Hüljatud ja elusalt “maetud”

Heino Grüning,,      13. veebruar 2002


Vanasti oli Hiiul suur kutsehaiguste kliinik, kus uuriti ja raviti neid inimesi, kes tervistkahjustava töö tõttu olid tervise kaotanud. Praegu on kutsehaiguse tõestamiseks vaja läbida närvesööv teekond esmalt mööda erinevaid arste, hiljem mööda kohtuid. Seaduses ettenähtud toetuste maksmist ei taga keegi.

1980. aastate keskel külastasid Soome arstid Hiiu kutsehaiguste kliinikut. Olin seal just ravil. Haigla koridoris oli seinast veidi krohvi ära tulnud ja mul paluti selle koha ees seista, kuniks soomlased mööda lähevad. Naljakas oli küll, kuid see näitas, et väikese augu pärast tunti häbi. Praegu aga on meil terve selle haigla kohal suur must auk. Häbi selle pärast ei tunne keegi.

Ajakirjandus hoidub teemast kõrvale

Kutsehaigetest pole midagi kuulda, justkui neid enam ei olekski. Kogu Eesti ajakirjandus vaikib selle koha pealt, isegi pensionäride leht Videvik. Miks?
Olen kuulnud, et kusagil haiglas pidi veel praegugi olema koht, kus kolme päeva jooksul tehakse inimesel kutsehaigus kindlaks (varem tehti 24 päeva jooksul) ja antakse neile vastav tõend. Inimene peab siis saadud dokumendiga õnnelik olema.
Paraku ei kesta õnnetunne kaua, sest nii kui ta kutsehaigustõendit oma tööandajale näitab, on 99 protsenti tõenäosust, et töökohast on ta ilma. Heal juhul võidakse teda kergemale tööle üle viia ja palgavahet ei maksa keegi kinni. Kui oled aga omadega nii läbi, et grupi peale pannakse, ilmnevad uued asjaolud.

Ülepeakaela kokku pandud seadus ei toimi

1992. aastast on olemas määrus nr 172, mis käsib tööandjal maksta haigele kompensatsiooni vastavalt töövõimekuse kaotuse protsendile. Peaks olema õnnelik, aga õnn on jällegi üürike.
Selgub, et kuidagimoodi kokkuvusserdatud seadus ei toimi. Ja põhjus on väga lihtne. Määruse alla on "eksikombel" ühte patta pandud nii tööõnnetuse invaliidid kui ka kutsehaiged. Vist on arvatud, et mingit vahet pole. Aga on. Tööõnnetus juhtub ju kindlal momendil ja alati ei pruugi tööjärelvalvet teostav isik seda pealt näha. Siis on osapoolte süü mõnikord tõesti vaieldav.
Kutsehaigus tekib aga aastatepikkuse tööga tervistkahjustavates töötingimustes tööandja ja tema tööjärelvalve silme all. Nad on teadlikud oma töökoha halvast seisukorrast ja töö tervistkahjustavast toimest. Töötaja aga ei pruugi vastupidiselt tööandjale kõike teada, kuna tal puudub informatsioon. Siin on tööandja sajaprotsendiliselt süüdi ja tõestatud kutsehaiguse suhtes ei tohiks enam mingisugust kohtuvaidlust tulla.

Pigem käia kohut, kui maksta kahjutasu

Aga tuleb! Tuleb kohut käia, sest tööandja rahakott on paksem ja temale kohe meeldib töölistega kohut käia. Eesti põlevkivikaevandustes on väga palju kutsehaigeid, sest maa-alune töö on läbi aegade soodus kõikvõimalike kutsehaiguste tekkeks. Kutsehaigetele aga ei maksta sääl ei vabatahtlikult ega kohtu kaudu. Juhtkond tembeldab kõik kutsehaiged simulantideks. Kuus inimest on kohtust abi saada püüdnud, kuid tulutult.
Küsisin AS Eesti Põlevkivi ametiühingu esimehelt, kui palju on koondises üldse kutsehaigeid ja miks ei täideta määrust nr 172. Mulle jäi mulje, nagu kuuleks mees neist asjust esmakordselt. Õnnelik võib olla vaid kutsehaigust põdev inimene, kelle töökoht on likvideeritud, näiteks kolhoosnik. Temale maksab ilma mingi kohtuta hüvitist riik.

Tööandja maksku riigile, riik haigetele

Miks siis ei võiks kõigi suhtes niimoodi toimida? Miks peab sada korda tõestatud kutsehaigust kohtus uuesti tõestama? Miks ei võiks tööandjad riigile selle võrra rohkem makse maksta, kui palju nende alluvuses kutsehaigeid on, ja riik maksaks kutsehaigetele. Siis jääks haigetel mõttetud kohtukäigud ära, sest riiki nii kergelt ikka kohtusse ei anta. Selline seadus paneks ka tööandjad tõsisemalt oma tööliste tervisesse ja ohutusnõuete täitmisse suhtuma.
Praegu on aga nii, et töökohal luuakse korda siis, kui inspektor või mõni muu tähtis tegelane töökohale ilmub. Neile jäetakse alati mulje, nagu kõik oleks kõige paremas korras, puudub objektiivne ettekujutus olukorrast.
Tahaks loota, et uus sotsiaalminister võtaks asja tõsiselt. Valitsused vahetuvad sedavõrd tihti, et neil ei ole aegagi tegelda nii "tühiste" asjadega nagu kutsehaiguste probleemid. Kogu oma elu ja tervise oleme raisanud riigi teenimiseks ja nüüd, kui meil tervis läbi ja aastad elatud, ei taha meist keegi midagi kuulda.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)