15 aastaga vabadusejoovastusest ängistuse piirini

Aleksander Einseln,      30. august 2006


Mäletan selgelt seda joovastust 15 aastat tagasi -- tantsiti, lauldi ja juubeldati. Tundsime, et nüüd on meie rahvas lõpuks vaba kurja impeeriumi ikkest. Nüüd hakkavad meie vaprad ja kaua kannatanud kaasmaalased oma riiki üles ehitama tänu miljonitele, kes poole sajandi jooksul oma panuse kommunismivastases võitluses andsid , poliitvangidest kuni riigijuhtideni. Lootused ja ootused olid suured.

Kahjuks näeme taasiseseisvuse tähistamise aastapäeval massilist rünnakut oma riigi vastu. On loomulik, et meie oma riigi tähtpäeval annaks ajakirjanike kirjutistes ja poliitikute esinemistes reaalset tooni 15 aasta tulemustest, meenutades nii head kui halba. Kuid meil räägitakse riigi sünnipäevast ainult muuseas, keskendudes peateemana riigi presidendi autoriteedi kahjustamisele ja negatiivse maine loomisele.
Meedia paiskab rahvale arvutu hulga ägedalt ründavaid, lausa mõnitavaid tellitud kirjutisi ja poliitikute ärplemisi, kus kõigiti halvustatakse oma riigipead ja püütakse igati alandada vabariigi presidenti. Selles totaalse vihkamise ja viha laines on kadunud elementaarne viisakus ja austus oma riigi kõrgete institutsioonide vastu, unustatud ajakirjanduse eetikakoodeksi ja tasakaalustatuse põhitõed ning lihtne inimlikkus.

Psühhoterror Rüütli vastu
President Arnold Rüütli ründamiseks ja alandamiseks sobivad tema vastaste meelest kõikvõimalikud alatud võtted, mille seniseks krooniks oli püha elukutsega inimese – arsti tirimine räpasesse mängu. Pressis ilmuvad riigipead ründavad ja näiliselt juba diagnoose panevad üheselt oletustele rajatud kirjutised arsti sulest, kelle arusaamad arsti kutse-eetikast ja ametivandest selgelt kuuluvad mürgise soolapuhumise valdkonda.
Tigedate poliitikute, ennasttäis publitsistide ja kallutatud ajakirjanike kõrval on nüüd ka arsti elukutse esindaja kahetsusväärselt andnud oma panuse selleks, et luua ainult ühesuunalise info õhustik ning survestada praegust riigipead sedavõrd, et ta inimlik taluvus katkeks ja ta loobuks kandideerimast teiseks ametiajaks. Kuna president Rüütlil oli väga suur roll Eesti taasiseseisvumisel, siis püütakse ka see tähtpäev maha vaikida, muidu tuleb meenutada tõde, mis ajaloomoonutajatele käib vastukarva.
Tegu on hästikoordineeritud massilise kampaaniaga, millel on ka teine siht. Kõrvuti president Rüütli tugeva mõjutamisega püütakse kallutada ka avalikku arvamust ja selle toel valijameeste hoiakuid praeguse presidendi vastu. Sest Rüütli-vastaste jõudude meelest püsib veel suur oht, et ta võidakse valimiskogus ära valida. Seda vaatamata tema ja avalikkuse palju kuid kestnud aktiivsele töötlemisele, mis algas riigipea lastelaste ja perekonna näotust ründamisest ja vältas pidevalt uute pseudoteemade avalikkuse ette paiskamise teel terve selle aasta.

Ilvese pattudest ei räägi keegi
Selle kõrval on meedias kogu aeg upitatud ja ülistatud segaste vaadete ja skandaalse käitumisega parempoolsete jõudude pseudovasakpoolset ühiskandidaati Toomas Hendrik Ilvest või siis näilise mitmekesisuse tarvis kiidetud veidi ka Ene Ergmat. Pole kusagil kohanud tõsiseid analüüse nende kahe upitatud soosiku tegevusest või vaadetest, rääkimata nende era- ja pereelust või selle puudumisest. Samalaadse pahatahtlikkusega võiks keegi ka arutada Ilvese hüljatud perekonnas võrsuvate laste ilma isata käekäigu üle või meenutada tema Wall Street Journalis tsiteeritud ropendamist, korruptsiooniilminguid ning sobimatuid tegusid napsuse peaga.
Oleks huvitav teada, kus on meie ajakirjanduse väidetav tasakaalustatuse valvekoer pressinõukogu või Tartu ülikooli ajakirjandusprofessorid, kes ajakirjanduseetika eest peaks seisma? Üks seletus nende inimeste vaikimisele on see, et nad pelgavad lasta kuulda oma südametunnistuse ja õigluse häält, sest tajuvad ühiskonnas külvatud vaenu ja vihkamise õhustiku ohtlikke nurki. Need teravad nurgad võivad teha maatasa igaühe, kes julgeb (raha)võimu loodud pealiinist erinevaid mõtteid avaldada. Selles ängistavas teadmises riivavad ajakirjanduse häbematud ja alusetud rünnakud president Rüütli vastu minu ja, ma arvan ka, enamiku Eesti rahva õiglustunnet. Tõde on ka see, et ebaõiglus, kus iganes, on oht kõigile.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (28)