Iraak kohalkäinud VIP-i pilgu läbi (2)

TOIVO TOOTSEN,      13. detsember 2006


Algus oli kõige raskem

Küsisin, milline aeg on missioonil kõige raskem. Leitnant Jõemaa meelest on seda esimene kuu, siis juba harjub ära.
Viimastel aegadel on hakanud snaiprid peavalu valmistama, neid on aga väga raske tabada.
Major Mee arvas, et Iraagi enda armee hakkab siiski jalgu alla saama, kuid politseil on veel palju arenguruumi. Politseisse värbamisel sõel peaaegu puudub ja seepärast satub sinna palju kurjategijaid.

Hiljem kuulsime, et kui suvel anti politseile kätte talvevarustus, polnud sügisel seda enam kellelgi olemas – maha müüdi… Siis pole ime, et mitmeidki kallaletunge tehakse politseivormis ja, mine võta kinni, kes need kallaletungijad on!

Kohalik mure nr 1 ongi kuritegevus, mure nr 2 – energia, mure nr 3 – toit. Elektrit saadakse põhiliselt generaatoritest, aga on ka mõned suuremad soojuselektrijaamad. Aasta tagasi tõsteti kütuse hind mitmekordseks, ja kohe käivitus must turg. Palgamaksmine olevat üsna kaootiline; ja kui palka ei saa, võib juhtuda, et naftatorusse tehakse auk ja ammutatakse kütteainet sedaviisi.

Aga rünnakud infrastruktuuriobjektidele on siiski väga harvad, peaaegu olematud. Väga tihti rünnatakse küll nende kaitsjaid, kuid mitte objekte endid. Näiteks rünnati Lääne-Bagdadi elektrijaama. Hukka said selle kaitsjad, kuid jaam ise kannatada ei saanud. Kui mõni torujuhe õhitaksegi, siis selgub, et sedakaudu pole juba ammu naftat pumbatud.

See ainult paistab kinnitavat minu arvamust: võitlus käibki nende rikkuste, samuti ka infrastruktuuri pärast, ja poleks tark seda hävitada!

Soomukis istudes kohalikega suhteid ei loo

Kohtusime kogu rühmaga, ajasime juttu, vaatasime üle varustuse. Mehed olid uhked oma Unimog'idele – lahtise kastiga soomustatud veoautodele.

Major Reimann seletas: „Ajalugu on selline, et kui me Iraaki tulime, siis saatsime ESTPLA siia poliitilise otsuse alusel väga kiiresti ja, piltlikult öeldes, ketsides. Meil polnud asjast veel õiget ettekujutust, puudus analüüs. Paljud liitlased kasutasid ameeriklaste varustust ja ameeriklastelt saadigi Korea sõja aegsed kõrged veoautod. Ka ESTPLA hakkas neid taktikaliselt kasutama. Kui siis küsisime üksuslaste käest, milliseid autosid nad sooviksid kasutada, siis olid nad nende veoautodega väga rahul. Oli näha, et need ameerika autod ei sõida enam kuigi kaua – vanad ju. Küsisime siis ameeriklaste käest, kas oleks võimalik uusi saada või mingisuguseid teisi saada. Probleem on aga tegelikult selles, et kui ameeriklased roteeruvad, siis nad annavad küll oma rotatsiooni ajaks ka Bradley'd või muud masinad, aga kui nad ära lähevad, siis võtavad oma varustuse kaasa. Tihti ongi nii, et pataljonid ja brigaadid muudavad asukohta ning varustus võetakse muidugi siis kaasa. Seepärast otsustasimegi, et olgu, me valmistame oma autod ette ja saadame nad Iraaki. Siis saab rühmaülem otsustada, kas ta kasutab soomustatud Unimog'e või ameeriklaste autosid.

Iseenesest suhteliselt avara pilguga eesti rühma- või kompaniiülemal on tegelikult selline „tagumikutunne", et patrullidel käib ta Unimog'idega. Need võimaldavad paremat ülevaadet ega tundu liiga agressiivsed. Kui sul on üks vastutusala, siis seal PAS-iga müristada ja otsida häid suhteid kohalikega – see ei ole eriti võimalik."

Kui sanatooriumisse, siis koos perega

Hiljem siirdusime koos rühmaga sööma. Söökla on avar, toiduvalik rikkalik. Võta kandik ja lao peale, mida tahad ja kuipalju tahad.

Söögilauas jutuajamised jätkusid. Üldiselt on mehed teenistusega rahul. Pole kuulda, et keegi sooviks selle missiooni oma elus viimaseks jätta. Mõndagi annaks muidugi parandada. Näiteks on väga hea, et pärast missiooni on pikk puhkus ja võimalus nädalaks minna sanatooriumi.

„Aga mida ma sinna sanatooriumi lähen koos samade meestega kärakat panema!? Hea, kui saaks sanatooriumi minna hoopis koos perega!" ütleb keegi. Tõsi, võimalus abikaasa kaasa võtta on praegugi, aga tema tuusiku peab ise kinni maksma.

Kui palju läheks kaitseväele maksma, et ka abikaasa saaks tuusiku tasuta? Arvan, et mitte nimetamisväärselt palju. Samuti võiks missioonilolijail olla kodustega regulaarne telefoniühendus. Kena liigutus kaitseväe poolt oleks ju seegi, kui mehed ei peaks ise oma internetiühenduse eest maksma. Aga, nagu öeldud, need soovid kuulusid rubriiki „Hea oleks". Üldiselt olid mehed oma elu ja teenistusega rahul.

Siis kamandati meid taas kopteritesse. Väljas oli pime ja äiksene, välgud sähvisid peaaegu vahetpidamata. Tulemas oli ilmamuutus – senise 34-kraadise kuuma asemele ennustati järgmiseks päevad kõigest paarikümmet soojakraadi.
Meid majutati Camp Victory´s Joint Visitors Bureau hotelli külalistemajakesse, kus olevat oma Iraagi-reisil peatunud ka Vahur Kersna. Nüüd olid siin telemeestest Indrek Treufeldt ja Ahto Peetso. Arko Olesk Postimehest jäi meist Tajisse maha, et meestega veel intervjuusid teha.

Kopteriga Bagdadi taevas

Järgmine hommik oli jahe ja vihmane. Käisime kiirelt söömas, panime ülikonna selga ja lipsu ette ning läksime meie Ameerika ja Inglise koostööpartneritele Eesti kaitseväe medaleid kätte andma.

Siis kiiresti kuulivestid selga ja kopteritesse – lendasime rahvusvahelisse tsooni – meid ootas Iraagi peaminister Nuri Kamal al-Maliki.

Kopterid lendavad kahekaupa ja hästi madalalt – nii on tabamuse saamise võimalus väiksem. Saime mingigi ülevaate Bagdadist: madalad majad, tihe asustus – ikkagi ligi 8 miljonit elanikku! –, laiad, aga üsna liiklusvaesed magistraalid.

Autode kiirus on piiratud ja magistraalid on pideva seire all, et avastada, kui keegi näiteks lõhkekeha tahab panna. Ometi on autoga liikumine üsna ohtlik, ja VIP-külalistega ei riski keegi. Nii siis sõitsimegi tsoonide vahel kopteritega, hästivalvatud tsoonides aga soomusautodega. Need turvatud alad on suured, mõnikord mitmekümmend ruutkilomeetrit, nii et nendes unustad ajuti äragi, et viibid kriisikoldes.

Siiski vahel tuleb ka siia mõni rakett ja äärealadel võib snaiprikuuli ette sattuda. Ja ette rutates – Iraagi parlamendis meil jäigi käimata, sest seal lähedal leiti kaks lõhkekeha, parlament ümbritseti turvatsooniga ning ohutuskaalutlustel ei nõustutud meid sinna viima.

Kõik hooned on hoolikalt turvatud. Kaugel enne sihtkohta on tee betoonplokkide abil „slaalomirajaks" tehtud. Lisaks on mitu mehitatud kontrollpunkti, nii et enesetaputerroristil on praktiliselt võimatu tähtsate hoonete lähedusse pääseda. Aga samas oli asjaajamine korraldatud äärmiselt sujuvalt. Olime Markoga esimeses soomusautos, meie saatemeeskonna juht oli ka siin, ja tal oli pidev raadioühendus kontrollpunktidega ja muu turvasüsteemiga, nii et saime sujuvalt sõita sihtpunkti.

Kohtumine Iraagi peaministriga

Üks oodatumaid kohtumisi Iraagi-visiidil oli kokkusaamine peaminister Nuri Kamal al-Malikiga.
Kuna liikumine ühest sektorist teise toimus kopteritega, neid tellida aga pole nii hõlbus nagu saada taksot Tallinnas, õnnestus kopter saada alles tund aega hiljem, kui pidi toimuma planeeritud kohtumine. Peaminister oli aga vastutulelik ja nihutas meiega k0kkusaamist tunni võrra edasi. Kopterilt maha, kuulivestid seljast ja kiivrid peast, ning pooljoostes tõttasime peaministri residentsi.

Nuri al-Maliki on shiiit, ta juhib laiapõhjalist valitsust. Mäletatavasti valiti Iraagi parlament, 275-kohaline Rahvusassamblee vähem kui aasta tagasi – 15. detsembril 2005. Valitsus asus ametisse alles 20. mail, sest väga raske oli saavutada erinevate osapoolte kompromisse.
Peaminister on viiekümnendates aastates elunäinud mees. Omal ajal töötas ta haridusministeeriumis, kuid poliitiliste vaadete tõttu oli sunnitud 1980. aastal Iraagist lahkuma. Viibis Iraanis, kus võitles aktiivselt Saddami rezhiimi vastu.

Meid juhatati avarasse vastuvõturuumi, peaminister surus kõigil tervituseks kätt ja palus võtta istet. Egiptuses araabia keelt õppinud Kadri Jõgi, välisministeeriumi Iraagi laua ametnik, asus tõlgirolli – Iraagi peaminister ja Eesti välisminister said kumbki teineteisega suhelda oma emakeeles.

Välisminister Urmas Paet tänas peaministrit kohtumise eest ja andis üle meie peaministri tervitused ning edastas peaministrile või oma kolleegile välisministrile kutse külastada Eestit.
Maliki tänas ja ütles, et neil on väga tihe visiitide programm, aga nad püüavad leida võimaluse külaskäiguks. Ta tänas meid abi eest, mida Eesti on Iraagile osutanud.

Kuna Eesti on sidunud meie üksuse mandaadi pikendamise ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadiga, huvitas meid, kui kaugel on asjad ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadi pikendamisega. Maliki vastas:
„Hetkel oleme ÜRO-ga läbirääkimiste staadiumis , sest soovime südamest, et ÜRO mandaati pikendataks. Oleme väga õnnelikud selle üle, et rahvusvahelised koalitsiooniväed on Iraagis julgeolekuolukorda tagamas Iraagis, aidates seega parandada julgeolekut erinevates kubermangudes."

Küsimusele, millal ÜRO Julgeolekunõukogu võiks uue mandaadi pikendamise otsustada, vastas peaminister, et praegune mandaat lõpeb 31. detsembril 2006. „Jah, me teame, et seda tuleks uuendada, aga oleme praegu veel läbirääkimisstaadiumis. Ja kõigepealt ikkagi meie soovime, et julgeoleku tagamine läheks koalitsioonivägedelt üle Iraagi armeele." See paistis olevat väga tähtis, sest peaminister rõhutas seda kohtumise ajal korduvalt.

„See on mitmeetapiline protsess. Kõige esimeseks sammuks on julgeoleku tagamise üleandmine Iraagi võimudele ja sõjaväele, samas koalitsiooniväed jääksid riiki. Ja see situatsioon või see üleandmine peaks toimuma järgmise kaheteist kuu või järgneva aasta jooksul. Edasine oleneb sellest, kuivõrd me oleme edu saavutanud."

Milline osa on praeguse olukorra kujunemises Iraanil ja Süürial?

„Me püüame leida lahendust takistamaks võõrvõitlejate sisenemist Iraaki. Jumala abiga olukord paraneb ja me ei lase välisjõududel sekkuda Iraagi sisepoliitikasse."

Küsimusele, millisena näeb peaminister tulevikku, kui suurt autonoomiat riigi eri piirkondadele võiks anda, vastas ta:
„Meil on ikkagi arvamus, et keskvõim peaks olema omal kohal ja riiki ei tohi killustada.
Kõige olulisem on, et rahvusvahelised koalitsioonijõud on kohal ning aitavad Iraagi julgeolekut tagada, võidelda terroristide vastu. Meie eelistus on, et koalitsioonijõud oleksid kohal, kuid nende arvu suurendamist me ei pea vajalikuks. Meil oleks vaja nende kogemusi ja õpetamist.
Te teate, et Iraagi armee on väga suur juba varasematest aegadest. Meil on väga erinevad väeliigid. On olnud arvamus, et meie relvastus jätab soovida, kuid meil on olnud hea võimalus Iraani abiga parandada relvastuse olukorda."

Välisminister Paet tundis huvi, mida arvatakse rahva hulgas koalitsioonijõudude Iraagis viibimisest.

„Ühiskonnas on koalitsioonijõudude kohta erinevaid arvamusi. Üksjagu inimestest on vastu, seovad nende kohalolekut terrorismiga (kui vaadata statistikat, siis lõviosa rünnakutest on usurühmituste vahelised; tundub, et koalitsioonivägesid rünnatakse enamasti seetõttu, et nad segavad omavahelist arveteklaarimist - Autori märkus). Kuid on ka teine osa rahvast, kes saab aru ning ütleb, et koalitsiooniväed on nende aitamiseks. Tuleb aga öelda, et enamikul inimestets ei ole kindlat arvamust – nad soovivad, et see kõik lihtsalt kiiremini lõpeks."

Usun ka ise, et kõige suurem osa rahvast soovib tõesti: lõpeks see kõik ometi ükskord ära, saaks juba hakata elama turvalist ja stabiilset elu!

Lõpetuseks tänas peaminister veelkord Eestit abi eest ja soovis meie väeüksuse tegevuse jätkamist. Ta arvas ka, et meie koostöö võiks olla palju laiem, hõlmates samuti väljaõpet ning koostööd teaduses ja majanduses.
Paet andis üle kingituse – kohvitassid. Peaminister muheles neid vastu võttes ja ütles, see on väga tore – tuua kaasa kingitusi, aga samamoodi on nad väga tänulikud, et Eesti sõjaväelased on Iraagis.
Jätsime hüvasti, surusime kätt ja lahkusime.

NATO Treeningmissioon Iraagis

Läksime kohtuma NATO Treeningmissiooniga (NMT). See paikneb Saddami-aegses kultuuripalees.

Kõigepealt kohtusime kindralmajor Ernesto Alvianoga, NTM-i ülema asetäitjaga.

Eestist on selle missiooni teenistuses kaks ohvitseri: kolonel Valeri Saar, kes on NMT-i staabiülema asetäitja toetuse alal, ja major Argo Ristisaar, Director of Staff (vastutab staabitöö administratiivse korraldamise eest). Kindralmajor tänas meid selle eest, et oleme tema käsutusse andnud kaks nii silmapaistvalt võimekat ohvitseri, kes on NMT-s väga vastutavatel ametikohtadel ja saavad oma tööga suurepäraselt hakkama.

Edasi siirdusime koosolekuruumi, kus saime juba täpse ülevaate NATO Treeningmissioonist Iraagis.

See loodi 2004. aasta 14. augustil, et aidata üles ehitada Iraagi kaitse- ja julgeolekujõude. Peamiselt tehakse seda kesk- ja kõrgema taseme ohvitserkonda koolitades, väljaõpet ja nõustamist tagades, aga tegeldakse ka varustuse ja tehnilise abiga. NATO riigid on annetanud Iraagi relvajõududele rohkem kui 100 miljoni euro väärtuses relvastust ja varustust. Selle hulgas on ka Eesti panus arvutiklassi, automaatrelvade ja padrunite näol.
Tundub, et kahe aastaga on NMT väga palju suutnud korda saata. Tuhanded inimesed on omandanud korraliku koolituse, õpetatakse inglise keelt, strateegilist planeerimist, avalikkuse informeerimist, inimõigusi, rahvusvahelist humanitaarõigust, saab arvutiõpet. Kõrgemate ohvitseride juhtkursuse läbis 40 ohvitseri kolonelleitnanditest brigaadikindraliteni. Keskastme ohvitseride koolitust on saanud üle tuhande inimese. Ollakse abiks ka Iraagi kaitsedoktriini väljatöötamisel.

Olen mitmel korral öelnud, et just siin on meie panustamine kõige tõhusam ja just NATO Treeningmissiooni raames peaks see kindlasti jätkuma. Iraagi oma kaitsevõime kiirest ülesehitamisest on kõik huvitatud, ja see on võti Iraagi olukorra stabiliseerimiseks ning koalitsioonijõudude väljaviimiseks. Kui Iraagi valitsus tahab aasta jooksul julgeolekukontrolli enda kätte võtta, siis on niisugune toetus ja selle suurendamine hädavajalik. Aga nagu ütles Maliki, kindlasti on vähemalt selle aasta jooksul vajalik ka koalitsioonijõudude abi.
Rühmitustevaheline võimuvõitlus võiks muidu kasvada kodusõjaks, ja seda maha rahustada oleks juba väga raske.

/Järgneb/



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)