KARILAID: Seedrit ja Partsi tuleb võtta kui isamaarüüstajaid!

Öeldagu mis tahes - eestlased saame olla ainult omal maal. Sellel maal, mis meil oli jõuga käest rebitud, aga mille me nüüd oleme endale meelekindlalt tagasi võtnud. Tänu ühisrindeks liitunud rahvale. Seepärast on just Rahvarinde lastel eriti valus vaadata, kuidas Eesti inimeste kodumaatunnetus üha nõrgeneb. Mentaliteet Ubi bene, ibi patria - kodu on seal, kus on hõlpsam elu - levib epideemiliselt. Just nagu mingi välisvaenlane tahaks lagundada meie rahvuskehandit, välja suretada eesti kultuuri, kustutades meie iseduse eestlastena.

Nädalavahetusel andsid Eesti väiketalunikud tugeva signaali, et uues maaelu arengukavas on nende positsiooni tugevalt nõrgendatud. Kelle survel? Kui vaatame uute tulijate statistikat maal ja väikeettevõtluse arengut üldse, siis näeme, et enne Riigikogu valimisi lubatu on ununenud. Keegi ei vastuta? Paratamatus? Euroopa arengud sunnivad? Ministrid on meil võimetud?

Seda hävitustööd ei teegi nähtavalt mitte välisvaenlane. Tema võib olla kuskil kaugel. Eestit suretavad päev-päevalt omad inimesed, poliitikud meie endi seast. Tegusaimaid neist ühendab organisatsioon Isamaa ja Res Publica Liit (IRL). Just see MTÜ räägib kõige avalikumalt rahvusluse prioriteedist oma poliitikas. Aga teod, mida ta oma ministrite kätega samm-sammult ellu viib, on nagu salajane programm, mis hävitab meid, meie riiki.

See pole mingi vandenõu teoorias - see on vandenõu praktikas!

Riigile kahjulikud otsused, milles suurmeistriks majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts, on olnud nii rängad ja silmapaistvad, et nendele pole vaja siin eraldi osutadagi. Nüüd tahab eelnimetatud „isamaaline" riigiteener kuuldavasti panna uutele siseriiklikele elektrirongidele kadakasakslikud nimed - kena isamaalisus küll!

Hoopis varjulisemalt tegutseb Eestit suretades IRL-i tööriist Helir-Valdor Seeder, kes juba seitse aastat hoiab põllumajandusministri portfelli. Tema seitse valitsemisaastat on olnud nagu vaarao unenägu esimesest Moosese raamatust: „Ja näe, jõest tõusis seitse lehma, lihavad liha poolest ja ilusad näha, ja sõid roostikus. Ja vaata, teist seitse lehma tõusis nende järele jõest, väetimad ja väga pahad näha ning lahjad liha poolest... Ja lahjad ning pahad lehmad sõid ära need seitse esimest lihavat lehma. Ja need läksid nende kõhtu, aga ei olnud tundagi, et nad olid läinud nende kõhtu ja nende välimus oli paha nagu ennegi." Joosepi seletus vaaraole läheb täppi meilgi: „Seitse head lehma on seitse aastat... Ja seitse lahjat ja paha lehma... on seitse aastat..."

Helir-Valdor Seederi seitsme ministriaasta jooksul pole Eesti suutnud endale Euroopas võrdset kohtlemist tagada, kuigi valitsus seda avalikult tunnistada ei taha. Valitsus pole osanud teiste riikide moodi liigelda Euroopa Liidu seadusruumis, ning Eesti peab leppima vaid palukestega, mis kukuvad sakste laualt. See tegematajätt on salakaval kuritegu, mille tagajärjel maa vaesub, iive langeb, suletakse koole, „õgvendatakse" tulevast haritlaskonda, kes arendaks „teadmismahukat Eestit". Kas niimoodi aetaksegi Eesti asja!?

Eesti avalikkuse eest salaja on Helir-Valdor Seederi „seitse lahjat lehma" ära söönud seitse prisket. Vähem kui aasta eest tuli uudis, et OÜ Aravete Agro enamusosalus ehk 82% aktsiatest on müüdud Austria investorite grupile, kelle omandis oli enne seda Eestis juba kuus piimafarmi. Paar aastat tagasi müüdi Eesti magusatootmise sümbol „Kalev" välismaalastele. Eesti farme on aastaid endale soetanud ka Isamaa ja Res Publica Liidu suurtoetaja - Soome kodakondsusega investeerimispankur Joakim Helenius. Selle ärimehe toetus IRL-ile on taganud talle magusad kohad mõjukates riigiettevõtete nõukogudes.

Hiljuti osteti Valga lihatööstus; Rakvere toidutööstus oli juba aastaid tagasi soomlaste omanduses.

Loetelu võiks jätkata pikkade lehekülgede kaupa. Trend on selge ning näitab, et rahvuslikku maamajandust toestavaid meetmeid pole valitsev hävitussalk tahtnud või suutnud ellu kutsuda. Kolmandik piimatootmisest Eestis on juba välismaalaste käes, kuigi riik ei kipu siin statistikat analüüsima. Eestlastest omanikke jääb tegusate ettevõtjate seas järjest vähemaks.

Ja viimaseidki Eesti omanike käes olevaid põllumajandusettevõtteid üritab minister välja suretada, ebaseaduslikult lõpetades pikaajalised põllumajandusmaa rendilepingud ühe suurema Eesti kapitali käes oleva piimatootjaga (Tartu Agro OÜ) ja suurima tori hobuste kasvatajaga (Tori Hobusekasvandus OÜ). Kas need riigimaad peavad saama kuuluma IRL-i suurtoetajatest välismaalastele?

Ühistulisest ettevõtlusest peetakse ainult loenguid, tegelikus elus pole miski muutunud. Ka põlistalude-loosungiga üritati maal mängida nostalgilistel tunnetel, aga minister võiks nüüd seletada, kui kaugele põlistalude riikliku väärtustamisega on jõutud.

Lugegem Marie Underi omaaegseid luuleridu: „Kui hiljem läksime me üle põllu,/ kus laisalt õõtsus rukki ruuge puri - / siis näis kui astuksin ma praegu ellu..." Kui palju lootust on selles napilt visandatud maastikus, mis pärineb luuletusest „Suvine mälestus"! Aga „isamaaline" põllumajandusminister tahab meilt võtta võimaluse tolles pildis ära tunda oma kodumaad.

Sama IRL-i esindav kaitseminister Urmas Reinsalu, kes viimati külastas Haapsalut võidupüha ajal, paistis küll rohkem tundvat muret Eesti tuleviku pärast. Eks aeg tõesta selle hoiaku siirust või ebasiirust.

Kaitskem oma kodumaad valeprohvetite ja võltsisamaalaste eest!

JAANUS KARILAID, Haapsalu linnavolikogu esimees, Keskerakond

Jaga |