Ärgem leppigem Eesti NSV-st pärit suhtumisega valimistesse!

Janek Mäggi kirjutas Delfis täitsa hea loo, et Eestit demokraatia ei huvita, kui jutt on välispoliitikast. Tegelikult, Eesti välispoliitika demokraatlikust orientatsioonist on viimasel ajal olnud rohkesti juttu, eriti Hiina, Afganistani või Lähis-Ida kontekstis. Aga kuna välispoliitika on iga riigikorra ja riigi puhul otsene sisepoliitika jätk ja peegeldus, siis veelgi olulisem on minu meelest rääkida demokraatia olukorrast Eestis eneses. Muidu me juhiksime välispoliitika üle arutledes lihtsalt tähelepanu omaenese probleemidelt kõrvale.

Demokraatia toimimise üheks kõige olulisemaks eelduseks on usaldus valimiste vastu. Inimesed peavad uskuma, et valimised on vabad. Et kõikidele kehtivad kampaanias samad reeglid. Et hääletamisel ja häältelugemisel ei peteta. Kui rahval seda usku pole, siis pole ka tegelikult demokraatiat. Rahva suhtumine praegustesse Eesti valimistesse meenutab aga üha rohkem stagnatsioonis nõukaaegseid valimisi. Et süsteem on läbipaistmatu ja võimaldab kuritarvitusi, on ilmne.

Paljudele aga tulemus sobis siis ja sobib ka nüüd - sest süsteem rahuldab nende vajadusi võimu hoidmise järele. Samas ei soovita ka saavutatud suhtelise heaoluga riskida. Nii nagu ka nõukogude ajal ja praegu - probleeme oli ja on, aga elada võis ja võib.  Kuidagimoodi ikka saab - on paljude moto. Ega siis ju uskunud ka kommunistid isegi, et nende toetusprotsent ka tegelikult oli 99,9. Nii ka nüüd ei saa keegi aru, miks opositsiooniline Keskerakond on e-häälte puhul parlamendiparteidest konkurentsitult viimane, juhtiva valitsuspartei esinumbrid saavad aga ligi pooled hääled interneti teel. 

Eestis on kombeks öelda Valgevene kohta, et oluline pole see, kuidas hääletatakse, vaid see, mida kokku loetakse. Mulle tundub üha enam, et häältelugemise teema on Eestis sama aktuaalne. Valimistulemuste kindlakstegemine on meil taandatud usuküsimusele, kas e-valimisi, kui justkui edumeelset süsteemi, tunnustatakse või mitte. Süsteem tervikuna aga ei ole iseenesest läbipaistev ega usaldusväärne.

Oma ID-kaardi ja X-tee süsteemiga on Eesti saavutanud e-riikide maailmas tuntuse ning olnud paljudele eeskujuks. Neil põhinevad paljud avalikud teenused, mille üle meil kõigil on põhjust uhkust tunda.  Aga me peame nägema, et mitte kõik meie edusammud ei leia järgimist. Eesti e-valimiste süsteem pole innustanud ühtegi riiki meie eeskuju järgima. Me peame ausalt analüüsima, miks?

Ometi on just e-valimistest üritatud kujundada e-Eesti riikliku identiteedi pärisosa. N-ö identiteedi tuuma, mille vaidlustamine endise kaitseministri, praeguse haridusministri Jaak Aaviksoo meelest tähendaks ilmselt samuti kallaletungi meie julgeolekule, ja seega tuleks selle usu hoidmiseks elimineerida kõik kahtlused, vajadusel ka valetada, seda isegi riiklikul tasemel. Avalikult ja ametlikult.

On täiesti hämmastav, kuidas Eesti, kes on pürginud Euroopa Liidu ja NATO küberturvalisuse valdkonna teemaliidriks, on seni ignoreerinud e-valimiste puhul fundamentaalseid turvariske täielikult.

Eesti küberjulgeoleku strateegiates paraku e-valimiste turvalisust ei käsitleta. Kuigi riikliku julgeoleku seisukohalt on just valimiste läbipaistvus ja ausus legitiimse võimu tekkimise peamiseks eelduseks.

See seab paraku kahtluse alla ka meie riigi ekspertiisi muudes küberturvalisuse küsimustes. Kus on nüüd meie E-Riigi Akadeemia, kes tegeleb e-valimiste eduloo propageerimisega maailmas? Kus on IT-Kolledž? Kus on Infotehnoloogiafirmade Liit? Milleks meile isegi pool Euroopa Liidu IT-agentuuri peakorterist, kui siinses liikmesriigis jagatakse võimu läbipaistmatult läbi arvutiserveri? Milleks meile NATO poolt akrediteeritud Küberkaitse Kompetentsikeskus (CCDCOE), kui just siin, NATO liikmesriigis on võimu jagamine usaldatud valitsuspartei arvutimeestele? Milleks on olemas Riigi Infosüsteemide Arenduskeskuse infoturbeintsidentide käsitlemise osakond CERT, kui valimispettus ei ulatu nende radarile? Kus on nüüd Eesti Politsei küberüksus (rahvakeeles KÜPO), kui valimiste võltsimise võimalus on tehtud puust ja punaseks? Ja milleks on siis ellu kutsutud vabatahtlik Küberkaitseliit, kui see ei astu lahingusse ka siis, kui riigivõimu seaduslikku jagamist varjutavad maandamata turvariskid?

Aga ka üks on lahinguväljal sõdur, tõestas Tartu Ülikooli tudeng Paavo Pihelgas. Ma ei tea, kas Paavo kuulub Küberkaitseliitu (selle struktuuri nimekiri pole avalik), kuid tema ja temasugused peaksid sinna kindlasti kuuluma. Pihelgased peaksid moodustama meie kodanikualgatusel põhineva küberturvalisuse selgroo!

NATO juhtriigis USA-s on valimiste läbipaistvus ja usaldusväärsus rahvusliku julgeoleku küsimus nr 1. Just rahvuslikule julgeolekule viidates on USA loobunud lahingkatsetustest internetivalimistega. Põhjus on lihtne -  interneti praeguse taseme juures pole piisava turvalisuse saavutamine võimalik. Seda on kinnitanud lisaks USA-le ka Soome ja Saksamaa kogemus, kellest keegi kindlasti ei ole Eestist nõrgem e-riigi arengus. Ning kes on kõik päris kindlasti pikalt ees demokraatliku kultuuri arengus, mis ei luba valija tahtega manipuleerivate süsteemide kasutamist valimistel.

Neil valimistel tõestati konkreetselt ka Eestis, et selles süsteemis on petta võimalik. Aga valimiskomisjon raiub endiselt, et meie inimesed on lihtsalt ausad, kes ei peta. Soome, Saksa ja USA jaoks sellest kinnitusest ei piisa. Kuni uue turvalise internetiajastu alguseni ei lepi ka meie Sibula jutuga, et kõik on parimas korras.  

Ma tahaksin kummutada ühe e-valimiste propagandistide teadliku vale, et need valimised on sama turvalised nagu e-pangas käik, millega meie inimesed on tõepoolest harjunud ning mida me usaldame. E-valimised paraku pole sama turvalised kui e-pank.  Ja seletus on lihtne - kui pangas jääb igast teie tehingust ka teile enesele elektrooniline jälg, siis e-valimistel osaledes ei suuda te tõendada isegi seda, et olete üldse hääletanud. Rääkimata tõendusest, kellele te oma hääle andsite.

Süsteem, kus kasutajale ei jää jälge isegi tema enese sooritatud operatsioonidest, ei saa olla ega olegi usaldusväärne. Kui me tahame selle valimissüsteemiga edasi minna, siis peame seda muutma. Ja muuta tuleb seda päris kõvasti. Sest lisaks süsteemi läbipaistmatusele ja ebausaldusväärsusele on e-valimistega seotud ka täiesti läbipaistvad asjaolud, mida tuleb samuti muuta. 

E-valimistel kehtivad meil täiesti erinevad kampaaniareeglid - kui valimispäeval kehtib Eestis üldine ja täielik agitatsioonikeeld, siis e-valimiste ajal seda ju pole. Lausa vastupidi, just virtuaaljaoskonnas toimub hääletamise ajal kõige intensiivsem agitatsioon. Mäletate ju veel neid hääletamise ajal veebi ilmunud parteireklaame „Kliki X Yst mööda!", mis pumpasid valijaid valimiskomisjoni leheküljele.

Kui agitatsioon on keelatud valimispäeval nii meedias kui ka tänavail, siis peab see nii olema hääletamise ajal ka veebis. 

E-valija võib ka olla hääletamisel otsese surve all. Ümberhääletamise võimalus ei lahenda probleemi. Seepärast peaks e-valimised toimuma ainult valimiskomisjoni poolt täielikult kontrollitud arvutite kaudu ning valimiskomisjoni poolt kontrollitavas ruumis, mitte lihtsalt suvalises kohas.

Kui soovitakse, võib  vabalt luua juurde ka valimisjaoskondi, kus  saab hääletada ainult interneti teel - moodustada täiendavad valimispunktid ka käidavates kohtades, kus sedelitega hääletamist korraldada ei saa. Ainult täielikult kontrollitud arvutite kasutamine vabastaks e-valimised turvariskist, mis lähtub kasutaja arvutist. Ning mis veelgi olulisem, interneti teel hääletaja on hääletamise hetkel valimiskomisjoni kaitse all, mis vähendab oluliselt ebaseaduslikku ähvarduste või ahvatluste survet valijale.

Kui maailmas räägitakse palju digitaalsest lõhest, siis ebavõrdsed tingimused Eesti e-valimistel, võrreldes põhilisel viisil valimisega, on üks kurioossemaid digitaalse lõhe näiteid. Kas paberil või arvuti teel - see on ainult tehnika küsimus. Valimise protseduur ise ja kampaaniareeglid peavad olema kõikidele valijatele ühesugused. Muide, kõik see on juba kirjas ka kehtivas põhiseaduses, mille järgi valimispäev on üks ja konkreetne päev. Küsimus on selles, kas põhiseadust täidetakse või eiratakse.

On veel üks huvitav teema. Millegipärast on maailmas unikaalse internetihääletamisega edvistavas Eestis pabersedelite käitlemise süsteem lausa kiviaegne - seda ajal, kui terves maailmas tõepoolest on häältelugemine üha rohkem automatiseeritud. Miks pole meil teemaks perforeeritud sedelite kasutamine, nagu näiteks USA-s? Miks pole meil skännereid sedelite lugemiseks, nagu seda kasutavad pea kõik arenenud ja arenevad maad? Miks ei soovita meil tulemuste kiiret kindlakstegemist, mis samas säilitaks võimaluse kontrollida masinate tööd?

Unikaalse e-valimiste süsteemi arendamisele kulutatakse kõigil valimistel miljoneid eurosid. Iga jumala kord tehakse süsteem millegipärast algusest lõpuni uus. Samal ajal maailmas laialt kasutuses olevaid, hääletustulemuse kindlakstegemist kiirendavaid ning häältelugemise kvaliteeti parandavaid valimismasinaid meil ei soetata!

Me oleme näinud, et ametlikult selleks seatud institutsioonid ei hooli e-valimiste usaldusväärsusest grammivõrdki. Nende jaoks on asi selleks korraks tehtud ja kõik kordub järgmistel valimistel. Ärgem leppigem sellega!

Ärgem leppigem selle Eesti NSV-st pärit suhtumisega valimistesse, et niikuinii petetakse ja sellest ei muutu midagi paremaks ega halvemaks. Hakkame vastu sellele suhtumisele. Seisame demokraatliku Eesti eest!

See ju puudutab otseselt kõiki omavalitsusi, sest meie oleme valijatele kõige lähemal ning meile on tähtis, et valimistel tekiks legitiimne võim, mis baseeruks, nagu põhiseadus seda ütleb, ühetaolistele ja salajastele valimistele, mille suhtes kellelgi ei saaks olla kahtlust. Meile on tähtis, et valimised viidaks läbi ausalt ja kõigil - nii valijatel kui ka saadikukandidaatidel - oleks selle juures võrdsed võimalused.

(Lühendatult)

[esiletõste]  Millegipärast on maailmas unikaalse internetihääletamisega edvistavas Eestis pabersedelite käitlemise süsteem lausa kiviaegne - seda ajal, kui terves maailmas tõepoolest on häältelugemine üha rohkem automatiseeritud.

Jaga |