Raha või naeratus?

Aili Tiisler,      14. märts 2007


Kui mõtlen Kesknädalas avaldatud mõne Tallinna pensionäri arvamusele 700-kroonise toetuse kohta, läheb meel kurvaks ja masendunuks. „Mh, nojah!" – umbes nii öeldi. Et mis see siis ära ei ole ja mida ka selle eest öieti saab!

Saab ikka küll! Olgugi et tõusev elukallidus sellisedki toetused suuresti juba ette ära sööb, peaks takkajärele mõeldes sest siiski abi olema. Mina näiteks oleksin tellinud endale terveks aastaks Kesknädala või teinud endale raamatupoes kena kingituse või käinud ära apteegis ja ostnud hädapäraseid ravimeid ja terviseturgutajaid. Kellel aga apteeki asja pole, see saab ju endale lubada päris mitu head kontserti või teatrietendust.

Aga Eestis on linn, kus siiani pole suudetud oma pensionäre sellisel rõõmuvalmistaval viisil meeles pidada. See linn on Tartu. See-eest on väiksemad ja vaesemad linnad nagu Kiviõli, Räpina, Võru, Pärnu ja võib-olla veel mõni sellist võimalust leidnud.

Aga mis me nüüd rahast! See-eest on Tartul kõige säravama naeratusega linnapea! Vaatad tema pilti ja tunned, kuidas näolihased hakkavad tõmblema, keep smiling tuleb ette ja tunned end igavesti naeratava Inglise kuningannana. Naer on aga terviseks ja tervist ei saa raha eest osta!


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)