Tiit Vähi: tegime õigel ajal õigeid asju

Kn,      16. august 2006


20. augustil möödub Eesti ametlikust taasiseseisvumisest 15 aastat. Omariiklusele panid aga aluse 1989–1992 toimunud ümberkorraldused majanduses – samaaegselt N Liidust lahtihaakimisega mindi sotsialismilt üle turusuhetele. Kesknädala küsimustele vastab Tiit Vähi, kes suunas suurema osa sellest ajast neid protsesse Savisaare valitsuse transpordiministrina ning kolmveerand aastat ka ise peaministrina.

Kumb oli toona keerulisem, kas Eesti N Liidust lahti haakimine või turusuhete loomine? Miks?

Eks NSVL oli seestpoolt olnud mäda juba pikka aega. Kuid eeldused Liidu lagunemiseks tekkisid seoses vahetustega kõrgemas juhtkonnas, parteiladvikus Moskvas. Me ju toona lausa ennustasime, et pärast Leonid Brezhnevi surma liigub nn monomahi müts Kremlis omasuguste vanakeste vahel ringi, kuni hõljub lõpuks mõne noorema ja aktiivsema pähe, kes tahab riiki muuta ja hakkabki muutma.
Kuna KGB teadis kõige rohkem tegelikust olukorrast riigis, prognoosis ilmselt ka Juri Andropov Brezhnevi peatset surma. Ta oli saanud mõni kuu varem NLKP KK 2. sekretäriks, mis oli üsna kindel platvorm peasekretäri koha hõivamiseks. Peasekretärina püüdis ta karmide käskude ja keeldudega siseriigis ja välismaal Nõukogude Liitu ja tema mõjujõudu jätkuvalt tugevdada. Pärast Andropovi surma tuli Konstantin Tshernenko. See mees juhtis põhimõttel „meie ajal asjade korraldus riigis ei muutu". Tema ajal nõrgenes keskvõim edasi, riik käis täiskäigul maha. Ja siis tuligi võimule uuema põlvkonna juht Mihhail Gorbatshov, kes ehk hakkas ka juurdlema allakäigu põhjuste üle.
Gorbatshov alustas reforme. Tema korraldusel anti rohkem võimalusi kohtadele – liiduvabariikidele, regioonidele, omavalitsustele. Nii antigi NSVL lagunemiseks stardipauk, sest vanaga polnud rahul keegi, ei õigeuskliku, ei islami mentaliteediga inimesed ega läänemeelne Baltikum. Kõigis liiduvabariikides valitses rahulolematus ja majanduslik kaos. Tarbijaturu allakäik mõjutas kõige laiemalt rahva arvamust elu-olust, rahulolematus süvenes.
Eesti oli tol ajal rahulolematuse, dissidentluse ja reformimeelsuse esirinnas. Meil olid IME, loomeliitude kongress, Rahvarinne. See oli ettevalmistav etapp Eesti iseseisvumiseks. 16. novembril 1988 loeti ülemnõukogus ette ja võeti vastu Eesti suveräänsusdeklaratsioon, mis sisuliselt tähendas seda, et N Liidu seadused pidid kehtima edaspidi vaid niivõrd, kuivõrd nad ei olnud vastuolus Eesti seadustega. Eks just need ajad tõid ka mind poliitika juurde.
Tollal mõtlesid Eesti inimesed majanduskategooriates: rohkem vabadust ja majandust! Muudatuste juhtivaks jõuks sai Rahvarinne. Selle tuumik olid inimesed rahva hulgast meie ümber, elu keskelt. Olin siis Valgamaa Rahvarinde üks juhte. 1988. aasta lõpul pakuti mulle Indrek Toome valitsuse Transpordikomitee esimehe ametikohta. Mõistsin, et tulemas on suured muutused ning olnuks patt nendest kõrvale jääda. Andsin oma nõusoleku ministriks hakata. Alates aprillist 1990 jätkasin samal kohal peaminister Savisaare valitsuses.
Augustiputshi ära kasutades olime taastanud Eesti iseseisvuse, kuid asusime endiselt rublatsoonis – ära lõigatud igasugusest varustatusest, inflatsioon oli ca 100% kuus, kaupu jagati talongide alusel ja isegi sularaha ei jätkunud inimestele palkade ning pensionide väljamaksmiseks. Riigis küpses üsna tõsine majanduslik ja ka poliitiline kriis. Nii võibki kokkuvõttes öelda, et parajalt keeruline oli nii iseseisvaks saamine kui iseseisev olemine.

Teie juhtimisel saavutas Eesti kontrolli oma lennu-, raudteejaamade ja sadamate üle. Mis oli sel ajal kõige raskem, mis läks oodatust lihtsamalt?

Minu kui transpordiministri ülesanne oli tuua Eesti alluvusse ka merelaevandus, lennundus, raudtee ja side. Teise ülesandena võtsin eesmärgiks uute transpordiühenduste loomise Euroopa riikidega. Kolmandaks tuli meie regioonis Euroopa Transpordiministrite Konverentsi eeskujul luua sobiv analoog ja hakata omavahel koostööd tegema. Selleks hakkasid esmalt kolm Balti riiki Eesti juhtimisel tihedat koostööd tegema. Suutsime Euroopa transpordikorralduse alustõed ja põhimõtted nii endale kui kolleegidele selgeks teha. Kaasasime transpordikorralduse uute põhimõtete loomisse ka teiste liiduvabariikide vastavad ministrid. Sõlmisime Venemaa ja Balti riikidega vajalikud transpordialased kokkulepped, millest mõned kehtivad praeguseni.
Eks need olid ju tollal transpordiministeeriumile pandud üsnagi kõrged ülesanded, kuid kõik lahenes lihtsalt. Aeg ise pani paljud asjad paika. Tähtis oli, et me prognoosisime tulevikku adekvaatselt, suutsime välja töötada vajalike muutuste õige strateegia. Oluline oli see, et transpordiministrina sai mulle osaks valitsusjuht Edgar Savisaare toetus ja usaldus, mis võimaldas mulle suure tegevusvabaduse.

Intrite tugipunktide näol mäletame otse Moskvale allunud suurettevõtete kasutamist sisepoliitilise relvana. Milline oli aga nende majandusjõud ja kuidas nad Eesti alluvusse saadi?

Intrite tugipunktideks olid tõesti üleliidulise alluvusega ettevõtted, mis asusid Eestis, kuid mida juhiti N Liidust. Nad tõid toorme N Liidust, saatsid toodangu tagasi ning Moskvast tuli neile poliitiline korraldus streikida, segadust ja vastuhakke fabritseerida. No las nad siis streikisid, kuni nad lõpuks aru said, et nende vastutöö ega aktsioonid Eestis tegelikult kedagi ei huvitanud. Moskva teine plaan oli agiteerida streikima Eesti transpordiettevõtted: halvata raudtee, bussiettevõtted, toiduaineteveod, postisaadetiste vedu. Püüdsime selles olukorras streikijaid ja rahvast vastandada. Mäletan, et Narvas ja Kohtla-Järvel tuli inimestel liikuda linna piires jalgsi, sest busse liinidel ei olnud. Tallinnasse tõime aga vajaliku transpordi sadade tuhandete inimeste veoks maarajoonide autobaasidest. Seda võeti kui patriootilist ülesannet ja keegi ei nurisenud. Mäletan, et Hiiumaa autotranspordi inimesed protestisid, et me neid Tallinnale appi ei kutsunud! Loomulikult jäid streikivate transpordiettevõtete töötajad palgata, kuni kodus naised oma mehed uuesti tööle kihutasid. Nii lihtne see oligi.

Mida erilist meenutate toonasest eriti riskialti väliskapitali tulekust (Estline jt)?

Tõsine rahvusvaheline kapital on huvitatud pikaajalistest investeeringutest, see omakorda eeldab stabiilsust. Kuna Eesti on väga väike turg, siis tõsised investorid on alati olnud huvitatud Eesti suhetest ja suhete arengust Venemaaga. Mis puutub üleminekuaega, siis nn kullaotsijaid käis siin pidevalt, käis ka rublaaja lõpul. Neid huvitas asjade rahata või väga madala hinnaga kokkuostmine. Algusaastate suuremaks tulijaks oli Rootsi Nordström ja Thulin, kuid ka see firma ei paigutanud kapitali Eestisse, vaid Eesti ja Rootsi sõlmisid kokkuleppe, kus kumbki investeeris ja toimetas omal maal ning laev oli charteris.
Pärast riikliku iseseisvuse taastamist, omandireformi reguleerivate seaduste vastuvõtmist ja rahareformi muutus olukord kardinaalselt. Seoses krooni odavusega välisvaluutade suhtes olid 1992. aastal igasugused kaubad välismaalastele atraktiivsed, välisvaluuta sissevool algas praktiliselt rahareformi päeval. Tänu sellele oli ka 1992. aasta jooksevkonto bilanss positiivne. Riiki hakkasid tulema tõsisemad välismaised otseinvesteeringud, mis kokku muutsid kogu 1992. aasta maksebilansi positiivseks ja Eestil polnudki vajadust kasutada Rahvusvahelise Valuutafondi reservi.

Sellal algas riigi toel aktiivne talude loomine, s.h piiritalude loomine. Kas teil täna on kahju, et suur osa toonastest võrsetest lasti hiljem ikalduda?

Talude loomise aktsioon toimus enamasti Edgar Savisaare valitsuse ajal, mina otseselt sellega ei tegelnud. Eks riik oli kohustatud restitutsiooni kaudu heastama endistele omanikele tehtud kahjud nii palju kui võimalik. Minu valitsuse ajal otsis tollane põllumajandusminister Avo Mölder lahendust suurtootmise säilitamiseks, laialdaselt hakati sovhoose reformima ühistuteks. Nii talude tekkimise kui ühistute moodustamise kaudu kujunes maal uus omanik, edasine areng muutus iga omaniku isiklikuks asjaks, ka õitsemine ja ikaldumine.

Kuidas käis kroonile ülemineku ettevalmistamine?

Rahareformi ettevalmistamine ei ole pelgalt rahatähtede trükkimine, vaid kogu majanduse ümberkorraldamine, mis algas juba Indrek Toome valitsuse ajal, sai hoo Edgar Savisaare valitsuskabinetis ja mille viis lõpule minu juhitud valitsus koos Eesti Panga ja selle tollase presidendi Siim Kallasega. Mäletan, et 1992. a veebruari alguses arutasime Kallasega võimaliku rahareformi küsimust. Leppisime kokku, et rahareform Eestis viiakse läbi suvel. Selle tarvis määratlesime Rahareformikomitee tegevuse. Valitsus omakorda moodustas Majandusreformi komitee, mille ülesandeks oli üleminekuprotsesside modelleerimine.
Takistus tuli organisatsioonist, mida me ei suutnud isegi unes ette näha. Nimelt oli Rahvusvaheline Valuutafond rahareformi läbiviimise vastu, soovitades veel 1992. aasta märtsis-aprillis tegelda rahareformi ettevalmistamise asemel hoopis rublatsooni tugevdamisega. See tekitas rahareformi küsimuse aruteludes Leedu ja Läti valitsustega venimise. Olime planeerinud rahareformi läbi viia ühel ja samal ajal kolmes vabariigis, kuid nüüd deklareeris Leedu peaminister, et kuna Leedu majandus on rublatsooniga nii tihedalt seotud, ei pea nad võimalikuks kiiret rahareformi Leedus. Läti aga arvas naljatledes, et nad kõigepealt vaatavad, mis juhtub rahareformile mineva Eestiga, seejärel jälgivad, mis saab reformist loobuvast Leedust ja otsustavad alles siis oma riigi tegevuskava.
Loomulikult oli see Eestile külm dush, kuid me jätkasime võetud kurssi nii rahareformi ettevalmistamise kui ka majanduse liberaliseerimise, kaupade ja teenuste hindade riigi kontrolli alt vabaks laskmise, dotatsioonide kaotamise, eelarve tasakaalustamise, välismajanduse maksimaalse liberaliseerimise, erastamise ettevalmistamise ja läbiviimise alustamise ning elanike sotsiaalse kaitstuse suurendamise vallas – kõik selleks, et saaks tulla konverteeritav raha. Ja juunis tuli Eesti kroon. Kõike seda võib kuupäevaliselt kontrollida.
Jah, tõsi, Mart Laari kirjutatud ajalooraamatus on toonast aega kirjeldatud teisiti. Kuid kuupäevalised faktid näitavad, et 1992. aasta oktoobris, kui Mart Laar astus peaministrina parlamendi ette, olid üleminekuaja majandusreformid juba ellu viidud, kroon juurdunud kõigi teadvusse ning igapäevaellu ja on seda tänase päevani.

Algas omandireformi ettevalmistamine. Kas täna tagasi vaadates olnuks varade müük raha eest parem kui EVPd ja laustagastamine?

Erastamiskontseptsioon sündis 1990. aastal. See nägi ette põhiliselt raha eest erastamist, kuna kontseptsiooni autorid arvasid, et raha eest erastamine loob aktiivomaniku. Loomulikult leidis müümise kontseptsioon kohe vastuseisu tollase ülemnõukogu paljudes fraktsioonides, kes pooldasid täisrestitutsiooni. Kompromiss leiti 1991. aasta suvel omandireformi aluste seaduse vastuvõtmisega, mis nägi ette kõigi võimaluste kasutamist. Omandireformi eesmärk oli kiire omandisuhete teisendamine ning EVP oli vahend ja käik selle eesmärgi saavutamiseks. Eesti inimesel lihtsalt polnud raha.
Omandireformil olid lisaks majanduslikule eesmärgile ka poliitilised eesmärgid: mitte ainult välismaalastele müümine, vaid tekitada EVPde kaudu ka Eesti inimesele omand. EVP kasutamisel oli oluline ka õigluse aspekt. Me tahtsime kõigile anda võimaluse vähemalt eluaseme privatiseerimiseks, samuti soovisime tekitada laiemat väärtpaberiturgu. Tolle aja kontekstis oleks ainult raha eest erastamine olnud vale, samuti oleks vale olnud ka laustagastamine.

Teie peaministriks oleku ajal loodi erastamisagentuur. Mis oli selle suurim saavutus ja mis suurim praak?

1992. aasta alguseks oli nn kaubandus-, teenindus- ja toitlustusettevõtete erastamine kas läbi viidud või hoogsalt käimas, kuid suurettevõtete osas oli eksperimendi korras müüdud ainult viis ettevõtet.
Suurettevõtete massilise ja süsteemse erastamise läbiviimiseks loodi Saksa Treuhandi eeskujul 1992. aasta suvel erastamisagentuur, määratleti selle eesmärgid, juhtimine, loodi vastav seadusandlus, valmistati ette materjalid suurettevõtete esimese rahvusvahelise müügivooru läbiviimiseks, mis oli planeeritud 1992. aasta novembriks. Suurettevõtete erastamist minu valitsus läbi viima ei asunud, sest aeg oleks jäänud lühikeseks. Jätsime erastamise algatamise au järgmisele, juba põhiseaduslikule valitsusele. Mart Laarile ilmselt ei meeldinud olla teiste poolt vastu võetud otsuste täitja rollis. Ta kritiseeris eelkäijate tehtut, kuid rahvusvahelist müüki siiski ei peatanud. Ka ei peatanud ta Telekomi 49 protsendi aktsiate müüki rootslastele-soomlastele, vaid kirjutas vastavad otsused peaministrina alla.
Erastamisagentuuri loomisel ja erastamise ettevalmistamisel oli Eestile suureks abiks Saksa majandusdoktor Herbert Schmidt, kes mitte ainult ei konsulteerinud, vaid lausa juhtis erastamise läbiviimist. Erastamine on läinud nii hästi ja skandaalideta, kui ta minna sai. Kuid raudtee erastamine on olnud erastamise suurim praak. Raudtee ei ole mikroökonoomika ettevõte, kohvipood või tehas, vaid riigi infrastruktuur. Arvatavasti pidas tollane koalitsioon eeskujuks ja eesmärgiks nn friedmanlikku ideaalset majanduskorda, kus riik ja ametnik ei vastuta mitte millegi eest ja see tähendus laienes nende arvates ka raudteele, energeetikale ja riigi jõustruktuuridele. Suurte infrastruktuuriettevõtete erastamine oli arutusel ka minu 1995. aasta valitsuses ja siis kinnitati nende ettevõtete nimekiri, mida ei privatiseerita. Ka IMF toetas seda põhimõtet. Hiljem seda siiski muudeti ja nüüd tuleks raudtee erastamise praak ka kinni maksta, kuid kahjuks ei ole seni suudetud seda viga parandada.

Milline oli Laari esimese valitsuse reformide maht ja mõju võrreldes sellele eelnenud Savisaare ja Vähi valitsuste tööga?

Laar ise peab ennast küll 1992. aasta majandusreformide autoriks ja elluviijaks, kuid ta sai peaministriks mäletatavasti alles oktoobris 1992 ning tema suhet majandusega iseloomustas parlamendi ees antud lubadus likvideerida pankade likviidsus, mis lääneriikide saatkondade kaudu maailmas elavat huvi pakkus. Jah, Laar oli majandusreformidele edu tagamiseks vajalik täpselt sellise humanitaarina, nagu ta oli. Ta sai peaministriks, kui reformidega oldi ühel pool ja reformid, mis turgutatud arstirohuga, vajasid medikamendi mõjumiseks aega. Laari teeneks saab lugeda seda, et ta ei sekkunud ega muutnud ellu viidud reforme ja et tema ajal käivitati suurerastamine ning kehtestati 1994. aastal praeguse tulumaksuseaduse põhimõtted. Laari saamine valitsusjuhiks oli majandusreformidele õnn seepärast, et tal polnud oma majanduskäsitlust ja ta ei osanud sekkuda majandusse oluliste ettevõtmistega.
Mis puudutab valitsusjuhti Edgar Savisaart, siis tema ajal saavutati Eesti iseseisvus ja töötati välja majandusreformide alused. Sellest tulenevalt oli üleminekuaja peaministritest tema roll kõige tähtsam.

Kas tervenisti N Liidu majanduse rüpes olnud Eesti majandus saaks perspektiivis hakkama vaid Euroopa Liiduga piirdudes? Kus on meie põhiline ekspordipotentsiaal ja majanduse arengu allikas?

Kindlasti saaks, kuid ükski majandusjuht ega riik ei tohi loobuda uutest turgudest, eriti kui need asuvad nii soodsas kohas kui Venemaa Eestile. Pärast Eesti astumist Euroopa Liitu ja NATOsse on meil tingimata tarvis normaliseerida poliitilised ja majandussuhted idanaabri Venemaaga. Kahjuks on Eesti-Vene piirileping Riigiduumas endiselt ratifitseerimata, selle taha jääb aga toppama ka majandussuhtlus. Venemaale ei olnud kasulik piirilepingut sõlmida. Vaja oli teha vaid head nägu, leida ettekääne ja toimetada Eesti suhtes edasi ikka oma tahtmist mööda. Ja Vene poliitika saavutas selle eesmärgi eestlaste kätega hiilgavalt.

Kas me sellist Eestit tahtsimegi?

Mõelgem korraks, mida me tol ajal oskasime üldse tahta? Meie inimeste maailmapilt oli ju üsna ahtake, praktiliselt ainsaks aknaks Euroopasse Soome TV. Vaadakem ajateljel tagasi ja me näeme, et aasta-aastalt on meie tahtmised kogu aeg muutunud ja kasvanud.
Kaheksakümnendate keskel oskasime tahta majandusvabadust.
1988. aasta novembris tuli suveräänsusdeklaratsioon ja iseotsustamine.
1989. aasta 24. veebruaril toodi peidikutest välja taas kord Eesti lipp.
Igatsesime vabaks saada võõrvõimu alt, soovisime pääsu vabasse maailma.
Hiljem tulid lootused majanduse arengule ja kange tahtmine Eestit kui riiki maailmale soliidselt välja mängida ja kuuldavaks teha. Saime kõik selle.
Möödunud aastatele tagasi vaadates tuli meil soovitu ja loodetu paremini välja, kui tol ajal oskasime arvata ja tahta. Loomulikult pole praegune Eesti veel mingi ideaalühiskond. Oluliselt rohkem ja kiiremaid võimude pingutusi vajab sotsiaalsfäär. Me oleme maailmas palju käinud ja näinud ning oskame oma riigis palju rohkem kitsaskohti tähele panna. See kõik on normaalne. Võrrelgem end teiste riikide ja ühiskondadega. Leedu ja Lätiga, Balkani riikidega. Meil on läinud paremini, me saime veretult vabaks, me oleme avatud, liberaalne ja kiire majanduskasvuga innovaatiline riik, kes on eeskujuks paljudele. Minu arvates oleme osanud teha õigel ajal õigeid asju, ise samal ajal ettenägevalt tulevikku piiludes. Ja see ongi meie õnn. Osakem siis seda ka vääriliselt hinnata.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)