Miks me Kapo puhul enam ei imesta?

 Nagu nüüd teame, avaldas Venemaa riiklik meediakanal NTV intervjuu Eesti endise kaitsepolitseitöötaja Uno Puusepaga, kes tunnistas, et on ligi 20 aastat töötanud Venemaa eriteenistuse FSB heaks. 14. detsembri Äripäev kirjutas: „Venemaal on vähe inimesi, kes on riigi julgeoleku kindlustamiseks teinud rohkem kui Uno Puusepp ja tema sidemees Nikolai Jermakov, teatab saate kaadritagune hääl, seades sisse kogu loo tonaalsuse. Jermakov on kapole hästi tuntud, kuna tema juhtis ka riigireetmises süüdi mõistetud Vladimir Veitmani. Puusepp nagu Veitmangi on üks vähestest endistest KGB agentidest, kes võeti tööle taasiseseisvunud Eesti kaitsepolitsei nn tehnilisse ametisse.“

Äripäevas seisab ka, et Eesti kaitsepolitsei on kinnitanud, et Puusepp töötas Kaitsepolitseiametis tehnilise spetsialistina 13. novembrist 1991 kuni pensionileminekuni 8. aprillil 2011. Puusepp võtnud ise 1996. aastal Jermakovi kaudu ühendust Venemaa eriteenistustega, pakkudes oma teeneid. Jermakov sai Eestis tuntuks varem – tema kontaktisik omakorda oli Valeri Zentsov, keda avalikkus teab kui Hermann Simmi värbajat.

Nüüd on kaitsepolitsei büroo juht Andres Kahar teatanud Rahvusringhäälingus, et alustatakse Puusepa kohta käivate väidete kontrollimist koostöös Riigiprokuratuuriga ning kriminaalmenetlust karistusseadustiku riigireetmist käsitlevate sätete alusel.

Jah, see kõik läheb mööda seaduslikku rada, mida Kapo nüüd teeb, saades teada juba ei tea mitmendast reetmisjuhtumist oma ridades. Kuid Kesknädalal on teadagi eriline huvi Kapo tegemiste ja tegematajätmiste vastu, et mitte öelda – valesti tehtu vastu. Kuidas on ikkagi Eesti riigile kasuks tulnud Keskerakonna poliitikute vaenamine Kapo poolt, kui mõnitati Yana Toomi ja Mihhail Kõlvartit selle eest, et nad kaitsevad oma töös vene õppekeelega õpilasi, kelle vanemad maksavad Eesti riigile makse ja peavad ülal nii presidenti kui ka valitsust? Kuidas on Eesti kaitsevõime tugevnenud seeläbi, kui ühel päeval suunati 38 kaitsepolitseinikku läbi otsima opositsioonierakonna peasekretäri Priit Toobali korterit Tallinnas ja kodu Suure-Jaanis, samuti Ester Tuiksoo kodu, aga mis eriti kurioosne – kammiti ka opositsioonierakonna peakorterit, viies sealt kaasa 7 aasta pikkuselt erakonna arhiivi ja pea kõik arvutid? Ja mille pärast üldse see aktsioon ette võeti? Kas keegi mäletab veel? Aga inimeste elu on rikutud. Tuletagem siinkohal meelde, et Keskerakond kasvas välja Rahvarindest, kes juhtis Eesti rahva vabanemist 1987–1991 – samal ajal, kui praegu Kapos reeturitena ametis olnud tegelased võitlesid Eesti vabanemise vastu.

Kui siia lisada ka Eston Kohveri seiklused piiril, mis oleks naljakas, kui poleks nii traagiline, kipub siit järelduma hoopis kurb tõsiasi – Kapo on Eesti riigis initsiatiivikalt tegelnud diktatuuririigile omaselt opositsioonierakonna tagakiusamisega (meenutagem mälu huvides ka ärakaotatud Rahvaliitu), aga mitte Eesti riigi kaitsega. Kahju, et see suund ei muutunud ka pärast Kapo endise juhi Raivo Aegi liitumist kauaaegse valitsuserakonna IRL-iga.

Jaga |