Mille eest rahvasaadik palka saab?

MAREK HEIN,      22. august 2001


Riigikogu 9. koosseis on ametis olnud üle poole oma ametiajast. Selle, kelle poolt hääl anti ja milliste lubaduste pärast, on paljud vist juba unustanud. Kindlasti oleks huvitav teha kokkuvõte rahva esindajate senistest saavutustest ja vaadata, kuidas nad oma valijaid on esindanud. Kas demos ja kratos on tõesti sedavõrd võõrandunud, nagu väidavad sotsiaalteadlased ning kriitilisemad poliitikud.

Vastavalt põhiseaduse esimesele paragrahvile on Eestis kõrgeima riigivõimu kandjaks rahvas. Viimastest valimistest on möödas kaks ja pool aastat ning tööst võiks teha kokkuvõtteid, enne kui läheb populistlikuks rabelemiseks tagasivalimise nimel.
Kuidas kirjeldada rahva ja parlamendi suhet demokraatias? Tabava, kuid samas iroonilise kirjelduse leiab briti huumoriseriaalist "Jah, härra peaminister," alapealkirjaga Võim rahvale kabinetisekretäri Humphrey ja linnavolinik Agnes´e vestlusest.
Humphrey: Peaminister soovitab reformida kogu omavalitsust. Esindajad tänavatelt. Väikeste kogukondade valimised. Kogu valijaskonna osalus kandidaatide valimisel.
Agnes: See pole ometi tõsine jutt?
H: Kardan, et on.
A: Aga see on demokraatlikele reformidele löök südamesse.
H: Ütlete, et inimesed ei tahagi teie poliitikat?
A: Muidugi tahaks kui sellest aru saaks! Aga tavalised inimesed on lihtsad. Nad ei näe oma vajadusi, ei oska probleeme analüüsida. Vajavad juhti, kes näitaks teed!
H: Te ei usu, et rahvas selle juhi poolt hääletaks?
A: Rahvas ei mõista, mis neile hea on.
H: Täiesti nõus!
A: Tõesti?
H: Nii on avalik teenistus aastasadu ellu jäänud! Meie ehitasime riigi, aga keegi ei hääletaks iialgi meie poolt!
A: Me teame, mis on riigile hea!
H: Meie samuti!
A: Juhtida väikese rühmaga ja lasta inimestel mõne aasta tagant hääletada.
H: Aga kui nad tunneksid neid, keda valivad ...
A: Nendega vesteldes võtaksid nad mingi lolluse pähe!

Riigikogu - seaduslikult süüdimatu

Mida võiks rahvas oodata ühelt Riigikokku ihalejalt? Ilusaid lubadusi ja ambitsioone – kindlasti. Asjatundlikkust ja riigi ning rahva huvides tegutsemist – mõnikord.
Võttes ette põhiseaduse, leiame sealt paragrahvi 62 ja teksti "Riigikogu liige ei ole seotud mandaadiga ega kanna õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest Riigikogus." Isegi juriidiliselt oskama-tule on see mõistetav puhtakujulise õigeksmõistmise või indulgentsina. Kui teda tegevuse eest karistada ei saa, kas siis mittetegemise eest saab? Selgub, et mitte, sest töötegemise kohustust ei ole sätestatud. Seadusi võetakse vastu poolthäälte enamusega ehk teoreetiliselt piisab ka ühest poolthäälest. Saadiku tegevus on seega tema enda südametunnistusel, puudumise korral palka ei alandata ja noomitust ei tehta. Valijate poolt tagasi kutsumine ebasobivuse tõttu pole aga võimalik.

Valimiste kallis äri

Põhjused kandideerimiseks on kindlasti erinevad, kuid neid ühendavaks märksõnaks on ihalus 4 korda keskmist palka ületava sissetuleku ja võimalike riiklike lisasoodustuste järele. (1999 valimiskulud kroonides)

Kui vaadata ühe saadikukoha maksumust parteidel, siis vahe on kolmekordne. Keskmine kulutus 302 000 on keskmise palga saajale viie aasta sissetulek ja seda võivad endale lubada juba praegu tugevad ning tuntud erakonnad.
Esialgu kampaanias kulutatud summa tuleb saadikule palgarahana tagasi juba teiseks aastaks ning järgnevad kuud ainult kasvatavad (sh. keskmise palga tõus) tulu investeeringult.

Keda valitakse?

Valituks osutumise kriteeriumid olid vägagi erinevad, nagu võib näha kõrval olevast tabelist. Valimissüsteemi puudused on tähelepanu all tavaliselt peale valimisi, kui mittevalitud otsivad vabandusi. Eesti demokraatia paradoks ongi selles, et valituks võib saada 64 ja 14320 häälega. Kogunenud häälte ümberjagamine partei nimekirjade alusel soosib ainult parteidistsipliinile kuulekaid parteisõdureid. Demokraatia ja valijate esindamisega on tal vähe pistmist. Näib, et rahvas on märksa targem, kui poliitikud seni hinnanud, sest lubadused, mida tulebki võtta kui poliitiku sõnu enne valimisi, ei too märgatavalt üle poole valijatest hääletama. Viimati pidas vajalikuks seda teha 57,43 protsenti, mis on seni madalaim näitaja. Kui võtta aluseks valimisel kogutud hääled, siis praegune parlament oma 200 000 häälega esindab vaevalt veerandit kõigist hääleõiguslikest valijatest ja on seega kõike muud kui demokraatiana propageeritud enamuse häälte alusel otsustamine. Kui lähtuda kevadistest erakondade populaarsuse küsitlustest, mille järgi 40 % valijatest ei oma üldse mingit eelis-tust, siis võib prognoosida probleeme järgmistel vali-mistel 50 % künnise ületamisega ja järjekordselt pesu-pulbri reklaamivõtetega "vali-mind-meeste" domineerimist.
Töö parlamendis eeldab teadmisi riigi toimimisest majanduslikul, sotsiaalsel ja poliitilisel tasandil. Lääne traditsiooni järgi on saadikukandidaadil juba aastaid kogemusi kohalikes võimuorganites. Eestis toimib süsteem inimese eelneval populaarsusel ja reputatsioonil ning nii valitaksegi sportlasi, kirjanikke ning näitlejaid, kellel pole isegi üliõpilase poliitika alaseid teadmisi.

Vegeteeriv Riigikogu

Põhiseaduse paragrahv 59 sätestab, et "Seadusandlik võim kuulub Riigikogule."
Kui vaadata eelnõude vastuvõtmist, siis seadusandlusega tegeleb Eestis valitsus aga mitte parlament, suhtega 304:168.

Riigikogu fraktsioonide lõikes on olukord sama ebavõrdne, kus Keskfraktsioonil on 55 Isamaa 4 vastu. Kvantiteedile vaatamata on tulemus kesine ja võrreldav opositsiooni verise ninaga võimulolijate kandade vastu jooksmisest. Üsnagi arusaamatuks jääb kolmikliidu fraktsioonide kõigest 11 seaduseline panus. Kas tõesti nende tuhandetel valijatel polnudki soove ja probleeme? Ja lõpuks parteide toetajad ning rahastajad. Kas nemad on saanud midagi vastu?
Parlamendiliikmete erinevast töökoormusest kõnelevad ka vahed komisjonide töös. Väikseima arvu menetletud eelnõusid esitasid riigikaitse- ja sotsiaalkomisjon, vastavalt 1 ning 2. Sellest võib järeldada, et sotsiaalsfääris pole probleemiks ei 13 % töötus või pea poolte inimeste vaesuses elamine. Vastukaaluks on keskkonnakomisjon tosina valminud eelnõuga.
Üksikute saadikute lõikes on olukord sama erinev. Aktiivsem neist on teinud 27 seaduseelnõu ettepanekut, millest jõustunuid tervelt 7. Samas pole sellised tuntud poliitikud kui Tunne Kelam, Ülo Nugis, Mart Siimann, Toomas Savi, Tiit Tammsaar jne. oma tuhandete valijate nimel teinud muud märgatavat kui 300 tuhandeliste palkade väljavõtmine. Vähemalt ei ole need koalitsiooni parteide liikmed läinud vastuollu üldsuse tõekspidamistega, näiteks isamaalise nurkalaskja Viktor Niitsoo kombel. Omajagu süüd rahvasaadikute laisklemisel on ka valijatel endil, kes ei avalda selleks survet. Võttes arvesse eelpool toodu andmeid pole ka üllatav Riigikogu usaldusväärsus viimasel viiel aastal, mis on jäänud vahemikku 42 kuni 50 %.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)