Vägivaldne kool [Eesti elu tegelikud teemad 6]

14. november 2007


(Toimetuselt: Järjejutu autor on oma mõtted kirja pannud mitu kuud enne 7. novembri koolitulistamist Soomes.)

Mõni aasta tagasi tundsin sama, mida enne mind olid kogenud paljud. Et pikaajaline ühel ametikohal töötamine tekitab kapseldumise ja tüdimuse, mida mõnikord nimetatakse ka professionaalseks kretinismiks. Mõistagi kaasneb sellega soov end mingis teises keskkonnas proovile panna. Mul polnud professiooni vahetamiseks ea tõttu erilisi võimalusi, see-eest oli oma erialal vabu töökohti jalaga segada. Nii otsustasin pärast 30-aastast töötamist haridusametniku ja kõrgkooli õppejõuna minna uuesti õpetajaks päris harilikku kooli. Eeldasin, et suures linnakoolis võib miljöö esialgu liiga ekstreemseks osutuda ja valisin seetõttu linnalähedase maakooli.

Kui rääkida esimestest emotsioonidest uues rollis, siis oli selleks üllatus. Üllatus, kui palju on õpilased minu äraolekuajal muutunud. See muutus avaldus ennekõike õpilaste omavahelises suhtlemises. Õpilaste suhtumine üksteisesse oli pahatihti üleolev, irooniline, parastav. Harvad polnud juhused, kus üksteist provotseeriti ja tõugati, järgnes käsikähmlus.

Täpsustuseks olgu öeldud, et oma aine tõttu puutusin rohkem kokku poiste kui tütarlastega. Üllatas seegi, et teismelised poisid, kellele ea poolest sobinuksin vanaisaks, söandasid mõnikord minu korraldusi ignoreerida või vaidlustada. Lõpuks üllatas mind, et kooli pedagoogiline kollektiiv tundus olevat olukorraga harjunud ja kui paratamatusega leppinud. Nägin, kuidas noored naisõpetajad püüdsid vaheajal koridoris seina lähedalt mööda hiilida lärmavatest ja kraaklevatest õpilasest, selmet midagi kuidagiviisi muuta. Ainsana üritas võimaluste piires asjasse sekkuda pikalt selles koolis töötanud direktor, kuid ka tema käed jäid sageli lühikeseks.

Olles situatsioonist üldjoontes ka varem teadlik, olen enda jaoks sõnastanud sellise postulaadi: on kolm inimkooslust, kust omavahelist vägivalda ei õnnestu kunagi lõplikult välja juurida – need on vangla, sõjavägi ja kool. Miks just neis kohtades on vägivalla jaoks soodsaim pinnas, seda oskavad tõenäoliselt paremini seletada psühholoogid ja sotsioloogid. Suure tõenäosusega tekitab enda soovist sõltumatu pidev kontakt ühede ja samade inimestega stressi, mille väljundiks on agressiivsus.

Tänaste õpilaste käitumisele jätab kahtlemata jälje telerist hoovav vägivallakultus.

Omaenda kooliaegsest kogemusest on meeles, et mõningaid vaimse ja füüsilise vägivalla mõiste alla mahtuvaid olukordi tuli ka siis ette. Sellesisulisi ekstsesse pidin mõnikord lahendama ka siis, kui noore õpetajana tööelu alustasin. Kuid kunagi varem polnud ma seda kogenud koolielu läbiva tunnusjoonena.

Koolivägivalla-juhtumite jõudmine avalikkuse ette on viimasel ajal sagenenud. Tunnustust on pälvinud isegi Eesti koolivägivalda eksponeeriv mängufilm. Samas paneb imestama, et sel teemal pole toimunud ühtegi piisavalt kõrgetasemelist ühiskondlikku debatti, mis päädiks radikaalsete ettepanekutega olukorra muutmiseks. Pole kuulnud, et asjaolude tõsidust adudes oleks sõna sekka öelnud haridusminister või mõni teine kõrge haridusametnik. Kas tõesti on laste turvatunne koolis kõigi jaoks nii ebaoluline?

Samas on koolivägivallal teinegi tahk, mida julgetakse puudutada vaid harukorral. See on vägivald õpilase ja õpetaja vahelistes suhetes. Enamasti jõuavad need juhtumid avalikkuse ette vaid siis, kui leitakse, et õpetaja on ületanud võimupiire ja õpilast solvanud, ebaõigel viisil karistanud või, hoidku jumal, isegi sakutanud. Üldjuhul lõpeb see kõik õpetaja häbistamise, administratiivse karistamise või isegi kohtuliku süüdimõistmisega.

Sellistest juhtumitest tuleb meelde, kuidas Tapa koolidirektorile üritati Rakvere kohtus inkrimineerida kuritegu ühe õpilase süüdistuse põhjal või kuidas Jüri gümnaasiumi naisõpetaja mõisteti süüdi väärteos, kuna ta sulges akna nii, et viga sai õpilase käsi. Viimane laineid löönud juhtum oli seotud Tallinna 21. Keskkooli noore füüsikaõpetajaga, kes ühe õpilase poolt mobiiliga tehtud video alusel tunnistati süüdi selles, et ta kooli kirstunaelast jõhkardil kraest kinni võttis ja teda sakutas. Siia tuleks lisada, et Jüri kooli õpetajat oli vigasaanud tütarlaps õpetaja korralduse peale aken sulgeda tituleerinud sõnaga, mis trükimusta ei kannata.

Niisuguste juhtumitega püütakse avalikkusele sisendada muljet, et leidub küllalt palju pedagooge, kes kutse-eetikat eiravad ja õpilasi väärkohtlevad. Paraku pean siinkohal väitma, et oma ligi pool sajandit pika kokkupuute jooksul hariduseluga olen kohanud küll nõrku ja saamatuid õpetajaid, kuid mitte aga selliseid, kes oleksid õpilaste suhtes pahatahtlikud.

Mõelgem ise. Mis huvi peaks olema õpetajal suhteid õpilastega tahtlikult rikkuda ja oma elu keeruliseks teha? Enamik konflikte, mille puhul õpetajale heidetakse ette ebaprofessionaalset käitumist, on seotud õpetaja endast väljaminekuga, kui ta tunnetab enda peaaegu olematuid võimalusi adekvaatselt reageerida õpilase ülbusele ja pahatahtlikkusele. Kõrvalseisjail on lihtne soovitada veenmise ja hea sõnaga õpilasi kasvatada, kuid selle teostamiseks oleks nüüdisaegses vägivallakultusele orienteeritud maailmas suuteline vast ainult üliinimene.

Meenutagem, et õpetaja Laur on pelgalt kirjanduslik kuju, ja pole kindel, kas temagi suudaks ja sooviks tänapäevakoolis töötada. Kui mõni täna kõrgkooli lõpetav noormees loeb, kuidas eelpoolnimetatud füüsikaõpetajat sunniti enda karistamatuses ja õpetaja kaitsetuses veendunud ülburi ees vabandama, siis, vaatamata lubadustele õpetajate palka tõsta, teeb ta kõik, et koolist võimalikult kaugele hoida.

Tundub, et niigi pikaks kiskunud jutu lõpuks peaksin ka mingile lahendusele osutama. Üldjuhul arvan, et oma tumedama poole ohjeldamiseks peab iga inimene, kaasa arvatud laps, siin ilmas midagi pelgama. Mõistagi ei saa selleks tänapäeval olla füüsiline karistus või inimese alandamine, kuid mingi üldsuses aktsepteeritav ja mõjuv vahend on hädavajalik.

Toon vaid ühe näite. Kunagi töötasin koolis, kus õpilaste põhikontingendi moodustasid lastekodulapsed, kelle hulgas oli raskesti kasvatatavaid suhteliselt palju. Sellesse kooli juhuse tõttu saksa keele õpetajaks sattunud mees nentis naljaga pooleks: "Need lapsed siin kardavad vaid Pardi Ilset (nimi muudetud - ER) ja jahipüssi." Tõetera peitus selles, et vallaline eesti keele õpetajanna, kel koolivälist elu praktiliselt polnudki, rakendas meetodit, kus kõik koolikorra ja Ilse enda nõudmiste vastu patustanud õpilased pidid pärast lõunasööki vaba õhtupooliku asemel Ilse valvsa pilgu all viibima klassis nn järeleaitamistundides. Kuna ta suutis oma meetodit rakendada jäärapäise järjekindlusega päevast päeva ja kuust kuusse, oli Ilse tundides ja tema nägemisulatuses alati peaaegu ideaalne kord.

Tänapäeval vaevalt oleks võimalik õpetajailt nii suurt eneseohverdust nõuda. Aga kui igas koolis sisse seada kasvatusõpetaja ametikoht, kelle ülesandeks oleks koolireegleid eiranud õpilastele "järeleaitamistundide" läbiviimine, muudaks see tõenäoliselt tunduvalt praegu õpilaste hulgas valitsevat karistamatuse õhustikku.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)