Mida muudaksin Eesti riigis, kui oleksin peaminister?

Eesti on demokraatlik riik, kus iga nelja aasta järel toimuvad demokraatlikud parlamendivalimised. Eestis kasutatakse proportsionaalset valimissüsteemi.

Proportsionaalses valimissüsteemis jagatakse saadikukohad parteide vahel proportsionaalselt (ehk võrdeliselt) neile antud häälte arvuga. Seda süsteemi kasutades valitakse ühest ringkonnast mitu saadikut (saadikute arv sõltub rahvaarvust antud ringkonnas), see tähendab, et ringkonnad on mitmemandaadilised. Erakond saab niipalju mandaate, kuipalju ta ületab kehtestatud kvooti.

Proportsionaalse süsteemi alternatiiv on majoritaarne süsteem, kus igast ringkonnast pääseb parlamenti ainult üks saadik. Ringkonnad on ühemandaadilised. Valituks osutub kandidaat, kes saab rohkem hääli antud ringkonnas. Igas ringkonnas on igal erakonnal üks esindaja.

Need kaks süsteemi on põhilised, mida kasutatakse paljudes demokraatlikes riikides, kuid minu arvates ei ole need kõige demokraatlikumad süsteemid, mida võiks välja pakkuda.

Praegustes valimissüsteemides suured puudujäägid

Sellistes süsteemides on palju negatiivseid külgi, mis ei klapi kuidagi kokku demokraatia mõistega. Minu arvates proportsionaalses süsteemis ei ole loogiline, et kandidaate seatakse üles erakonna valimisnimekirjas, mis tähendab, et erakonna juhtkond saab ise reguleerida, kes pääseb ja kes ei pääse parlamenti. Nii võib kandidaat, kes on nimekirja lõpus, teha endale perfektset valimiskampaaniat, saada rohkem hääli kui isegi nimekirjas esimene kandidaat, aga parlamenti ta ei pääse.

Kas see on demokraatlik, kui inimesed annavad oma hääle ühe kandidaadi poolt, aga nende huve esindab ja kaitseb parlamendis hoopis teine isik?

Proportsionaalse süsteemi puhul on võimalik ka kuritegu, nagu parlamendikohtade müümine. Nii võib erakonna liidrile (mõnes riigis) pakkuda altkäemaksu ja saada parlamendis koha, teiste tuntud ja austatud kandidaatide asemel.

Majoritaarse süsteemi puhul demokraatia printsiibid on kahjustatud veel rohkem. Ühemandaadises ringkonnas on näiteks 5 esindajat erinevatest erakondadest. Üks neist võib olla kõige tuntum ja saab 50% hääli ja sellega pääseb ta parlamenti. Mis siis saab teise poole inimeste huvidega ja maailmavaadetega? Kes neid esindab parlamendis? Nende hääled lihtsalt kaovad.

Nii võib teha järelduse, et valitud parlament ei peegelda täpselt valijaskonna tegelikke eelistusi ja valijate suure hulga puhul rahvavõimu printsiibid ei kehti. Kas see on demokraatia? Selle süsteemi puhul on eelistus suurtel parteidel ja väikesed parteid tavaliselt kaovad või saavad parlamendis vähe kohti. Aga nendes parteides võib olla koos palju inimesi, kelle eelistused parlamendis jäävad esindamata.

Minu arvates on need mõlemad süsteemid valed ja ebademokraatlikud. Järgnevalt proovin pakkuda uut demokraatlikku ja läbipaistvat valimissüsteemi Eesti jaoks.

Üksnes IRL-i ja Reformierakonna valijate tahe saab täidetud

Esindusdemokraatia printsiibid eeldavad seda, et parlamendis on esindatud võimalikult rohkem rahva huve ja eelistusi. Mõlemad süsteemid, mis kehtivad praeguses maailmas, ei saa seda vajalikus mahus teostada.

Kõige loogilisem ja adekvaatsem jaotus oleks selline, et parlamenti pääsevad esimesed 101 esindajat, kes said kõige rohkem hääli. Miks niimoodi? Sest see peegeldab kõige täpsemalt inimeste huve ja eelistusi, kui esindaja sai rohkem hääli kui teine. See tähendab, et ta on saanud rohkem usaldust. Isik, kes sai kõige rohkem hääli, saab peaministri koha ja määrab ministrikohtadele isikuid kohalt 2 kuni 12 (juhul, kui portfelle on 11). Nii muutub valitsuse koosseis ka demokraatlikumaks, kuid otsustusprotsess muutub keerulisemaks (aga see ei tähenda veel seda, et valitsus muutub töövõimetuks). Minu arvates, kui sellises koosseisus valitsus lepib midagi kokku, tähendab see ainult seda, et see otsus on kasulik tervele ühiskonnale.

Praegu on aga kõik otsused IRL-i ja Reformierakonna valijate eelised.

Need 12 isikut on siis riigi valitsus ja nende kohtadele parlamendis satuvad esindajad 102.-114. Parlamendi juhatuses peavad olema esindatud kõikide erakondade esindajad. See tähendab, et võitnud fraktsiooni kõige rohkem hääli saanud saadik on Riigikogu esimees, esimene aseesimees on teise koha saanud fraktsiooni liider jne. Nii esindatakse juhatuses parteisid ka võrdselt. Selle süsteemi puhul, kui valitsus on automaatselt tööle pandud, ei pea ka parlamendis koalitsioon ja opositsioon eksisteerima ning iga esindaja saab vabalt hääletada kas seaduse vastuvõtmise poolt või vastu, kuna ta ei ole end kohustanud koalitsioonilepinguga tegema kindlaid valikuid. (Praeguses situatsioonis on IRL ja Reform sõlminud koalitsioonilepingu ja hääletavad alati koos. Esindajal ei ole valikuvabadust, kui ta ei soovi endale probleeme.)

Kui parlamendis on kõikidel võrdsed ja sõltumatud hääleõigused, siis on parlament palju demokraatlikum.

Minu arvates tuleb ka loobuda sellest õigusest, et kui kandidaat pääses parlamenti, saab ta valida, kas minna parlamenti tööle või mitte. Kui olid nõus valimistest osa võtma, siis ole hea ja ära loobu oma lubadusest!

Sellise süsteemi puhul oleks ka suureks ja julgeks eeliseks parteide eksisteerimise täielik keeld, kui iga esindaja oleks iseseisev ja vaba. Inimene, kes suutis rahvale oma maailmavaatelist positsiooni selgitada nii, et teda valitakse rahvaesindajaks, on tõeline poliitik, kes on vääriline parlamenditööks.

Parlamenti saagu isikud vaid ausal teel

Sel juhul valitsuses ja parlamendis töötaksid iseseisvad inimesed, kelle taga ei ole erakonna liidrit ja tegevuskava. Nende maailmavaade oleks palju paindlikum ja nende isikutega võiks olla kergem kokku leppida. Siis suureneks küll valitsuse ja parlamendi töö efektiivsus. Kui aga valitsuse töötaja on suure organisatsiooni esindaja, esindab ta oma organisatsiooni, kuid mitte otseselt rahvast. Selle olukorra puhul parlamendi juhatuse liikmeks peaksid saama järgmised kolm esindajat, kes valitsuse koosseisus kohta ei ole saanud (13.-15.).

Kui selline süsteem, mille nimeks võiks olla „DEMOkraatlik Valimissüsteem" (DEMO - kuna tasub proovida, kuid see ei ole veel täielikult välja töötatud), kehtiks meie riigis, töötaksid praegu parlamendis isikud, kes said kõige rohkem hääli. (Kui kujutada ette, et iga esindaja taga istuvad parlamendis kõik tema valijad, istuks praegu seal rohkem rahvast, kui seal kunagi on istunud.) Kuid praegu esindavad meid seal isikud, kes said näiteks tuhat häält, aga nende eeliseks on see, et nad asuvad erakonna nimekirjas ülevalpool. Teised populaarsed ja austatud isikud said võibolla rohkem hääli, kuid partei liidriga nii tihedalt tuttavad ei ole. Tore, kui meie riigis seda ei ole, aga võibolla istub parlamendis isik, kes maksis rohkem raha oma koha eest partei liidrile.

Meie parlament oleks minu arvates maailma kõige demokraatlikum, kui kehtestataks selline süsteem. Kui töövõimeline see oleks, on juba teine asi ja teise analüüsi teema, kuid kõige demokraatlikum oleks ta kindlasti.

NIKOLAI VORONIN

Keskerakonna noortekogu esseekonkursil ära märgitud töö

AUTORIST:

Nikolai Voronin on sündinud Ida-Virumaal, elanud 19 aastat Jõhvis. Praegu on ta 21aastane ja õpib Tallinna Ülikooli riigiteaduste instituudis. Kooliajal on harrastanud poksi ja mänginud kitarri. Juba 5 aastat on ta suviti töötanud tsirkuses ja praegu on ta tsirkuse telgimeister. 2010. aastal, kui ta läks ülikooli, astus Keskerakonda. Kuna ta õpib poliitikat ja politoloogiat, pakkusid talle huvi esseekonkursi teemad. Enda sõnul „proovis ta avaldada lihtsalt oma arvamust riigis toimuvast, ja tuli välja päris hästi, nagu nüüd välja tuli!".

Jaga |