Julm aeg ei kustu mälust

Tõnis Johanson ( Pihtla, Saaremaa ),      27. september 2006


1944. aasta sügis oli Viljandimaa Kõpu valla Tuhkja külas (jääb praeguse Soomaa piiresse) ohurohke. Olin siis 13-aastane ja meie pere elas Padriku talus.
Enamik mehi oli arreteerimise kartuses metsa varjule läinud. Külarahvas toetas neid nii toidu kui ka riietega. Ka minu isa Jaan suhtus metsavendadesse hästi ja vestles nendega meeleldi.
NKVD sokutas metsavendade järele luurama kergete elukommetega naisi ja tõi taludesse „puhkajaid". Sel eesmärgil saadeti meist üle jõe olevasse Poldi tallu Saksa okupatsiooni ajal seal töötanud vene sõjavang Timofei Volkov koos kaaslasega. Millegipärast NKVD ei pidanud tähtsaks nende eesmärke salastada ning kõigil oli tulijate huvi kohe selge.
Ühel õhtul seatigi neile lõks. Magasin koos emaga oma talu küünis, kui kuulsime, kuidas Poldi Timo koos kaaslasega läks üle silla öökorterisse. Kohe kõlas venekeelne käsklus „Seis!", millele järgnes pikk automaadivalang ja jooksumüdin üle silla. Timo kaaslane viskus sisse küüniukse alusest avast, kuid jooksis siis edasi, sest tagaajajaid polnud näha. Järgmisel päeval tulid metsavennad aga meilt võimalikku haavatut otsima. Isa noomis neid vihaselt: „Ühe püüdsite kinni, teise lasite minna – Viljandisse NKVD-le teadet viima!"
Kolmandal päeval olidki karmid asjamehed kohal. Pärast küsitlemist jäeti taluinimesed siiski rahule.
NKVD-l oli plaan metsavendlus meie piirkonnas lõplikult hävitada. Nädala-paari pärast saabus Poldi tallu suurem hulk NKVD ja rahvakaitsepataljoni mehi. Neid paigutas taludesse Kõpu alkohoolikust juhtivkommunist Elmar Kaljulaid, keda nägin koos sõjaväelastega sillalt tulistamas kalu püstolkuulipildujast.
Kuna Poldi kaevu vesi ei kõlvanud söögikeetmiseks, saadeti üks soldat pangega Padrikult vett tooma. Parajasti olid meie õues vene sõjaväevormis metsavennad, kes viipasid veeviija endi juurde. Ainus, kes kõike köögist nägi, oli minu ema.
Järgmisel hommikul kella kuue ajal aeti mind lakast alla – kõik kohad olid enkavedeelasi ja rahvakaitsemehi täis. Läbiotsimine kestis kaks-kolm tundi. Seejärel pandi meid haneritta, ees ja taga kaks relvastatud meest, ja viidi Poldi rehetuppa valve alla. Mind läbi kobades leidis üks vanem rahvakaitsepataljonlane mu rihmalt omatehtud pussi. Ta ajas silmad pahempidi, vehkis pussiga mu näo ees ning viis „relva" kapteni aukraadis ülemuse ette lauale.
Soldati kadumamineku seikade väljaselgitamiseks kuulati üle mu isa ja ema ning Padriku talu perenaine Helene Soop. Natukese aja pärast kostis sellest toast, kus vene kapten oli ülekuulajaks, minu isa valju venekeelset sõimu (vene keele hea oskus tuli seekord talle suureks abiks). Teisest , kus ülekuulajaiks eesti keele oskajad, aga kuuldus kogu aeg naiste karjatusi.
Tulles ülekuulamiselt, verine triip üle näo, isa rääkis, et kapten oli „sissejuhatuseks" löönud tal püssipuhastamisvardaga üle näo. Mustast tammest peaga puss oli lebanud haardeulatuses laual. Isa oli haaranudki selle kätte. Kapten hakkas kobama kabuurist püstolit. Isa oli siis mõelnud, et kui ta teeb ohvitserile viga, läheb meil kõigil väga halvasti, ning pani pussi lauale tagasi. Sellest oli olnud niipalju kasu, et rohkem pole teda enam löödud, kuid minu ema ja Padriku perenaine peksti üle keha siniseks.
Hiljem kuulsime, et metsavendade poolt kinni võetud Poldi Timo oli Poldi talu toas maha lasknud naabrimees Tõnis Rosenberg. Padriku õuest ära viidud soldati tappis metsas piinates Särevere valla talu perepoeg, soomepoiss Elmar Tombak.
Kui varasematele metsavendade ohvritele tunti parastavaltki kaasa, siis Timo ja veeviijast soldati tapmise mõistis külarahvas hukka. Keegi ei tea, et Timo oleks kellelegi meie inimestest kurja teinud ning tema saatusekaaslase „süü" seisnes selles, et ta oli valel ajal vales kohas. Elamine metsas, saatjaks pidev tagaajamishirm, muutis nii mõnedki metsavennad metsikuks.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)