Tund oli tulnud relvade kätte

Kalle Kõiv,      11. mai 2005


Euroopat valitseda ihkasid mõlemad diktaatorid, nii Stalin kui Hitler. Ennetava löögiga lootis Hitler saavutada suurt edu ja alustas sõda. Samal ajal algas ka eesti rahva teine vabadussõda, mis lõppes alles 1994. aastal, mil viimane punaväelane lahkus Eestimaa pinnalt.
Pole mõtet rääkida sellest, mis oleks võinud olla, vaid sellest, mis oli. Selle, mis sakslastel jäi Eestimaal tegemata, tegid venelased ja palju põhjalikumalt niinimetatud suure rahvaste sõpruse sildi varjus ja enneolematu vägivalla saatel!
Juba enne sõda ja vaid üheainsa okupatsiooniaasta jooksul oli Nõukogude Liit jõudnud kolmele Balti rahvale selgeks teha, et ta on nendele surmavaenlane. Sõja puhkemise ajaks oli eesti rahvas paljaks röövitud, sõjavägi ja kaitseliit likvideeritud, juhtkond vangistatud ja hävitatud, isamaalisus ja kaitsetahe põrmu tallatud.
Kuid mälestus vabadusest ja kindel tahe see taastada olid alles jäänud ning sakslastes nähti vabastajaid – kellelgi polnud aimu mingisugustest eelnevatest kokkulepetest ja salaprotokollidest Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel.
Eesti mehed eesotsas endiste kaitseliitlastega otsisid oma peidikutest välja kõik, mis sinna oli veel jäänud, moodustasid kohalikud omakaitse salgad ja asusid oma maad surmavaenlastest vabastama. Kohalike omavalitsuste ülevõtmine toimus enamikel juhtudel enne sakslaste kohalejõudmist olenemata sellest, kas vastupanu osutati või mitte. Pärast liituti Saksa väeosadega ja võideldi koos.
Mõni kuu hiljem oli Eesti vabatahtlikest moodustatud pataljonides juba ligemale 9000 meest, see oli tähelepanuväärne arv meie väikese rahva kohta. Samal ajal tulid endised Venemaale viidud sõdurid rinnetel sakslaste poole üle.
Ka siis, kui Saksamaa sõjakaotus oli juba ilmselge, tõrjus Eesti sõdur Sinimägedes tagasi vaenlasi, lootusega saada lääneliitlastelt juriidilist tunnustust äsja väljakuulutatud Eesti Vabariigile. Keegi ei teadnud, et lääneliitlased olid meid Nõukogude Liidule maha müünud.
Teine vabadussõda lõppes siiski pehmelt öeldes diplomaatilisel teel ja üle ootuste rahumeelselt. Sügav kummardus tollastele riigijuhtidele, kes õigel ajal ja väga oskuslikult kasutasid ära okupantide keskel tekkinud suuri segadusi ja lõpptulemus oli iseseisvumine.
Praegustele valitsusmeestele tahaks aga öelda, et kui te ise ei ole vabariigi taastamisega mingit vaeva näinud, siis austage vähemalt teiste kaasmaalaste teeneid ja muidugi ka neid, kes on raiutud kivisse, selleks et nad ei ununeks.
Mälestusmärgid hukkunutele on vaieldamatult kogu rahva ühisvara ja eriti kallid hukkunute omastele, olgu need siis paigaldatud kuhu iganes, loomulikult omaenda kodumaal. Millised need peavad olema, ei tohi meile dikteerida ameeriklane, Eestimaa muulane ega Venemaa venelane.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)