Eestis on kadumas kodanikuühiskond

AARNE RUBEN,      08. mai 2002


Hiljuti kokku tulnud noored sotsiaalteadlased, kes püüdsid lahti rääkida korporatiivsusega seonduvaid probleeme, diskuteerisid muuhulgas ka kodanikuühiskonna ja kodanikualgatuse kadumise tendentsist. Sellega seondub tugevasti sõnavabaduse küsimus: kas see eksisteerib ka tegelikult ja absoluutselt? See on väga huvitav teema ja siin tuleks veidi tausta lahti rääkida.

Kõik me ju teame, kes on kolumnist. Näiteks on meil Eesti Päevalehest huvitav lugeda, et kasutusele tuleks võtta ristilipp (Tarand), et EPA lõpetanud on identiteediraskustes punaparunid (Kross), et juhul kui inimese nimeks on Reiljan, siis on sellel nimel paljuütlev "anagramm" (Kender), et mobiiltelefoniga saab raha teha (Kender), et president saaks alla kirjutada seadusele, mille kohaselt Eesti muutuks linn-metropoliks (Kender)... Kui nüüd mõelda, et Eesti Päevaleht on lisaks kasumi taotlemisele ka ühiskonnanähtuste peegeldajaks, siis jõuaksime küll tulemuseni, et meil on kolumnistide ühiskond.

Niisiis on kolumnist isik, kes hoiab pliiatsit suus ja mõtleb: "Ee... mida siis sel nädalal kirjutada? Mulle ju makstakse, ma pean kirjutama. Kui kirjutaks õige, et Eesti võiks muuta Estlandiks? Pole paha, mis?"

Oletagem aga, et Võrumaal elab vanamees, kes tahab luua parteid ilma endiste kommunistideta. Ütleme, et ta on vana metsavend ja tal on valus vaadata, et kõikidesse olemasolevatesse parteidesse on võetud ka endise EKP liikmeid. Vanal mehel on palju värskeid mõtteid rahvusriigi paremaks ülesehitamiseks, üksinda aga parteid teadagi ei loo. Vaja oma mõtetest teavitada teisi samasuguseid, kes elavad, ütleme, Läänemaal.

Selleks kirjutab vanahärra artikli ja viib selle Eesti Päevalehe toimetusse. Loomulikult öeldakse talle, et kahjuks meil ei ole ruumi teie lugu avaldada, meil on justament vaja avaldada üks tähtsam tekst Eesti muutmisest Estlandiks.

Küllap käib vana metsavend siis igal pool ja kindlasti näkkab tal kusagil nii palju, et tal õnnestub mõni oma ideedest suruda mõne väljaande (võib-olla ka EPLi) kirjadeveergu. Seal on aga kirjutajaid palju ja miks peaks toimetaja eelistama vanahärra mõtteid mõne looduskaitsja omale, kes soovib kirjutada näiteks raie piiramisest rahvusparkidega piirnevates majandustsoonides?

Ega siis aateline mees ka oma jonni jäta. Ta küsib kindlasti, et miks see kolumnist saab kirjutada, mina aga mitte? Talle vastatakse, et kolumnistil on vastav ettevalmistus, mida tal on nüüd hea näidata EPA lõpetanuid ühe ropsuga ühte kategooriasse lahterdades.

Millisele järeldusele peaks siis jõudma vana vabadusvõitleja? Kindlasti on see tema jaoks jahmatav: kadunud on avalik-õiguslik ajakirjandus, kadunud on pluralism kogu ühiskonna tasandil, mis eksisteeris kindlates raamides veel Nõukogude aja lõpul. Me ju mäletame internatside loosungit: "Erinevatele arvamustele pressis võrdne koht!" Ja allakirjutanu mäletab ka Vahur Kalmre väga õiget vastust: eri arvamustel ongi võrdne koht. Kõik on uutmisdiskussiooni raames sõna saanud: ERSP, internatsid, Gustav Naan.

Kuid asi pole selles - eri arvamusi saab kuigivõrd väljendada praegugi. Tõsisem on, et pressis enamasti ei kajastu just rahva, reakodaniku arvamus. 1980 aastate lõpuaja märksõnad olid glasnost, diskussioon, arvamuste pluralism. Kodaniku kirjad ei läinud tühja kohta, need arhiveeriti ja nummerdati, neile isegi vastati (isikliku kogemuse järgi). Kui vaadata vanu lehti, siis leiame kirjutajate hulgas igasugust rahvast: freesijaid, maalreid ja paljusid teisi. Võiks öelda, et tegemist oli kodanikuühiskonnaga tsensuuri raamides. Inimese nimele oli lisatud tema amet, näitamaks, "missugust klassikuuluvust ta esindab".

Ja nõnda tüürib käesolevgi artikkel sinnapoole, et rahamaailm eelistab "kolumniste", mitte pluralismi. Kui me kunagi saime küsimatagi Leonid Iljitshi kõnesid, siis nüüd saame me õpetust mobiiltelefoniga raha tegemiseks ning teadmist, kuidas siis inimese "anagrammiga" lood on, kui ta nimi on näiteks Tuha Juhan.

Toodud näiteid "arvamusliidritelt" nimetatakse meediamüraks. Üles keerutatud tolm on hea kattevari tegelikele probleemidele.
Eesti kaasaegne ajakirjanduskultuur, avalikkus ja ühiskond tervikuna eitab kunagist Nõukogude tegelikkust. Kuid nii paradoksaalne kui ka ei ole, sülitab see ühiskond ise eespoolses näites vanale antikommunistile näkku. Lihtsat inimest mõjukate tuttavateta pole meil lihtsalt tarvis, olgu ta sõnumiks kas või antikommunism. Nõnda ei imestanud ma sugugi, leides ühel päeval vanast Kesknädalast kindral Einselni artikli.
Kui nüüd aga noorte sotsiaalteadlaste küsimusele kodanikuühiskonna olemasolu kohta vastust anda, siis võib see allakirjutanu poolt olla küll ainult üks: Eestis ei ole kodanikuühiskonda.

KESKMÕTE
Tänane ühiskond sülitab ise vanale antikommunistile näkku.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (13)