Kindlustunde eelarvest on asi kaugel

Esiteks, võtame reaalsuse. Reaalne eelarve suurendab kindlustunnet ja ebareaalne vähendab seda. Reaalsuse põhitingimus on tulude reaalsus. Praeguse kava juures aga kumavad läbi hoopiski tulevad valimised. Vähendati tulumaksumäära, kuna suurendati sotsiaalkulutusi.

Eelarve peaks kasvama 7,89 miljardilt 8,45 miljardi euroni (7,1%). Kuna füüsilise isiku tulumaks väheneb 8,8%, tuleb leida teisi tuluallikaid. Esmalt muidugi SKP kasv. Sellega on aga asjad küsitavad. Kui eelarvekava nägi ette kasvu 3,5%, siis praegu räägitakse vaid 0,5 protsendist. 2015 kava näeb ette 2,5% kasvu, mis on väga optimistlik, arvestades Euroopa nõrka majanduskasvu ja Vene–Ukraina konflikti. SKP väiksem kasv tähendab raskusi eelarve tuludega.

Eesti eelarve omapära on suur tarbimismaksude osakaal. Sellised maksud täidavad eelarvet hästi tõusuperioodidel ja halvasti rasketel aastatel. Järgmine aasta ilmselt väga hea majandusaasta ei tule. Samal ajal on valitsus kavandanud käibemaksu kasvuks 10,4%. Miks peaks käive niipalju kasvama, kui palgatõus avalikus sektoris on kavas 4,5% ja pensionitõus 5,9%? Kust ostjatel siis see lisaraha? Tulumaksu -1% vahet ei kata.

 Teiseks, kaitsevõime. Juhtum idapiiril näitas, et ses valdkonnas probleeme on. Kaitseministeeriumi kulutuste kasvust 27,9 miljonit eurot ei piisa tagamaks meile tõelist kaitsevõimet. Vajame vähemalt 500 nüüdisaegset tankitõrjeraketti ja 200 õhutõrjeraketti. Mis see maksab???

Kui uskuda ajakirjandust, suurendab Leedu kaitsekulusid 1,5 korda, mitte 7,3%. Meie kasvusumma on pigem psühholoogiline mõjur, kui kaitsevõime reaalne tõus.

 Kolmandaks, majanduslik stabiilsus.

Kindlustunnet pakub teadmine, et mu töökoht pole ohus või mu äri ei ähvarda pankrot. Eelarve seletuskiri kiidab maksukeskkonna paranemist – alaneb tulumaksumäär ja töötuskindlustus. Kuid kasvavad aktsiisid ja jätkub keskkonnatasude tõus. Puutumata jääb ettevõtlust enim pidurdav maks – sotsiaalmaks. Mis puutub välisturgude avamisse, siis Eesti on peaaegu ainus riik, kus saatkonnad selle eest sisuliselt ei vastuta. EAS-i eksporditoetustest mõnele firmale ei piisa. Ka inflatsiooniga pole asjad parimad: inflatsioon neelab olulise osa tulumaksu alandamise efektist. Ettevõtjad on esinenud mitmete (osalt õigustamata) protestidega ja reklaamikampaaniatega, väites, et majanduskeskkond halveneb. Maailmamajanduse kiiret kosumist ja selle positiivset mõju Eestile ei julge 2015. aastaks prognoosida keegi. Kas saame siis loota majanduskeskkonna mainimisväärsele paranemisele 2015???

 Neljandaks, sotsiaalne stabiilsus, inimese seisukohalt ilmselt olulisim näitaja. Siin on esimene nõue tagada töö. Tööhõive muutuse real ilutseb aga ümmargune null! Tööpuudus peaks eelarve seletuskirja järgi veidi vähenema; seega arvestab valitsus välismaale tööle siirdumise jätkumist. Kindlustundest see ei räägi.

Uuest aastast tõusevad lõpuks ometi lastetoetused ja tasuta toit laieneb gümnaasiumiõpilastele. Need abinõud toetavad peresid. Oleks valimisi tihedamalt, saaksid ehk mõnedki korduvalt maha hääletatud asjad lõpuks tehtud! Ka pensionid peaksid kasvama inflatsioonist rohkem, eriti kui pensionide maksustamine ka veidi väheneb. Tõsi, absoluutsummas on see tõus vaid ca 20 eurot…

Kahjuks ei leidnud ma eelarve kavas midagi, mis räägiks arstijärjekordade vähendamisest ja ravimihindade alandamisest. Ka majapidamiskulud ilmselt jätkavad tõusmist.

 Kriisi ajal kärbiti omavalitsustele eraldatavat osa isiku tulumaksust 11,93%-lt 11,4%-ni, lubades vahe taastada pärast kriisi. 2015 kavas on see 11,6% ja püütakse selgeks teha, et polegi rohkem vaja. Omavalitsuste krooniline alarahastamine pidurdab nende võimet heakorra, lasteasutuste ja sotsiaalteenuste valdkonnas.

Resümee. Kindlustunde eelarvest on asi kaugel. Tegu on tüüpilise valimiseelse eelarvega, kus rahanappuses püütakse lähtuda printsiibist „igaühele natuke“. Ja mis kõige murettekitavam – mitu õiges suunas astutud sammu (tasuta koolitoit gümnaasiumis, lastetoetuste tõus) saavad ilmselt teoks ainult siis, kui eelarve tulude pool osutub reaalseks. See eeldab tublisti üle keskmise majandusaastat, mida küll tahaks, aga ei julge prognoosida.

 Uus valitsus saab endale kaasavaraks keerulise, õnneks mitte lootusetult halva eelarve. „Püha“ konservatiivsuse põhimõtet selle eelarve juures meeleheitlikult järgitud pole. Ju seda tunnetas ka selle idee apostel Ligi, kes ilmselt esmakordselt oma kõnes Riigikogu ees eelarvet tutvustades seda sõna ei kasutanud… Saatuse iroonia tõttu jäi see ka tema viimaseks esinemiseks ministrina.

KESKMÕTE: Tegu on tüüpilise valimiseelse eelarvega, kus rahanappuses püütakse lähtuda printsiibist „igaühele natuke“.

OLEV RAJU, majandusprofessor

Jaga |