Ajalooline Tartu maantee

OLGA SÕTNIK,      29. november 2006


Kahekorruselised bussid, hoburaudtee, mootortrammi kasutuselevõtt ja esimesed asfalteerimistööd on olulisteks märksõnadeks Tallinna teede arenguloos. Kui paljud näiteks teavad, et praeguse Narva maantee asemel laius kuni 13. sajandi alguseni meri – umbes 50 meetri kaugusel tänasest Tartu maantee trassist?

Kuigi Tartu maantee moodustab Tallinna ligi 940-kilomeetrisest tänavavõrgustikust vaid osakese, on tal ometigi tähtis roll põhimagistraalina ja sissesõiduteena.

Linn kasvas Sikupillini

Tartu maantee on vanimaid Tallinnast sisemaale suunduvaid teid. Sellele viitab arhitekt dr. Rein Zobeli koostatud 13. sajandi Tallinna skeem, kus kajastuvad ka vanalinna territooriumilt välja viivad teed – need on praegused Paldiski, Pärnu ja Tartu maantee ning Suur-Patarei tänav. Ka elamukvartal Tartu maantee alguses oli Tallinna vanimaid eeslinnu.
Jaani seeki on mainitud juba 1237. aastal, kirikut 1364. aastal. Alguse sai maantee Kivisilla tänavast (see sai nime üle Härjapea jõe viinud kivisilla järgi). Juhkentali hoonestamisega 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul alanud Sikupilli elamukvartali ehitus suurendas liiklemisühendust kesklinnaga.
1888. a sõlmis raad lepingu kohalike parunitega kolme hobutrammiliini avamiseks. Üks liin hakkas kulgema mööda Tartu maanteed. Rööbastee rajati kuni Heeringa tänavani (praeguse Keskturu peatuse läheduses). 1893. aastal nimetati seni ametlikult Dorpati nime kandnud Tartu ümber Jurjeviks ning seetõttu sai Tartu maanteest Suur-Tartu maantee. Trammiliini pikkus oli 1,6 km.

Bussidele järgnes mootortramm

20. sajandi algul, vahetult enne Esimest maailmasõda, teravnesid Tallinna linnavalitsuse vahekorrad hoburaudtee omanikega ja hakati tõsiselt kaaluma bussiliinide rajamise võimalust. Toimusid juba läbirääkimised busside ostmiseks, kuid sõda tõmbas kõigele kriipsu peale. Bussid hakkasid linnatänavatel vurama neli aastat pärast sõda – 1922. a., sealhulgas ka Vene turu ja Tartu maantee liinil. Kasutati Saksamaalt ostetud kahekorruselisi „Daimler"-busse, mille ülakorrus küll paraku maha lõhuti, kuna sillutis ei talunud suuri koormusi.
Tehnoloogia areng tõi mootortrammi. Ka olid ligi kolmkümmend aastat kasutusel olnud hobutrammi rööpmed oma aja ära elanud. Trammiliin ehitatigi täiesti ümber ja 1924. a algas mootortrammiliiklus. Kolm aastat hiljem ilmusid rööbastele esimesed elektritrammid.

Nõukogude aeg tõi asfaldi

Esimesi asfalditaolisi teekatteid hakati rajama pärast Teist maailmasõda. Asfaldiga sillutamine tähendas ka rööbasteede ümberehitust. Sellesse perioodi jääb Tartu mnt trammiliini lõpp-peatuse renoveerimine praegusel Lubja tänava pöördel (pildil). Seni oli liigutud peamiselt muldteekattel ja munakivisillutisel.
Viimati teostati suur teeremont Tartu maanteel peaaegu kümme aastat tagasi. Tänavu mais alanud tööde käigus laiendati sõiduteed 2+2-rajaliseks, trammitee tõsteti ühte teeserva. Kokku paigaldati 1,7 km rööpaid ja tuhat meetrit kontaktliinikaablit. Uuel rööbasteel on trammide liikumiskiirus tunduvalt suurem ning oluline on seegi, et uus trammitee ei takista autoliiklust.
Selle tulemusel suurenes Tartu maantee läbilaskevõime oluliselt. Tänu uutele rööbastele on trammidest tingitud müra väiksem ning sujuvama liikluse tõttu väheneb heitgaaside hulk. Asfalteerimisele eelnes maa-aluse infrastruktuurivõrgustiku väljavahetamine ja uuendamine.

"Pudelikaelaks" on Ülemiste ristmik

Vastavatud uue Tartu maanteega tegelikult ei lõpe probleemid sellel linna ühel põhimagistraalil.
Kiire autostumise tõttu seisab Tallinn silmitsi Ülemiste ristmiku ja selle viadukti „pudelikaelaga". Ristmiku läbilaskevõime on ammendunud.
Hetkel käib Ülemiste eritasandilise ristmiku eelprojekti koostamine ja mitmesuguste uuringute tegemine. Eelprojekti koostamine peaks lõppema 2007. a kevadeks ning seejärel tuleb koostada tehniline projekt, et ehitustöödega oleks võimalik alustada 2008. aastal.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)