsimustes otsisime sageli vastust Eesti põhiseadusest.

Raskekuulipilduja oli tõepoolest olemas ja tegi ajakirjanike palvel ka ühe paugu, mida uudistes korduvalt näidati. Kui "turistid" maskeeritud kuulipildujat ei avasta, siis on see nende, mitte maskeerijate viga, kes Rebase sõnul olid juhmivõitu diletandid.

Lisaks kurdab Rebas, et teda pani Pullapää kriisi ajal ahastama Jüri Toomepuu, Kalle Elleri, Lembit Tõnsi ja Asso Kommeri julmus, juhmus ja isiklikuks kujunenud vaen ning destruktiivsus. Tema sõnul vaid omaenda kasu silmas pidades asuti ähvardama EV ikka veel habrast riiklust. Milliste eesmärkide nimel Teie tegelikult pingutasite Pullapää kriisi ajal?

Eesmärgiks oli Eesti kaitseväe taastamine. Meie tulevikuvaade erines aga mõnevõrra tollaste sõjaväejuhtide ja poliitikute plaanidest. Tänapäeval võib rõõmuga tõdeda, et suur osa meie ketserlikeks peetud ideedest on tänaseks kaitseväes ellu viidud.

Oma meenutustes märgib Rebas korduvalt ära endiste poliitikute Tiit Made, Hardo Aasmäe ja Peeter Loorentsi nime, kes justkui käinuks jäägreid „üles keeramas". Kas nende poliitikute kujutamine Pullapää kriisi ajal „ässitajatena" vastab tõele?

Ei vasta. Olime nõus suhtlema kõigi Eesti poliitikute ja ametnikega. Me ei olnud aga nõus täitma pimesi kõiki, kohati ka vastuolulisi, korraldusi.

Millised poliitikud oleks pidanud Pullapää kriisi tõttu vastutusele võtma?

Pullapää kriisi aegsed poliitikud on aja ja arengu poolt juba vastutusele võetud. Neid, kes aktiivsesse poliitikasse on jäänud, võib üles lugeda saekaatrimehe sõrmedel. Küsige tänapäeva kooliõpilastelt, kes on ja mida tegid Hain Rebas, Lagle Parek, Ülo Nugis, Aleksander Einseln jne.

Milline poliitik või erakond lõikas Pullapää konfliktist enim poliitilist profiiti?

Pikemas perspektiivis olid kõik poliitikud ja erakonnad kaotajad - muidu tähistaksid nad juba ei-tea-mitmendat jäägrikriisi lahendamise aastapäeva.

Ekskaitseminister Ülo Uluots kirjutas 1993. aastal Postimehes järgmist: "14. juunil 1992 kasutas kaitsealgatuskeskuse juhtivtegelane major Jaak Mosin ära Kuperjanovi pataljoni ülema kapten Johannes Kerti äraolekut ja olles siis tagalaülemana pataljoni ülema kt., tõstis pataljoni valelikul ettekäändel häire korras üles ning püüdis viia Tallinna, et kukutada valitsus. Katse luhtus, kui tõe ilmnedes mehed keeldusid käsku täitmast. Mosin põgenes Võrust ja varjas end pikemat aega, kuni seadis end sisse nn jäägrikompaniis Pullapääl."

Kui palju Te sellest seigast teate? Väidetavalt olla eesmärgiks olnud peaminister Tiit Vähi kukutada ja Tunne Kelam Riigikogu esimeheks panna.

Kirjeldatud sündmuse juures ma isiklikult ei viibinud. Ka lähem tutvus Jaak Mosinaga tekkis pisut hiljem. Jaak on nii Kuperjanovi pataljoni loomisest kui ka kõigest järgnenust rääkinud, aga pean õigeks sõbra mälestusi mitte ümber jutustada - usun, et ta räägib meeleldi sellest ka Kesknädalale.

Kas Teie hinnangul on Eestis praegu erakondi või poliitilisi jõude, kes oleksid valmis laskma juhtuda mässe ja verevalamist võimu saavutamise nimel?

Ei ole. Võib-olla on isikuid või väikesi gruppe, kes seda ise või kellegi mõjutusel sooviksid. Aga usun, et Kaitsepolitsei on pädev nendega tegelemisel.

Kas olete ajakirjanikele intervjuusid andes alati olnud avameelne või olete pidanud midagi jätma ka enda teada, kartes oma ja pere julgeoleku pärast?

Pere ja enda julgeoleku pärast ma ei karda. "Teabe optimeerimisega" tuleb tegelda nende inimeste huvides, kes 1990-ndate aastate alguses olid noored ning nüüd on endale korralikud ametid ja töökohad leidnud. Kui keegi neist tahab osalusest Jäägerkompaniis rääkida, siis saab ta seda teha endale sobival ajal.

Eesti on nüüdseks olnud ligi 20 aastat taasiseseisev. Kas liigub meie riik hetkel õigel kursil? Mis valmistab Teile tänases Eestis meelehärmi?

Kurss on merenduslik termin. Eesti kaugemate sihtidega, mis on Põhiseaduses kirjas, olen rahul. Ookeanil seilamiseks ei ole ainuõiget kurssi. Mõnel pool on hoovus päri, aga ilm ebastabiilne, teisal vastupidi. Eesmärkide saavutamiseks on mitmeid võimalusi, ja mul on hea meel, et Eestis on võimalik vaielda ja otsida erinevaid arenguvõimalusi ja -suundi.

Meelehärmi teeb riigi vähene tähelepanu tavalise tööinimese vajaduste suhtes. Liiga palju on inimesi, kes majanduslikel põhjustel riigist lahkuvad. Eriti kurb on kuulda noortelt inimestelt lauseid stiilis: "Mina siia pommiauku tagasi ei tule!" Kuigi riigi majanduslik olukord paraneb, kulub siis selleks aasta või mitu, aga ka sinnamaani tahaksid kõik ikkagi kõhu täis süüa ja soojas toas magada.

Te teenisite aega Nõukogude armees Afganistanis olles. Mida arvate praegusest Eesti osalemisest Afganistani konfliktis? Kas noorte eesti meeste langemised Afganistanis on toimunud õigete eesmärkide nimel?

Ma ei ole päris kindel, et välismissioonidel osalemise ja iseseisva kaitsevõime arendamise proportsioon on optimaalne. Rahvusvaheliste organisatsioonide ja teiste riikide toetuse ja abiga saab arvestada vaid sinnamaani, kus see on kooskõlas mõjuvõimsate suurriikide huvidega. Vägagi otseselt on seotud Eesti elanike kaitsetahe ja iseseisev kaitsevõime. Häbiväärne on see, et isegi kõik vabatahtlikult ajateenistusse soovijad ei pääse sinna mõistliku aja jooksul.

Välismissioonidel osalevatesse sõduritesse suhtun ülima austusega. Riik peaks nende eest kindlasti paremini hoolitsema. Ka sõjaliste oskuste ja kogemuste saamist ei saa alahinnata. Eesti sõduril on palju õppida mõlema poole sõjapidamisviisidest. Minu arvates nende maade põliselanikelt eriti.

Iga sõduri surm ja kannatused on kindlasti ülekohtused ja traagilised. Tahan väga uskuda, et Eesti poliitikud suhtuvad iga sõduri surmasse kui pereliikme kaotusesse. Samas võtab Eestis endalt elu kümneid kordi rohkem täisjõus mehi, kui sõdides hukka saab. Sellele tuleks kindlasti enam tähelepanu pöörata.

Kas näete praeguses Eestis märke, et 1993. aasta segased ajad, mil poliitika, allilma ja kaitsejõudude omavahelised piirid olid küllaltki hägused, võivad korduda?

Sellisel kujul kindlasti mitte. Küll aga valavad majandusraskused ja maksutõusud värsket vett allilma veskile.

Milliseid tundeid tekitas Teis uudis, et pikki aastaid Kaitseministeeriumis võtmekohal töötanud Hermann Simm osutus lihtlabaseks spiooniks? Kas Eesti iseseisvus on praegu kindel?

Palju halvem oleks, kui ühtegi spiooni vahele ei jääks. Eesti geopoliitilist asukohta arvestades on täiesti kindel, et erinevas kaliibris luurajaid voorib läbi Eesti ridamisi ja kindlasti otsitakse võimalusi oma eesmärke realiseerida ka Eesti kodanike kaudu. Aken Euroopasse meie kukla taga jääb tuuletõmbuses veel pikaks ajaks kääksuma.

Nii väikese riigi nagu Eesti iseseisvus pole kunagi kindel. Meie iseseisvus on nagu köielkõndimine - iga vääratus võib lõppeda kukkumisega, paremal juhul on turvavõrk all.

Kas oleme haavatavad enam sise- või välisrünnakute suhtes?

Sise- või välisrünnaku ohtu ei saa lahutada või vastandada. Suure tõenäosusega järgneb ühele teine, ja need rünnakud ei pea tingimata sõjalised olema. Viimane näide on 2007. aastal toimunud nn aprillimäss, mille puhul on võimatu selgeid piire vedada sise- ja välisrünnaku vahele. Samba pooldajate väljaastumine ja sellele järgnenud küberrünnak on osa sündmuste ahelast, mille alguse saab viia sügavale ajalukku ja mille planeeritud tulemustest saavad inimesed lugeda siis, kui see on muutunud sügavaks ajalooks.

Millega Te praegu tegelete? Kas olete rahul oma elu ja väljakutsetega?

Töötan Pärnu Rääma põhikoolis hariduslike erivajadustega poistega ning Pärnu tehnika- ja tööõpetusmajas skaudi- ja matkaringi juhina. Praegustel aegadel ei tea muidugi pikalt ette, millal tuleb hakata "uusi väljakutseid" otsima, aga seni olen rahul, et olen saanud tegelda asjadega, mis mulle pinget pakuvad. Samuti olen Pärnumaa Skautide ja Gaidide Maleva tegevusjuht ning Kaitseliidu liige. Vabal ajal tegelen matkajuhtimisega ja matkade korraldamisega. Sel aastal tahakski proovida midagi enda jaoks uut. Plaanime nimelt aprillis korraldada Türi-Tori paadimaratoni.

Te olete nüüdseks kuulunud neli aastat Keskerakonda. Miks astusite sellesse erakonda ja kas olete pidanud seda otsust kahetsema?

Kui päris täpne olla, siis olen peaaegu neli aastat astunud Keskerakonda. Erakonnaga ühinemiseks oli mitmeid põhjusi. Otseseks ajendiks oli kolme kaaslasega valimisliidu koosseisus volikokku sattumine. Kolme, ühtegi erakonda mitte kuuluva opositsionäärina oleksime võinud Pärnu linnavolikogus kasvõi nugise topisega vehkida, peale hetkelise elevuse poleks me midagi saavutanud. Keskerakonna ja valimisliidu eesmärkides oli palju ühist, nii järgneski koostöölepingule lühike tutvumisperiood ja otsus astuda Keskerakonda. Jutud erakonna kutsest ja äraostmisest peaks ümber lükkama fakt, et kolmest erakonda astumise avaldusest leidis kiiret heakskiitu vaid üks. Olen erakonnast leidnud palju mõttekaaslasi. Loodan, et olen suutnud ka omalt poolt midagi pakkuda.

Kas Pärnu endisele linnapeale Märt Viisitammele, keda pidevalt meedias rünnati, tehti ülekohut või on süüdistused tema korruptiivsusest ja halvast linna majandamisest põhjendatud?

Ausalt öeldes, pean vist silmaarsti poole pöörduma, sest viimasel paaril-kolmel kuul on ajalehtedest väga raske leida midagi Mart Viisitamme korruptiivsuse kohta. Sõltumata Pärnu valitsusliidu koosseisust, oleks linna majandamine riigi praeguse rahanduspoliitika juures keeruline. Arvestades, et praegu Pärnu linnavolikogus ohje hoidvate valimisnimekirjade kandvaks mõtteks oli vastandumine Viisitammele, on taolised süüdistused nende vaatevinklist õigustatud ja vajalikud. Aga ega teine ja kolmas ümbrik ka avamata ei jää.

Küsimusi esitas INDREK VEISERIK, Kesknädala reporter-toimetaja

Jaga |