Kui inimesi poleks, saaks üürituru ja majad korda?!

URMI REINDE,      22. mai 2002


15. mail arutas Riigikogu võlaõigusseaduse parandusi, sh ka üürilepingute pikendamist sundüürnikega eramajades. Isamaaliit võitles (Kalle ja Toivo Jürgenson, Aimar Altosaar) tavakohaselt sundüürnike väljaviskamise eest, et majad saaksid minna korralikule üüriturule. 11 aastat, alates omandireformi algusest, on nad rääkinud vaid majadest ja omanike õiguste ahistamisest. Mis saab nende majade kümnetest tuhandetest elanikest, pole Isamaaliitu huvitanud - surgu või ärgu surgu!
Kuid üksmeelt pole ka koalitsioonis. Keskerakond oli rohkem seda meelt, et pikendada veel nn veneaegseid üürilepinguid viie aasta võrra, Reform rääkis kolmest aastast. Võlaõigusseaduse praeguste sätete järgi säilib elanikul tagastatud majas küll esmane üürilepingu pikendamine õigus, kuid kui omanik seda ei soovi, peab sundüürnik minema kohtusse. Tallinnas on neis majades veel vähemalt 12 000 peret, palju on vanemaid inimesi. Kas nad on suutelised ennast kohtus kaitsma? Jätkub neil selleks tervist, raha, ettevõtlikkust?
Ja vastamata on ikkagi põhiküsimus - miks nad peaksid seda tegema? Kas sajad tuhanded migrandid pidid mägesid erastades oma elamisõigust Eestimaal tõestama? Suur tänu Isamaaliidule selle eest, et Eestimaa kodud erastati põhilises osas venelastele!
Tallinna linnaosade üürnike ühendused korraldasid ka vaikse meeleavalduse Toompea lossi ees, kus loosungite sisu ja veendumuse väljendamise vastu tundsid huvi vaid mööduvad välismaalased ja koolilõpukuul pealinna külastavad klassiekskursioonid Eesti eri paigust. Kuuldes, et nii paljusid suurepäraseid eesti kodanikke ähvardab 1. juulist kodu kaotus, küsisid lapsed - aga miks te ei karju? Miks te nii vaikselt seisate?
Allakirjutanu on samuti seda meelt, et sundüürnike pikk piin uusomanike majades tuleks päevapealt lõpetada. Kaua seda koerasaba ikka lõigutakse. Aga kohe täna antagu siis neile samaväärsed elamispinnad, krundid või raha, ja kingitaks lõpuks omanikele see, mida neile omal ajal lubati - maja. Seni on vaesed omanikud rohkem majaga kaasa saadud tülika kaasnähtusega - inimestega - pusinud. Viskaks inimesed minema, saaks majad korda. Mõelda kui tore.

Eestimaalt pole kadunud headus

Lp Kesknädala toimetus!
Elan eramajas ligi 20 aastat. Praegu olen sundüürniku staatuses. Olen eakas vanur ja töötanud ligi 50 aastase tööstaazhi välja ja kasvatanud lapsi. Praegu omades korterit, olen elamistingimustega rahul. Peaasi et oma tuba, oma luba. Eakad on harjunud oma elutavaga ning tulen toime. Eestimaalt pole kadunud head inimesed, kes ulatavad käe abivajajale.
Otsustasin pöörduda Teie lehe kaudu Riigikogu poole, et seal võetaks vastu seadus, mis pikendaks meie (minu) elamislepingut majaomanikuga. Mind ajendasid kirjutama Kesknädala artiklid sundüürnikest 17. ja 24. aprilli lehtedes.
Minu aadressi ja nime palun mitte avaldada, kuna kardan majaomanikku. (Andmed toimetusel olemas.)
V. T. , tallinlanna

Lp toimetus,
Pöördun toimetuse kaudu nagu sundüürnik Riigikogu poole, et pikendataks seaduslikus korras lepingu tähtaega majaomanikuga, mis võimaldaks minul kui pensionäril rahulikult elada. Olen selle maja kauaaegne elanik. Elamistingimustega olen rahul. Aadressi palun mitte avaldada, sest muidu järgnevad omaniku repressioonid.
R.V., tallinlane

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)