Sulle ei tule iial jõuluvana

Lilli Promet,      20. detsember 2006


…"Jah, meie laps armastab akna all seista. Ta ootab talve."
Nad olid väga sarnased, ema ja tütar. Mõlemad nii haprad, mõlemal põhjatult mustad silmad. Ainult ühel olid lühikeseks lõigatud täiesti hallid juuksed, teisel aga raske särav kroon.
"Miks ta suve ajal talve ootab?" küsis külaline, keda ma pedagoogiks pidasin.
"Ta ootab jõuluvana," seletas vanaema rõõmsalt, peaaegu õnnelikuna.
"Jõuluvana?" hüüdis külaline. "On see tõsi?"
"Jah," lausus tüdruk ja naeratas. Sel hetkel oli ta tõesti vaba kõigist muredest ja samuti peaaegu et õnnelik.
"Nii suur tüdruk ja usub veel jõuluvana?" laitis külaline. "Või sa ei tea, et jõuluvana polegi olemas?"
Kõik jäigastusid. Nagu oleks kiviga aknasse löödud ja meie teelaud ja selle perekonna pärastlõuna kildudeks purunenud. Olin jahmunud ning teisedki polnud veel ennast koguda jõudnud, ainult laps jäi imeliselt rahulikuks. Ta tuli külalisele pärid ligilähedale, otse ta põlvede juurde ja vaatas hulk aega tummalt talle silma. See oli uuriv, äärmiselt läbitungiv vaade. Siis vangutas laps pead ja ütles õrnalt ning sügavalt kurva kahetsusega:
"Sulle ei tule iial jõuluvana."

Lilli Promet
"Sulle ei tule iial jõuluvana"
1963/1995

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)