Presidendidebatt prantsuse moodi

On rõõm tõdeda, et prantslased otsustasid viimaks selja sirgu ajada ning astuda otsustava sammu vasakule, öeldes sellega jah majanduskasvule ja inimkesksele maailmavaatele. Hollande'i erakond kannab küll sotsialistide nime, ent tegelikult on tegu vasaktsentristliku ehk keskerakondliku ideoloogia kandjaga, kes mõistab, et kui soovid ahju kuumaks saada, pead halge alla panema, mitte parempoolsete kombel küttekeha jalaga taguma ja vanduma: anna sooja, kurat! Ka majandusse peab raha ja ressursse juurde lisama, mitte ära võtma, nagu teeb seda näiteks meie tänane valitsus.

Ägedale valimiskampaaniale Prantsusmaal kaasnes äge teledebatt kahe presidendikandidaadi vahel. Võimsat väitlust nimetati ka „viimseks vastasseisuks". Hollande esitas väljakutse valitsevale Ungari juudisoost pärit presidendile Nicolas Sarkozy'le. Rahvas oli üles köetud ja ärevaks aetud. Algas justkui titaanide duell, nagu kahe suursportlase matš maailmameistritiitlile.

Nagu selgus, ei jätnud prantslased midagi saatuse hooleks. Debati formaat oli pikaajaliste läbirääkimiste, kokkulepete ja sobituste tulemus; kaasati erinevaid tunnustatud meediaeksperte. Protsessi kontrollisid mõlema presidendikandidaadi meeskonnad. Ühesõnaga, kõik, mis toimus kandidaatide ümber stuudios, oli täpselt mõõdetud ja mõlemad tiimid jälgisid telekaamerate taga pingsalt mängu. Vaekausil oli Prantsuse Vabariigi presidenditool ja riigi saatus järgmiseks viieks aastaks.

20 kaamera liikumist debatil suunas kaks režissööri - üks Hollande'i, teine Sarkozy meeskonna käsutuses. Ikka selleks, et garanteerida oma kandidaadi võimalikult parem kujutamine ja kajastus. Reegliks oli muuseas nõue, et kandidaate ei tohi näidata profiilis. Lubatud polnud ka Eesti televisioonis laialt levinud reaktsioonikaadrite esitamine ajal, kui vastaskandidaat räägib. See tähendab, et kui üks väitleja teisele midagi ebameeldivat ütleb, siis vastasdebateerija näol oleva reaktsiooni näitamine televaatajatele on välistatud.

Illustreeriv näide: kui Keskerakonna esimees Edgar Savisaar meenutas Mart Laarile teledebatis ebameeldivat tõde, siis Laari nägu oli tavaliselt selline, nagu talle oleks midagi kurku jäänud või püksi tulnud. Igatahes silmad ja suu läksid tal kohemaid punni, mis ilmselt tema valijatele meeldis.

Võiks ju meiegi telemaastikul mõelda, kuidas välistada igasugused irvitavad ja punastavad näod. Diskreetsus ja poliitilise kultuuri tõus võiks alata Eesti Televisioonist.

Siin oleks paslik küsida: millal Eestisse saabub aeg, kui meedias hakkavad domineerima õiglane tasakaal, halastamatu objektiivsus ja erapooletu kajastus, kus kõikidele osapooltele antakse võrdne võimalus? Millal hakkab meie ajakirjandus kinni pidama ja ühiselt austama eetika, moraali ja õigluse põhimõtteid? Hetkel võime olla tunnistajaks olukorrale, kus aastaid on mängitud ülekaalukalt üksnes Keskerakonna vastu.

Muide, Prantsuse debatistuudios oli õhutemperatuur reguleeritud 18 ja 20 kraadi vahele. Nii Hollande'i kui ka Sarkozy meeskonnal oli õigus vajadusel temperatuuri muuta. Meeste endi vahelist kuumust meeskondadel kontrollida ei olnud võimalik. See oli vaid kahe poliitilise suurkuju enda võimuses. Saatejuhid jäid neutraalseks, jälgides, et kumbki osapool saaks oma aja, ning vahetasid väitlusteemasid. Sarkozy vajas hädasti endale poolehoidjaid juurde ning Hollande pidi võluma uudsusega. Väitlus oli tasavägine ja mõlemad püüdsid jääda tasakaalukaks. Võitis parim.

KESKMÕTE: Kui soovid ahju kuumaks saada, pead halge alla panema, mitte parempoolsete kombel küttekeha jalaga taguma ja vanduma: anna sooja, kurat!

PRIIT KUTSER, Põhja-Tallinna vanema asetäitja

Jaga |