Vihkamisnakkuse levik kogukonnas võib olla isegi eluohtlik

 Eriti mürgised ja ohtlikud vihkamisvormid kerkivad esile seal, kus vihkamisparanoik ja vihatav on nn territoriaalses lõksus – piiratud territooriumil (nt väikeses kogukonnas). Säärases kohas vihkamine levib paranoikult kulutulena naabritele jt ümberkondsetele. Äkitselt ongi vihkajal suur hulk kuulajaid, eriti kui vihkamisobjekt on suhteliselt võõras ja ise kuulujutlemistes ei osale.

 Teiseks "lahinguväljaks" on vihkamisparanoikule internet, kus ta levitab mürgiseid anonüümseid kommentaare vihkamise levitamiseks n-ö koduõues kui ka laiemalt.

 Väikese kogukonna (nt kortermaja või ühistu) liikmed on kambavaimu tõttu erakordselt vastuvõtlikud laimule ka suhteliselt võõra inimese kohta, üldjuhul soovimata omandada mingeid teadmisi vihkamisobjekti tõelisest olemusest, nt isegi pärast aastaid kestnud kooselamist samas majas.

 Paranoia ja vihkamine käivad käsikäes -- paranoia õhutab vihkamist ja vihkamine süvendab paranoiat. Kui aga vihatav näib olevat tugev, kütab vaenaja ise vihkamise nii tugevasti üles, et kõik kõhklused kaovad ja igasugune empaatia on välistatud ning siht on üha selgem -- halastamatu ja julm kättemaks.

Näiteid mitmesuguste vihkamispuhangute kohta võib leida nii minevikust kui ka kaasajast küll ja veel. Kui veidigi ümberringi vaadata, siis isegi päris lähedalt.

Üks selline juhtum tabas kõrgharitud naist, kes sattus elama tänapäeva Eestis küllalt tavalisse minikeskkonda, mis koosnes mõnest majast ja sulgemisele minevast koolist. Ta ei osanud karta, et tema peamiselt sünnipärane intelligentsus ja haritus võivad osutuda esmaste pilgete esilekutsujaks. Vaenu võis põhjustada koguni mõni riietusese, väljaöeldud mõte või sõna. "Mida te tahate sellega näidata? Kas seda, et olete meist üle – targem ja intelligentsem!?" ründas uustulnukat kohalik n-ö aiakuninganna. Sõnum levis, ning peagi teadis terve kogukond: uus peab ennast kõigist teistest paremaks. Sääraste hindajatega on mõttetu vaielda, loogilised argumendid siin ei loe. Targem oli vaikida, kuigi sedagi mitte alati. Varsti lisanduski samast allikast vargusesüüdistus.

 Asjaolu, mida uusasukas ei teadnud, aga oleks tingimata pidanud teadma, sisaldus selles, et minikogukonnas ei tohi olemasolevaid süsteeme muutma hakata, eriti mitte paremuse poole. Heauskselt, ajendatuna puhtast õiglustundest ja soovist kaaselanikke aidata, hakkas ta, oma majandusalaseid kogemusi ja teadmisi rakendades, välja selgitama ühistu juhtkonna esitatud arvete tegelikule olukorrale mittevastavuse põhjusi. See viis raamatupidamisdokumentide ulatuslikuma uurimiseni, kuni sõltumatu audiitor avastaski suurema rahalise puudujäägi. Korduvalt püüdis see järjekindel ja heauskne naaber majaelanikele selgeks teha, et ühistu arvel olev raha on ühistuliikmete omand, mille eest tuleb neil endil seista. Vastuseks oli, väljaarvatud üks isik, orjameelne vaikus...

 Kui mõne aja pärast veel selgus õiguspsühholoogilise ja majandusalase koolitusega uuselaniku maailmavaateline taust, pöörati olukord poliitiliseks kätšiks. Teda ristiti "Savisaare tankistiks", kes kõiges süüdi, ja Putini käsilaseks, keda nii mõnelgi ei kõlba tervitada ning kelle kõrval bussipeatuse pingil ei sobi istuda.

 Selgus, et vanasõna "Üks tegu kõneleb rohkem kui tuhat sõna" ei pruugi säärases minikogukonnas kehtida, vaid võib pöörduda täpipealt vastupidiseks. Tuli veenduda igatahes järgmise rahvatarkuse õigsuses: "Ära karda oma sõpru, sest tead, et halvimal juhul võivad nad sind reeta [mis juhtuski]; ära karda oma vaenlasi, sest tead, et halvimal juhul võivad nad sind tappa [ähvardus sündiski], vaid kõige rohkem karda ükskõikseid, sest nende vaikiva nõusoleku tõttu leiavad aset nii reetmised kui ka tapmised."

Olukord meenutas stalinismi-aegset: sind veel ei peksta, istu ja oota oma järjekorda; naabrid röövitakse paljaks, trambitakse jalge alla või tapetakse, aga sina istu ja oota, kuni järg sinuni jõuab...

Kord, kui "aiakuninganna" koduõues kõvahäälselt kuulutas: "Te pole mingi psühholoog, vaid külaeit, kes tahab siia majja üksinda elama jääda! Saame ilma teietagi hakkama!", taipas uustulnuk, et läheduses peab olema veel keegi, kes vihaleeki kogukonnas üles kütab. Sirvides oma vastilmunud artikli anonüümseid kommentaare, avastas ta, et sinna on kirjutatud: "Käib ennast imetledes ringi, roosad prillid ees. Sellist "psühholoogi" ei soovitaks naabriks ka oma suurimale vaenlaselegi mitte." Sellest sai üsna selgeks, et nn kommentaar pärineb oma kodumajast.

Ja säärane naeruvääristamine on saanud kesta aastaid. Kuni Kesknädalas (22.6.2016) ilmus siinkirjutaja artikkel "Eesti: vihkamisnakkust põdev ühiskond", mis kutsub üles igasugust vihkamist lõpetama ja ilmutama inimlikkust kaasinimeste vastu. (Miskipärast põhjustas just see artikkel vihkamisparanoia, kutsudes esile nii räigelt ebainimliku reaktsiooni, mille avalikustumise suures hirmus peab üks nüüd avalikkuse ees musta valgeks pesemisega kõvasti vaeva nägema.)

 Ekstaole!

ANNE TUURAND, Harjumaa

Jaga |