Nädala juubilar TEET KALLAS 70

1960-ndate lõpul vahistasid julgeolekutöötajad „Loomingu" toimetuses töötanud Teet Kallase, kes ühes söögi- ja joogikohas oli lauale tõustes hõiganud „Maha nõukogude võim!". Patarei vangla haiglas viibides kirjutas ta valmis romaani „Heliseb-kõliseb" esimese variandi.

Uus võimuõõnestamine sai teoks 1980-ndate algul, kui Kallas oli „Loomingu" peatoimetaja asetäitja kohusetäitja. Ajakirjas ilmus luuletus, mille ridade esitähtedest ülalt alla moodustus sõna sinimustvalge. Sellest sündmusest räägiti raadios Vaba Euroopa ja kirjutati Soome ajalehtedes.

„Neid ajalehti näitas mulle muide toonane juhtiv parteitöötaja (hilisem Indrek Toome valitsuse kultuuriminister) Jaak Kaarma," meenutab Kallas, kes enda dissidendiks nimetamist siiski liialduseks peab. „Võib-olla oleks minust dissident saanud, kuid ma ei teadnud, kuidas nende seltskonnaga ühineda," ütleb ta nüüd. „Neljakümne kirjale" Kallaselt allkirja ei küsitud, sest haritlasi, kellel KGB-ga tegemist olnud, otsustati sellesse protestiaktsiooni mitte kaasata. Seepeale saatis mõneti solvunud Kallas EKP Keskkomitee ideoloogiasekretärile Rein Ristlaanele „ühemehekirja", milles taunis liigset venestamist, tuues näiteks venekeelsete loosungite ülekaalu Tallinna tänavatel.

Eelmisel nädalal möödus veerand sajandit 1988. aasta 1. ja 2. aprilli kõnekoosolekust, mille ametlik nimetus oli Eesti NSV loominguliste liitude juhatuste ühispleenum. „Loomeliitude ühispleenumil ma sõna ei võtnud, sest päev enne seda oli ajalehes „Sirp ja Vasar" ilmunud artikkel, kus osalejad tutvustasid oma vaateid ühiskonnaelu teemadel. Ja ega ma väga agar kõnepulti kippuja just pole."

Sarnaselt teiste loomeinimestega haaras laulev revolutsioon poliitikasse ka Teet Kallase. Ta toimetas Rahvarinde ajalehte „Vaba Maa", 1991. aastal oli aga nende Eesti Ülemnõukogu liikmete hulgas, kes 20. augustil kuulutasid välja taasiseseisvuse. "Õhtul, mil pärast Ülo Nugise haamrilööki Eesti uuesti iseseisvaks sai, polnud õieti mingit hirmutunnet. Inimlik reaktsioon tuli alles hiljem," tuletab Kallas meelde oma emotsioone.

Avaramas ajaloolises kontekstis peab Kallas oluliseks seda, et pärast Eesti iseseisvumist algas totaalne iseseisvumise plejaad, kus leidus isegi omajagu groteski. „Sõltumatuks said näiteks Kesk-Aasia riigid, kus ei osatud sõltumatusest unistadagi."

Arutledes tänaste olude üle, võtab kirjanik appi piisavalt retoorilise küsimuse: kas me sellist Eestit tahtsimegi?

„Arvatavasti vastavad paljud - ei. 1980-ndate lõpp ja 1990-ndate algus oli imekaunis aeg, mis meenutas laulu „Kungla rahvas". Seda, mida kõike meil hiljem „süüa" tuleb, toona ei mõeldud. Aga oma mõttekäiku arendades ei taha ma mingil juhul olla toriseva vanamehe rollis," märgib üks Eesti riigi taasloojatest nüüd.

Kallas oli ka aktiivne erakondlane. Liberaaldemokraatlikusse parteisse kuulus ta 1990-1993, Keskerakonna toetajaliige oli 1994-1996 ning 1996-1998 kuulus Arenguparteisse.

„Keskerakonna liikmeks ma ei astunud, kandideerisin selle nimekirjas 1995. aastal Riigikogusse, kusjuures pääsesin vaevalt uuest Toompea- katsumusest. Mis puutub aga näiteks Keskerakonna esimehesse Edgar Savisaaresse, siis temaga pole ma kunagi riius olnud. Kui mu abikaasa Alla igavikuteedele lahkus, sain Savisaarelt pika ja südamliku kirja," lausus ta.

Erakondadevahelist poliitilist suhtlemist soovitab Teet Kallas õppida Rootsist. „Rootsis käies külastasin ka parlamendiistungeid. Vaidlused olid seal äärmiselt teravad ja emotsionaalsed. Pärast jõid aga vastandlike poliitiliste jõudude liikmed sõbralikult koos kohvi - poliitilisi erimeelsusi ei kanta isiklikesse suhetesse."

Teet Kallas tuli ilmale Lillekülas. Tema ema töötas kokana Iru vanadekodus, kus oli pagenduses nimekas kirjanik Karl August Hindrey (1875-1947), kes väikest Teetu muide teietas.

1957. aastal võitis 14-aastane Kallas esimese pärastsõjajärgse kirjandusvõistluse. Esikteose „Nii palju päikest" ilmumise ajal 1964 teenis ta aega Nõukogude armees Leedus Palanga lähedal.

„Kui mulle kümmekond autorieksemplari saadeti, tundis ka komandör sedavõrd suurt rõõmu ja uhkust, et vabastas mind köögitoimkonnast, kuhu karistuseks määratud olin."

Kriminaalselt kõlas Kallase teoste loetelus romaan pealkirjaga „Viimane mõrv".

„See pole siiski tüüpiline kriminaalromaan. Läbivaks teemaks on pigem kirjaniku vastutus oma sõnade eest," selgitab autor ise.

Teleseriaaliga „Õnne 13" seoses räägib Kallas, et mõnikord otsitakse ja leitakse kirjanikku ennast tema loomingust. „Kirjanik Evald Raidveri tegelaskuju mõtlesin välja ennekõike silmas pidades näitlejat Evald Hermakülat, kes seriaalis parodiseeris väliselt suuresti mind. Raidveri teksti sai pandud mitugi läbi peenema huumori välja öeldud ühiskonnakriitilist mõtet," räägib Kallas. Ta tunnistab, et Evald Hermaküla igavikkuminek tõi kaasa mõtte „Õnne 13" stsenaariumide kirjutamine pooleli jätta.

Samuti on Kallas „Õnne"-seriaali toonud teisegi oma sümpaatia - ärimees Laur Põdra abikaasa Pille. „Nägin tollal verinoort näitlejannat Külli Teetamme ühes reklaamis. Tema sarm mõjus sedavõrd tugevana, et tekkis soov talle roll kirjutada. Ideega oli nõus ka toonane teleseriaali režissöör Tõnis Kask."

Morna vanemkonstaabli Torimi hobiks on tulpide kasvatamine. Politseinikku vaimustatult tulpidest rääkimas on filmitud Teet Kallase Laulasmaa suvekodus. Laiemaltki teadaolevalt on tulpidega tegelemine kirjaniku kirglik harrastus - tema tulbikollektsiooni on peetud üheks rikkalikumaks kogu Eestis.

„Millal ja kuidas tulbid tänavu kevadel kasvama ja õitsema hakkavad, veel ei tea," ootab Kallas uut tulbihooaega, meenutades, et suurim põnevus ja entusiasm tulpidega tegelemisel langes sinna aega, kus paljud välismaised sordid Eestis veel haruldased olid.

Juubelieelsesse vestlusesse põimus ka kuulus mõttetera Mihhail Bulgakovi romaanist „Meister ja Margarita": „Käsikirjad ei põle." Teet Kallas märgib, et öeldakse küll, et käsikirjad ei põle, kuid kaduda võivad need ikkagi. „Nii jäi Venemaal kadunuks näiteks minu romaani „Kes tõttab öisele rongile" venekeelne käsikiri, mille oli tõlkinud abikaasa Alla."

Kuigi lähenevast juubelist ja selle tähistamisest püüab kirjanik üsnagi eemale hoida, suudab loomeprotsess teda jätkuvalt oma embusse tõmmata. Nii on valmimas mitmeosaline romaan "Karje ja Kaja", kogumik tuntud inimeste portreedest, ja muudki, millest praegu veel vara rääkida.

JAAN LUKAS

Jaga |