EV Rahvuskomitee ja Tiefi vahevalitsuse sünd legendide udus

Läti Rahvusnõukogu (Latvijas Centrala Padome, LCP) asutati 13. augustil 1943 ja selle juhiks sai endise presidendi poeg Konstantin Čakste, Läti Ülikooli õigusteaduse professor. Teisteks juhtliikmeteks olid diplomaat ja endine välisminister Ludvigs Seja ning Läti sotsiaaldemokraatide liider Bruno Kalninš.

Leedu Vabastamise Peakomitee asutati 25. novembril 1943 ja esimeheks valiti sotsiaaldemokraadist poliitik, Leedu Vabariigi üks rajajaid Steponas Kairys.

Algperioodil väga suurt aktiivsust üles näidanud lätlased hakkasid  Riias korraldama Balti koostööd taotlevaid konverentse. Esimene peeti jaanuaris 1944 ainult Läti ja Leedu esindajate osavõtul. 15. märtsil olid teisel konverentsil kohal ka eestlased, kuigi Eestis selleks ajaks keskset vastupanuorganisatsiooni veel polnud, leedulased aga jäid hilise etteteatamise tõttu tulemata.

Alles kolmandal ühisistungil 16. aprillil olid kohal kõigi kolme  esindajad, et anda ülevaade siseolukorrast oma kodumaal ja leppida kokku koostöö üldpõhimõtetes.

Muu hulgas oli arutusel lätlaste kava Balti Liidu loomisest. Konföderatsiooni põhiprintsiipideks pakuti: iga liikmesriik säilitab rahvusliku valitsuse, sellele lisaks luuakse Balti Liidu ühisvalitsus; Liidul on ühine armee; omavahelised  riigi- ja tollipiirid kaotatakse; kehtib ühisraha; föderaalvalitsus koosneb kolme liikmesriigi esindajatest proportsionaalsetel alustel, järgemööda juhib Balti Liitu  iga riigi juht (president).

Eesti vastupanuliikumises müütilisust

Silmapaistev muinasteadlane, Eesti Rahva Muuseumi direktori kohusetäitja Eerik Laid märkis 12. juunil 1944 kirjutatud aruandes olukorrast riigis: „Mõte võeti üles Tallinna suurema aktivistide rühma Vaba Eesti Võitlusrinne poolt (annab välja laiemalt levinud mõjukat põrandaalust ajalehte Vaba Eesti). K.a. veebruaris toimusid mitmed kitsamate aktivistide ning endiste erakondade esindajate vahelised nõupidamised, mille tulemusena märtsis k.a. moodustati illegaalne juhtiv keskus - Eesti Vabariigi Rahvuskomitee (EVR)."

Laidi mainitud Vaba Eesti Võitlusrinne (VEVR) oli ETK (Eesti Tarbijate Kooperatiivide Keskliidu) juhtivtöötajate poolt 1942. a augustis moodustatud vastupanuorganisatsioon, mis andis Tallinnas välja põrandaalust ajalehte „Vaba Eesti", seda ilmus kuus üks-kaks numbrit. Kuna kasutati sõjaeelset väga kõrge kvaliteediga trükipaberit, arvas isegi SD, et lehte trükitakse välismaal. (Pikemalt on selle Saksa okupatsiooni aegse mõjuka ja väga hästi konspireerunud rühmituse tegevust käsitlenud käesolevate ridade autor ajakirjas „Akadeemia" 2000, nr 8.)

Okupeeritud Eestis tegutses teisigi väiksemaid illegaalseid gruppe, mille tegevusaeg oli suhteliselt lühike, sest nad kas likvideeriti SD poolt või põgenesid nende liikmed välismaale. Üheks tuntumaks rühmituseks oli Jaan Tõnissoni kaastöölise Ernst Kulli grupp, kuhu kuulusid tema üliõpilasest sekretär Enn Sarv ja ajalooprofessor Harri Moora (koostas kaks lendlehte „Vabadusvõitlus", millest teine jäi avalikkuses levitamata). Kulli grupi peamiseks tegevusvaldkonnaks oli teabe kogumine Eestis lähipiirides toimuva kohta ja sidepidamine vanade poliitikutega ning väliseestlastega Soomes ja Rootsis, mida tehti ka raadioteel.

Märtsis 1944 otsustas VEVR-i juhatus täielikust isolatsioonist siiski loobuda ja kontakteeruda teiste põrandaaluste vastupanugruppidega.

VEVR-i juhtide ülekuulamisel 1944. a. sügisel Nõukogude julgeolekus on ETK osakonnajuhataja Endel Inglist vastastamisel ETK peainspektori Juhan Reigoga tunnistanud järgmist:

„Märtsikuus ühel „Vaba Eesti"  toimetuse koosolekul otsustati luua kontakt teiste Tallinnas tegutsevate põrandaaluste gruppidega, et nende gruppide esindajad järgnevalt looksid ühise keskuse eraldiseisvate gruppide ühendamiseks ja juhtimiseks omapoolsete  juhtnööride väljaandmise teel. Samal koosolekul otsustati, et iga toimetuse liige püüab suvalisel viisil teiste gruppidega sidet saavutada. Mõne aja pärast Reigo teatas mulle, et tal on õnnestunud  luua side Kulli ja Mändi grupiga. Kohe sealsamas ütles Reigo, et Kull peab Leedu ja Läti rahvuslastega sidemete loomiseks sõitma Riiga, tehes talle ettepaneku kaasa sõita, kuid tööülesannetest tingitud ajapuuduse tõttu oli sunnitud ära ütlema. Reigo tegi siis mulle ettepaneku koos Kulliga Riiga sõita. Ma võtsin selle ettepaneku vastu, astusin Kulliga ühendusse ja veel samal päeval sõitsime koos Riiga. Sealt tagasituleku järel toimus Rahvuskomitee esimene organisatsiooniline koosolek.

Küsimus Reigole: Kas te kinnitate Inglisti tunnistust?

Vastus: Põhiliselt räägib Inglist tõtt. Tõepoolest õnnestus mul peale "Vaba Eesti" toimetuse koosolekut Kulli ja Männa grupiga kontakt saada. Toimus see järgmistel asjaoludel. Mina ja Mänd oleme mõlemad Rahvapanga juhatuse liikmed, ja peale selle juhatuse ühte koosolekut pöördusin Männa poole, öeldes, et Eestis tegutseb mitu gruppi, kes teostavad iseseisvalt võitlust Eesti iseseisvuse eest. Avaldasin mõtet, et oleks hea, kui need grupid ühtsele juhtivale keskusele allutada. Mänd siis minu ettepanekule ei vastanud, kuid palus koos temaga astuda läbi Kulli juurest. Kutsusime endaga kaasa ka Maandi ja läksime kolmekesi Kulli juurde. Kulliga kokku saades esitasin talle oma arvamuse juhtiva keskuse loomise vajalikkusest, et selle ümber koondada kõik rahvuslikud rühmitused. Sellele Kull otsest vastust ei andnud, kuid ütles, et peab nõu veel mõnede inimestega.  Umbes kahe-kolme päeva pärast ta helistas mulle ja palus läbi tulla. Sellel külaskäigul Kull ütles mulle, et oleks vaja tegutsevate rahvuslike gruppide ja poliitiliste parteide esindajad kokku kutsuda ning arutada üheskoos ühtse keskuse loomise küsimust. Vastasin sellele, et ETK grupist võiks koosolekule kutsuda ka Inglisti, millega Kull nõustus, öeldes veel, et ta sai Riiast kirja, kus teda paluti sinna sõita, et üheskoos arutada mõningaid Balti vabariikide iseseisvust puudutavaid küsimusi, Kull tegi mulle ettepaneku koos temaga Riiga sõita, kuid ma ütlesin sellest kutsest ära, viidates tööalastele kohustustele, kuid soovitades enda asemel sõita Inglistil. Kullil Inglisti kandidatuuri suhtes mingeid vastuväiteid ei olnud. Selle Kulliga peetud vestluse järel rääkisin Kulli Riia-sõidust Inglistile  ja küsisin temalt nõusolekut koos Kulliga kaasa sõita. Inglist oli sellega nõus ja nende väljasõit Riiga toimus veel samal päeval. Peale mõlema tagasisaabumist Tallinna toimus esimene Rahvuskomitee organisatsiooniline koosolek. Seal ma taotlesin ja saavutasin ühtlasi Inglisti arvamise Rahvuskomitee koosseisu "Vaba Eesti" grupi esindajana."

Eelpooltoodu põhjal võib öelda, et  ühtne Eesti vastupanukeskus loodi alles märtsis 1944. Sama kinnitavad Ernst Kulli ülestunnistused Nõukogude julgeolekumeestele ja Rootsis kirja pandud Helmut Maandi mälestused.

Sellele vaatamata on viimastel aastatel ajalookirjanduses  hakanud levima müüte, nagu oleks EV Rahvuskomitee loodud juba varem. Mainitakse isegi konkreetset kuupäeva (14. veebruar), mis on jõudnud ka ühele mälestustahvlile Tallinna kesklinnas (vt näiteks raamatuid „Tõotan ustavaks jääda" [Tartu 2004, lk 57] või „Estonia since  1945" [Tallinn 2009, p. 377]).

Ükski arhiividokument neid müüte ja legende ei kinnita. Veebruaris 1944 peeti Ernst Kulli juures küll mitmeid vanade poliitikute nõupidamisi, kuid midagi seal ei otsustatud.Võib-olla kõlas seal ka EVR (Eesti Rahvuskomitee) nimetus, kuid kindlasti mitte selle üldtuntud tähenduses.

EVR ei  saanudki siis tekkida kahel väga olulisel põhjusel: 1) suurim ja tähtsaim Eesti vastupanurühmitus VEVR ei olnud sellal veel liitumiskõnelusi teiste  gruppidega alustanud; 2) Kull ise tunnistas Balti konverentsil Riias 15. märtsil, et Eestis ühtne keskorganisatsioon on veel rajamata, kuid eeltööd juba käivad.

On üsna tõenäoline, et otsustav tõuge Eesti vastupanugruppe ühendava keskuse loomiseks saadi just Riia konverentsilt.

Alustati märtsis ja aprillis

Arhiiviallikate järgi peeti EVR-i esimene ühiskoosolek 23. märtsil 1944 (korra on mainitud ka 22. märtsi). Seda on mitu osavõtjat nimetanud Rahvuskomitee esimeseks organisatsiooniliseks koosolekuks.

E. Kull ise on arreteerituna sellest rääkinud ülekuulamisel 22. novembril 1944:

„Küsimus: Nüüd öelge, millal ja kelle poolt niinimetatud Rahvuskomitee loodi?

Vastus: Kuskil märtsi alguses 1944 oli mul Eesti endiste poliitiliste parteide esindajate Liidaku, Mändi, Ekbaumi ja Sikkariga jutuajamine vajadusest moodustada rahvuslik keskus. Sellega seoses tegin ettepaneku minu korteris kokku kutsuda nõupidamine ja arutada programmilisi ning organisatsioonilisi küsimusi. Vastavalt kokkuleppele kogunesid Eesti erinevate poliitiliste parteide esindajad 23. märtsil 1944 minu korterisse Pärnu maanteel, et arutada minu poolt esitatud küsimusi.

Küsimus: Kes osalesid teie poolt  kokkukutsutud Eesti endiste kodanliku parteide esindajate koosolekul?

Vastus: Minu poolt 23. märtsil 1944 kokku kutsutud koosolekul viibisid:

Liidak, Kaarel, Tartu ülikooli professor, omal ajal Põllutööministeeriumi põllumajandusosakonna juhataja, Saksa okupatsiooni ajal Eesti Omavalitsuse põllumajandusdirektooriumi osakonnajuhataja.

Sikkar, Johannes, aktsiaseltsi „Kemax" direktor, kuulus uusasunike erakonda, oli Eesti Riigikogu liige.

Reigo, Juhan,  Eesti Tarbijate Kooperatiivide Liidu (ETK) peainspektor, kuulus varem uuspõllumeeste parteisse (enda sõnul oli ta siiski parteitu - J.P. märkus).

Maandi, Helmut, advokaat, kuulus põllumeeste erakonda ja oli Eesti parlamendi liige.

Gustavson, Oskar. Eesti Merelaevanduse juhataja, kuulus sotsiaaldemokraatlikusse parteisse, kauaaegne Eesti parlamendi liige.

Pikkov, Johannes või Juhan. Eesti Omavalitsuse tehnikadirektooriumi arhitekt, kuulus varem sotsiaaldemokraatlikusse parteisse.

Ekbaum, Artur, agronoom, oli Põllumajanduslike Kooperatiivide Liidu direktor, kuulus vanapõllumeeste kogusse, mõnda aega oli selle partei peasekretär.

Mänd: Oskar, ajakirjanik, Eesti Kalurite Keskliidu esimees, varem kuulus keskerakonda, kodanlikus Eestis oli ajalehe „Postimees", hiljem „Päevalehe" toimetaja.

(Kull ei maini siin mõistetavatel  põhjustel sel ajal veel arreteerimata Inglistit.)

EVR-i asutajaliikmeid  oli seega (koos Inglistiga) kokku 11, mida on hiljem kinnitanud ka E. Laid, J. Reigo ja H. Maandi (vt H. Maandi. Eesti Vabariigi Rahvuskomitee ja Otto Tief. Looming 1988 nr.10). Professor Moora arvamine nende hulka on vaieldav, sest Kull kutsus küll teda mitmele koosolekule, kuid kohale Moora ei ilmunud (selle põhjuseks võis olla tema kategooriliselt eitav suhtumine Saksa mobilisatsioonisse).

EVR-i asutamise fakt  sai kohe teatavaks ka välismaal. Esmakordselt mainitakse seda Soome saadetud dokumendis „Eesti Vabariigi Rahvuskomitee seisukohad" (dateeritud 28. märtsiga, Soome jõudis kolm päeva hiljem). Algupärandil allakirjutanute nimed puuduvad, on asendatud üldnimetustega nagu  Põllumehed, Asunikud, Keskerakond, Sotsialistid, Tartu ja Tallinna aktivistid ning Erakonnatu esimees.

J. Reigo omakäelistest ülestunnistustest ilmneb, et Rahvuskomitee järgmine koosolek peeti aprilli alguses umbes nädal aega peale esimest.  Seal esines pikema ettekandega EVR-i esimehe kohuseid täitev Kaarel  Liidak, informeerides osavõtjaid vahepealsest tegevusest ja tutvustades  Rahvuskomitee tegevusprogrammi  kavandit. Komitee nimeks oli tal pakkuda mitu varianti,  millest üksmeelselt valiti „EV Rahvuskomitee". (Arvatavasti oli see nimi kitsamas ringis käibel juba alates detsembrist või veebruarist, kui Jüri Uluotsa ümber koondunud vanad poliitikud pidasid koosolekuid „Eesti Omavalitsuse kriisi" lahendamiseks.)

Koosolekul võeti vastu mitu deklaratiivset avaldust: a) toetada Saksa võimude poolt välja kuulutatud mobilisatsiooni, et niiviisi hõlbustada Eesti oma sõjaväe loomist; b) eitavalt suhtuda Saksa võimude poolt alustatud varanduste evakueerimisse; c) eitavalt suhtuda Eesti Omavalitsuse tegevusse; d) nõuda sakslastelt kogu võimu üleandmist Eesti 1938. a.  põhiseaduse alusel seaduslikele võimuorganitele; e) nõuda, et Eesti vägede väljaõpe toimuks ainult oma kodumaal ja et neid tulevikus rakendataks ainult kodumaa piiride kaitseks; f) ülddemokraatlikke põhimõtteid austavale Eesti rahvale on tema kodumaa okupeerimine vastuvõetamatu.

Rahvuskomitee ajutiseks peasekretäriks valiti  Ernst Kull, keda vähemtähtsate küsimuste lahendamisel pidid aitama Johannes Sikkar, Oskar Gustavson, Kaarel Liidak, Helmut Maandi ja Juhan Reigo.

Nähti ette, et juhatuse poolt langetatud  otsuste lõplikuks kinnitamiseks tuleb koheselt üle kogu riigi alustada vanade erakondade taastamist. Selle otsuse täideviimine paraku jäi pooleli, sest üle Eesti hakkas veerema Saksa julgeolekupolitsei ja SD poolt alustatud repressioonide laine, mille tagajärjel EVR-i tegevus katkes ligi kolmeks kuuks.

Gestapo haardes

Esimesed arreteerimised toimusid 18. aprillil, kui Rahvuskomitee kohtamiskorteris Pärnu mnt 16 langesid politseilõksu Rootsist saabunud sidemehed Kirss, Meri ja Rannik. Enn Sarvel õnnestus esialgu minema joosta, kuid ta jättis maha kohvri, mis sisaldas palju väärtuslikke arhiivimaterjale. Järgmisel päeval arreteeriti E. Kull ja seejärel ka E. Sarv, kel oli kaasas taskuraamat paljude nimede, telefoninumbrite ja aadressidega.

Esimese arreteerimisnädalaga kinnivõetute arv ulatus paarisajani.

Väga oluline arreteerimine toimus 20. aprillil, kui Alma Oinas-Ostra korteris tabati läbisõidul Tallinnas viibiv Leedu ekskolonel K. Ambrasijeus, kelle sinna oli viinud Balti rahvuslaste sidemees E. Sarv.

Sestpeale kandusid massilised haarangud ja arreteerimised üle ka Lätisse ja Leetu, kusjuures sealsete uurijate teatel lähtunud kõik repressioonid kinnivõetud Leedu ekskoloneli tunnistustest. Kas see tõepoolest nii oli, seda me ei tea, kuna SD uurimismaterjalid on kadunud või hävitatud.

Läti LCP juhid viidi Saksamaale Stutthofi koonduslaagrisse. Enamik Eestis kinnivõetuist hiljem vabastati, Stutthoffi saadeti neist ainult 7 nooremat.

See asjaolu on mõned uurijad viinud mõttele, et Gestapo peaeesmärgiks polnudki Balti rahvuslaste  täielik likvideerimine, vaid pigem nende „kerge läbiraputamine" enne rindelesaatmist, kus nad olid Saksa armeele palju kasulikumad.

.SD küüsist pääsenud EVR-i liikmed läksid põranda alla ning mõneks ajaks Rahvuskomiee tegevus seiskus täielikult. Rootsis elav August Rei ja teised pagulasjuhid avaldasid juuli algul nn  „Võidupüha deklaratsiooni", milles teatati põrandaaluse EVR-i olemasolust Eestis.

EVR-i tegevus taastus

Juhan Reigo, kes pärast aprillihaaranguid varjas end Sakus hõberebasefarmis, mille osanik ta oli, hankis valedokumendid ja hakkas elama Tallinnas Suur-Karja 18, märtsipommitamisel osaliselt purustatud Laenupanga majas. Salakorteris hakkasid koos käima vabadusse jäänud EVR-i liikmed.

Juulis saabus Rootsist kiri, milles Rudolf Penno palus mõne EVR-i inimese sinna saata. Ohtliku paadireisiga nõustus „Vaba Eesti" toimetaja Soots, kes viibis Stokholmis ligi 2 nädalat, kohtudes paljude Eesti pagulasjuhtidega ning isegi Briti luurešefi McKibbiniga, kes oli Eestisse lähetanud salajase raadiojaama. Tagasi Eestisse jõudis Soots  juuli lõpul, kaasa tuues kirjad, kus tungivalt nõuti, et EVR asuks jälle tegutsema: avaldaks Eestis „Võidupüha deklaratsiooni" ning veenaks 1940. a. riigipöörde ajal president Pätsi allakirjutatud dekreediga tagandatud  peaminister Jüri Uluotsa kui põhiseadusejärgset presidendi kohusetäitjat põrandaalust valitsust välja kuulutama, millest raskesti haige poliitik oli varem keeldunud.

Nüüd asus Reigo hoogsalt tegutsema, kutsudes kokku EVR-i erakorralise koosoleku. Otsustati „Võidupüha deklaratsioon" Eestis välja anda ja komitee tegevsekretäriks valida Reigo. Rahvuskomitee napiks jäänud koosseisu otsustati täiendada välisesindajatega (Penno, Rei, Neuhaus, Laretei, Varma ja Laid). 1. ja 2. augustil Rootsi ja Soome saadetud radiogrammides Reigo teatas, et EVR on  jälle tööd alustanud. 1. augustil toimus Stokholmis pagulasjuhtide organiseeritud rahvusvaheline pressikonverents, kus teatati EVR-i töö jätkumisest ja  jagati välja „Võidupüha deklaratsioon Eesti rahvale", mis oli tõlgitud inglise ja rootsi keelde.

Järgmine EVR-i üldkoosolek toimus juba keemiatehase „Kemax" direktori R. Õveli kontoris Pärnu mnt 6. Seal kandis Johannes Sikkar ette professor Uluotsaga peetud jutuajamise tulemustest. Seoses põrandaaluse valitsuse väljakuulutamisega oli Uluotsa seisukoht selline: Küsimust  on juba arutatud, kuid seda teha veel liiga vara, sest sakslased võivad valitsuse liikmeid kinni võtta ja pealegi vajab Uluots Eestis viibimiseks veel mõningast lisaaega; ta kavatses sissekukkumise vältimiseks valitsuse formeerimise järel kohe välismaale sõita.  Samas otsustati EVR-i täiendada --  kutsuda sellesse  Uluotsa usaldusisikuna õigusteadlane Otto Tief.

Pärast EVR-i avaliku pöördumise teksti lõplikku redigeerimist (seda näidati ka Uluotsale) otsustati see koos EVR-i korraldusega nr 1 trükki anda  ja kogu Eestis levitada. Ülesande täitmine usaldati Endel Inglistile, kes juba oli korraldanud „Vaba Eesti" trükkimist ja levitamist. Trükitöö teostati 5. augustil ETK väikeses trükikojas Narva maanteel ja mõlemad dokumendid kleebiti Tallinna linnamüüridele 6/7. augusti ööl.

Kõik järgmised Rahvuskomitee istungid toimusid Otto Tiefi töökohas Maapanga (ta töötas seal juriskonsuldina) hoones või sama maja kõrvaltiivas Sakala 30, kus asus tema korter.  6. või 7. augustil toimunud koosoleku  peamiseks arutlusteemaks kujunes mõne kõrgema sõjaväelase lülitamine EVR-i koosseisu. Võimalikest kandidaatidest jäid kohe kõrvale Saksa Kindralinspektuuris töötavad Soodla ja Sinka; Omakaitse juhina töötava kolonel Maide kandidatuur jäeti esialgu lahtiseks.

Vahepeal oli olukord Soome rindel aga jõudnud sellisesse faasi, et N.Liit ja Soome asusid lõplikku vaherahu sõlmima.

Kuidas Tiefi valitsust välja kuulutati

EVR-i 15. või 16. augusti istungil valiti SD poolt tagaotsitavaks kuulutatud Kaarel Liidaku asemele Rahvuskomitee esimeheks Otto Tief, tegevsekretärina jätkas Juhan Reigo. Uus esimees andis pikema ülevaate sisepoliitilisest ja rahvusvahelisest olukorrast ning teatas, et professor Uluots on viimaks ometi otsustanud ajutise valitsuse nimetada, määrates sellesse seitse liiget Rahvuskomiteest ja viis inimest väljaspoolt. Nimesid Tief siiski ei avalikustanud, kuid kahe silma all  vestles kõigiga kohalviibinud valitsusliikmetest.

19. augustil saabusid soomepoisid, kes marssal Mannerheimi käskkirjaga olid demobiliseeritud, Paldiski kaudu tagasi kodumaale. Suureks pettumuseks selgus, et nad olid jäetud  ilma relvadeta ja varustuseta. Nende edaspidine saatus Eestis kujunes väga kurvaks.

24. augustil andis Rahvuskomitee välja korralduse nr 2, milles Eesti elanikkonda kutsuti üles Saksa võimudele passiivset vastupanu osutama.

Järgmisel istungil toimus juba ERV ühtesulamine Uluotsa poolt nimetatud põrandaaluse valitsusega. (Nii on kinnitanud 28. novembril 1944 ülekuulamisel julgeolekus Otto Tief.) Juhan Reigo kirjutas sellest koosolekust:

„Umbes 25. augustil toimus Rahvuskomitee järjekordne istung, millest võtsid osa Tief, Liidak, Sikkar, Gustavson, Övel, Kaarlimäe, Inglist, Maandi, ja mina - s.t. Reigo. Päevakorras: ülevaated sõjalisest olukorrast, Uluotsaga toimunud jutuajamisest, propagandatalituse organiseerimisest, evakuatsiooni läbiviimisest. [...] Ühtlasi teatas Tief, et Uluots on valitsuskabineti formeerinud järgmises koosseisus: peaminister presidendi ülesannetes J. Uluots, peaministri asetäitja ja siseminister O. Tief, välisminister A. Rei,  kaubandus-tööstusminister R. Penno, põllumajandusminister  K. Liidak, rahandusminister H. Pärtelpoeg, haridusminister A. Susi, sotsiaalhooldeminister  dr V. Sumberg, teedeminister  J. Pikkov,  justiitsminister  J. Klesment, portfellita minister J.Kaarlimäe."

Tief teatas ühtlasi, et Uluotsal on sõjavägede ülemjuhataja küll välja valitud, kuid esialgu jätab selle avalikuks tegemata.

Sisuliselt see istung jäigi EVR-i viimaseks suuremaks ühiskoosolekuks, sest 14. septembril toimunud istungile ilmusid ainult valitsusse kuuluvad liikmed ja nemadki mitte täies koosseisus.

Arutusel oli ainult üks küsimus: kuidas takistada taganevate sakslaste hävitustööd Eesti territooriumil. Vastust sellele ei saadud, sest kogu maal valitses paanika ja kaos.

Vabariigi  Valitsuse väljakuulutamise küsimus rippus endiselt õhus.

Tiefi valitsuse kolm päeva

1938. a. põhiseaduse järgse valitsuse pidi välja kuulutama endine peaminister Jüri Uluots, kes sel ajal oli aga raskesti haige (põdes ahelsuitsetajana vähki) ja viibis ravil Tallinna Keskhaiglas. Tema sobivus presidendi kt. kohale oli juba mõnda aega olnud kahtluse  all.

August Rei kirjutas selle kohta Rahvuskomiteele: „Kahjuks kuulub presidendi koh.täitja prof Uluots nende isikute hulka, keda võidakse atakeerida niihästi kui „fashitliku" ajajärgu ühte kõige silmapaistvamat  tegelast (Isamaa Liidu esimehena)  ja saksa okupatsioonivõimudega  mitmel puhul  ja mitmes asjas koostöötanud  isikut, Ei ole raske ette kujutada, kui palju nooli prof U kisub VV pihta ja millist lopsakat demagoogiat see võimaldab tema vastu teha, kui prof U asub ise VV etteotsa  peaministrina."

16. septembril andis Hitler korralduse Eesti territoorium maha jätta. Punaarmee, olles Emajõe joonelt läbi murdnud, hakkas  kiiresti liikuma Tallinna poole.

Nüüd lõpuks mõistis ka Uluots: tõehetk on kätte jõudnud.

Otto Tief on sellest rääkinud nii - seisab 28. novembril koostatud ülekuulamisprotokollis: „18. septembril saabus Uluots minu juurde, andis üle valitsusdeklaratsiooni ja ütles: „Aeg on kätte jõudnud, sakslased taganevad Eestist. Koguge valitsuse liikmed kokku ja alustage tegevust!" Kutsusin kõik valitsuse liikmed kokku 19. septembri õhtul peetavale koosolekule ja tegin neile valitsusdeklaratsiooni teksti teatavaks."

Sellest koosolekust on teada vähe. Peamiselt piirduski see Tiefi lühikese teadaandega Uluotsa poolt talle antud volituste kohta valitsus välja kuulutada.

19/20. septembri öösel  Uluots ise lahkus Eestist, põgenedes Kakumäe lähistel oodanud mootorpurjekal „Atlantic" Rootsi, võttes kaasa oma perekonna ja lähemad nõuandjad, nende seas kohtuministriks määratud Klesmendi.  (Nii jäi neil mõlemal valitsusliikme pühalik vanne andmata.)

20. septembri koosolekul pani Tief lõplikult paika valitsuse koosseisu. Tunniajalise hilinemisega ilmus kohale Uluotsa poolt sõjaministriks nimetatud Johan Holberg, kes kõigile üllatuseks teatas, et lahkub Tallinnast koos Saksa vägedega. Sisuliselt tähendas see, et viimasel hetkel tuleb sõjaministriks uut kandidaati otsida. Lühikese nõupidamise järel Tief teatas, et võtab endale ajutiselt ka sõjaministri kohused.

Samal istungil otsustati, et valitsusdeklaratsiooni lõpliku teksti kirjutab valmis haridusminister Arnold Susi.

Valitsuse esimesed käskkirjad otsustati ära trükkida  „Riigi Teatajas" nr 1. Trükitöö teostati, nagu varemgi, ETK trükikojas (Narva mnt 23) paberivabriku juhataja E. Leetna ning trükimeistrite O. Arensi ja G. Kampe osavõtul.

21. septembri hommikuks oli deklaratsiooni trükitud, nagu E. Leetna teatas nende ridade autorile, umbes 300--400 eksemplari, kuid siis tabas kesklinna pommirünnak ning elektrivool katkes. 

Valitsuse  käskkirjade vormistamiseks kasutas Tief talle Uluotsa poolt jäetud tühje ilma allkirjata blankette. Uluotsa allkirja puudumine „Riigi Teatajast nr. 1" põhjustas hiljem suure tüli Eesti pagulaspoliitikute hulgas, mille tagajärjeks oli kahe eksiilvalitsuse tekkimine.

Kõik äratrükitud Vabariigi Valitsuse käskkirjad  (nr. 1-8) olid dateeritud 18. septembriga, kuid väljaandmisajaks on märgitud 20. september. Need puudutavad Vabariigi Valitsuse ametisse nimetamist, sõjaministri ülesannete täitmise panekut siseminister OttoTiefile, riigisekretär Helmut Maandi, sõjavägede ülemjuhataja kolonel  Jaan Maide, riigikontrolöri ajutise kt Oskar Gustavsoni, sisekaitseülema Juhan Reigo, õiguskantsler Richard Öveli, sisekaitseülema asetäitja Endel Inglisti, informatsioonikeskuse juhataja Juhan Kaarlimäe ametissemääramist.

Käskkirja nr 10 kohaselt andsid Vabariigi Presidendi poolt nimetatud Vabariigi Valitsuse liikmed Vabariigi Presidendile pühaliku tõotuse 18. septembril 1944. Seda tegelikult ei toimunud - 20. septembril loeti ette vaid vandetõotuse üldine tekst, üksikult vannet ei antud.

JAAK PIHLAU, ajaloouurija

[fotodel]

Tallinnas Maapanga hoones sündis Tiefi vahevalitsus.

Põgari palvemaja Läänemaal nägi 22. septembril 1944 Tiefi valitsuse otsa.

Jüri Uluots.

-o-

Jaga |