Broilerist peaministriks

Rahu pole tal ka omaenda erakonnas. Nn Kadri Simsoni leer taotleb Toobali väljaviskamist erakonnast, kui vaja, kasvõi kohtu abil. Priit Toobalit see aga ei näi kõigutavat ja ta on jätkanud oma tööd. Kuidas peaks temasse siis suhtuma, eriti silmas pidades Keskerakonna peasekretäri kõrget ametiposti?

Priit Toobal on noorpoliitik, kes on teinud üksnes erakonnasisest karjääri. Selliseid inimesi on hakatud hellitavalt kutsuma poliitbroileriteks. Toobal on asunud kasvatama hobuseid, kuid hästitasustatud poliitiku kontekstis on see pigem hobi kui karjäär. Mõni teine näiteks arendab mõisakompleksi või vooderdab ennast niisama väikekodanlikul moel naabrites kadeduse tekitamiseks.

Koolimaja abil regionaalministriks

Hiljuti ärritas avalikkust uudis, et Priit Toobal ostis endale koolimaja. See on aga uus kvaliteet ja midagi tavapärasest erinevamat. Toobal lubab koolist 45-kohalise külalistemaja teha; paigutada sinna veel hobused, teha maneeži ja muu juurdekuuluva.

Kui Priit Toobal selle kõik ka ära teeb ja koolimaja lihtsalt äriplaani kattevarjus „vasakule” ei tõsta, väärib ta igasuguse irisemise asemel tõsist kiitust. Võib-olla ta ise ei saa veel täna aru, kuid see projekt on talle arvestatav majanduslik risk, sõltumata sellest, kuipalju ta on Riigikogu liikme palka kõrvale pannud või kui suur osa vajalikust kapitalist õnnestub fondidest saada.

 Kuid kui ta on valmis (tema eeldatavat majanduslikku haardeulatust arvestades) seda riski võtma ja projektiga lõpuni minema, siis tuleb teda tunnustada.

Priit Toobal seob ennast kaelapidi suure varalise vastutusega, mis paigutatakse enamike ettevõtjate arusaamise kohaselt tõelisesse pärapõrgusse. Ta loob sinna töökohad ja hakkab võitlema selle nimel, et seal hakkaksid käima inimesed. See on supernäide, kuidas peaks läbi viima regionaalpoliitikat või, õigemini – milline ettevõtjate käitumine aitaks maapiirkondadel uuesti ellu ärgata.

Ja loomulikult, tunnustamist vajab see, et Priit Toobal ei peida oma poliitikas sebimise abil saadud majandusjõudu erinevalt kolleegidest mitte „Panama paberitesse“, mõnda luksusvillasse eliitrajoonis või Brüsseli pangakontole eurosaadikute klubis, vaid paigutab selle Eesti majandusse, suure riskiga ja sinna, kust see võib meie majandusele kõige suurema panuse anda.

Kui peale sellise projekti elluviimist esitataks Priit Toobal regionaalministri (või ka ettevõtlusministri) kandidaadiks, siis ei peetaks teda enam mõttetuks broileriks, vaid teda võetaks vägagi tõsiselt. Mitte ainult kitsas toetajate ringis, vaid ka avalikkuse poolt. Ja kui Toobalil oleks siis midagi arvata ettevõtlusest maapiirkonnas või regionaalpoliitikast, siis kuulataks teda väga hoolega.

Järgmine peaminister peale Savisaart

Ja kui edukal viisil on saadud regionaalministriks, on seejärel avatud ka tee peaministriks. Loomulikult peale seda, kui Edgar Savisaar on saanud peaminister olla seni, kuni ta soovib ja kuni Eesti tema kätt vajab. Eesti vajab peaministritena sisulisi juhte, kellel kael kannab ja kes teavad, mida räägivad.

Seda kõike silmas pidades on raske mõista, kuidas Toobali enda võitluskaaslased tema oma erakonnast teda kriminaaliks sõimavad ja väljaviskamist nõuavad. See, kes näeb Toobalis kriminaali, ei ole kas ühtegi sisulist kriminaali kunagi näinud või vähemalt pole tegeliku kriminaaliga kokku puutunud. Toobal ei kvalifitseeru mingi parameetri alusel sisuliseks kurjategijaks. Tõelises kriminaalses kogukonnas „söödaks” ta paari päevaga. Priit Toobal on noormees, kes on hingega aidanud sebida Keskerakonna poliitasju, seisnud tugevasti erakonna kõikide liikmete eest (ka nende eest, kes täna tema kallal näägutavad!) ja on tänaseks õigustamatult karmilt hammasrataste vahele jäänud.

Toobal ei oleks kunagi sattunud sellist liiki kriminaalasjade haardesse, kui ta poleks olnud aktiivne Keskerakonna eestvõitleja ja kui ta poleks pidanud oma erakondlikke ameteid. Kui ta oleks istunud kodus hobusetallis või tiksunud mõnes vallavalitsuses ametnikutööl, poleks saanud teda seostada ei sahtlite vahele kukkunud raamatupidamisdokumentidega ega mingite kirjadega. Ta sai süüdistuse ikka ja ainult seepärast, et oli seotud Keskerakonna asjaajamistega. Ta ei ole erakonda imbunud kriminaal, ta sai oma kohtuasja kaela, tehes peasekretäritööd.

Toobal ohverdas oma karistusregistri puhtuse erakonnale

Priit Toobali kriminaalasi, niivõrd kuivõrd seda ilma toimikut lugemata hinnata võib, oli ikkagi piiripealne asi. Kui kaitsetaktikas oleks kontsentreerutud poliitprotsessi asemel sisuliselt võistlevale protsessile eesmärgiga saavutada Toobali õigeksmõistmine, oleks see võib olla ka saavutatud.

Kuid Toobal pani esiplaanile poliitilised huvid ja tahaplaanile oma õigeksmõistmise. Istungite ette ja taha käis jutt kallutatusest, mis ilmselt segas kaitsjate tööd ning võttis sellelt ka osa energiat, et tegeliku sisupoole eest võidelda. Ta ohverdas oma karistusregistri-puhtuse erakonnapoliitika eest seismisele. Tagajärjeks on, et osa erakonna aktiviste soovib teda välja visata.

Priit Toobali peale võib olla kade tema suure palga pärast. Võib olla ollakse Priidu peale pahased, et ta äkki ei tee hästi oma tööd. Siis tuleb sellest ka nii rääkida, mitte leida peaaegu kogu oma elu erakonnas töötanud noore inimese puhul kriminaalsust vasakult ja paremalt.

Kindlasti on Priit Toobali puhul näiteks probleem see, et ta lihtsalt ei oska kasutada mobiiltelefoni. Ta ei pruugi võtta toru, kui talle helistada, ja ta ise ei helista tavaliselt. See pole ainult „suvaliste” helistajate probleem, kuid temaga ei saa ühendust ka tema otseses alluvuses olevad inimesed. Kuid selle probleemi puhul on lahenduseks Toobali suunamine telefoni kasutamise kursustele, mitte kriminaaliks sõimamine või erakonnast väljaviskamise taotlemine.

Ühesõnaga, Toobal ei vaja väljaviskamist, vaid teda saab seada hoopis eeskujuks teistele broileritele: ärge „kaagutage”, tehke järele!

[esiletõste]

Toobal ei oleks kunagi sattunud sellist liiki kriminaalasjade haardesse, kui ta poleks olnud aktiivne Keskerakonna eestvõitleja ja kui ta poleks pidanud oma erakondlikke ameteid.

PS autorilt

Minu lugu „Broilerist peaministriks” oli valminud suhteliselt vahetult enne Priit Toobali lahkumiskirja avalikuks tulekut. Seega jäin ühelt poolt napilt hiljaks, et Priitu toetada ja anda talle jõudu olemaks tugev.

Teiselt poolt on ehk just praegu kõige õigem aeg Toobali teemat käsitleda, sest peasekretäri lahkumine on hea näide sellest, kuhu viib mõttetu kodusõda.

Priit Toobalile on viimasel ajal tehtud liiga palju ülekohut. Kõige hullem, see ülekohus tuleb tema oma erakonnast, sellest perest, mille eest võideldes ta need jamad endale külge sai. Kuidagi jääb kõlama suhtumine, et „seni, kuni näed hea välja ja annad endast kõik meie heaks, siis sobid; kuid kui ühist missiooni täites valesammu teed või õnnetuse läbi ennast kriimustad, siis hüppa üle parda ja vaata ise, kuidas saad”.

Organisatsioon, mis omaenda tublisid aktiviste sööb, ei oma tulevikku – sõltumata sellest, kas see söömine leiab aset kodusõja õhkkonnas, on karistuseks mõne eksimuse eest või on lihtsalt tavapärase võimuvõitluse tagajärg. See on küsimus, mis Toobali kaasusega seoses tuleks läbi analüüsida.

Priit Toobali lahkumiskiri näitab, et ta on tõeliselt „psühholoogilises kaldes” ega näe hetkel maailma adekvaatselt. Sinnamaale on siis viinud teda tema oma kodupartei. Ja kas kritiseerijate ja näpuganäitajate kogukond koosneb ainult valgetest inglitest? Priit puhkab pisut ja tuleb endasse tagasi, näeb maailma teistes värvides. Samas talle tehtud ülekohus ei kao ega aegu.

Kas Toobalit ka peale tagasiastumist mõistetakse või ta rahule jäetakse? Rääkimata kaasatundmisest või „aitäh”-ütlemisest. Kes tema endistest võitluskaaslastest distantseerub ja kes takkajärgi parastab?

Kuid kukkunud inimese peal edasi tallamine on eelkõige nõrkade tunnus, mis kirjeldab neid, kes tugevale ligi tulla ei julge, võidelda ei suuda ja sisemist enesekindlust ei oma. Just see kehtib Priit Toobali ründajate kohta, nii enne lahkumiskirja kui ka pärast lahkumiskirja

JAAN ÕMBLUS,

majandusanalüütik, Keskerakonna liige

[fotoallkiri]  KAUNIS SÜGISPÄEV OLI: 18. oktoobril 2015 oli viis tuhat inimest Hundisilmal. Muude tegevuste hulgas korraldas kunstnik Neeme Lall nö ühismaalimise, kuhu iga külastaja võis jätta oma värvika jälje. Pildil on selle kollektiivse loomingu ümber kogunenud Edgar Savisaar, Viktor Vassiljev, Urmo Saareoja. Jaan Õmbluse loo peategelane Priit Toobal seisab paremal. Arhiivifoto

Jaga |