Parteid valimiste stardis

Heimar Lenk,      16. oktoober 2002




Et Keskerakond ja Isamaaliit valimiskampaanias teineteisele vastanduvad, on igati arusaadav - programmid räägivad teineteisele vastu. Miks aga ründavad Keskerakonda Rahvaliit ning Ühendatud Rahvapartei?
Väga raske on Maarjamaal poliitikas püsida Keskerakonnast välja tegemata. Pole saladus, et Eesti parteiprogrammide ja valimisplatvormide kõige esimene punkt - olgu või vaikimisi - on suhe Keskerakonnaga. Meie domineerime poliitilisel maastikul ning seetõttu peavad ülejäänud parteid oma koha leidma just meie suhtes. Niisugune asjaolu, mida naljalt enam muuta ei saa, toob endaga varem või hiljem kaasa kaheparteisüsteemi tekke Eestis.
Ükski väiksem erakond oma identsuse kadumisega muidugi leppida ei taha. Kõik nad püüavad olla väga omanäolised, aga just see punkt, et kõik nad tahavad Keskerakonnale vastanduda, teeb nad üksteisega äravahetamiseni sarnaseks.
Eks igaüks tea ise, mida ta niisugust poliitikat ajades võita tahab. Nii Rahvaliit kui ka Ühendatud Rahvapartei on mures oma valijaskonna pärast. Tegelikult ei püüagi nad enam uusi hääli võita, vaid lihtsalt üritavad veel olemasolevaid alles hoida, hirmutades omaenda valijaid Keskerakonnaga. Selleks kõlbavad kõik vahendid - isegi nii kehvad nagu kellegi kõnekomistus Riigikogu saalis või mage plakat nimesiltidega. Ei ole täisväärtuslik esinemine!
Mõõdukad, kuivõrd neist üldse saab veel rääkida kui arvestatavast parteist, on langenud õige sügavale. Tartu Ülikooli eetikaõppejõud Valdar Parve kirjeldas hiljuti nende siselistil juhtumit: "Kui siis sõber koos oma paari frendiga tiba nalja tegi ja moorile (täiskarsklane) Savisaare poolt viinaraha pakkus, tutvustades ennast keskerakondlasena, sõimas moor tal näo täis ja lubas, et ei hääleta enam iial Keskerakonna poolt ja ei lase seda ka oma tuttavatel teha." Ja lõpetas üleskutsega: "Nii et jõudu tööle, proovimaks sama strateegiat!" - Ise ülikooli eetikaõppejõud! Kas saab veel sügavamale langeda?

Kõige kurjem kampaania on kahtlemata Res Publical, kes vastandab end kõikidele teistele. Nad räägivad "uutest tegijatest" ja "puhastest kätest", aga päevast päeva on valijale üha selgem, et tegemist on vanade tuntud nägudega, kellest igaühel on taga oma ajalooline skandaalisaba.
Isamaa tuli 1992. aasta valimistele loosungiga "Plats puhtaks!" ja võitis. Selline protestipaatos on kandnud sestpeale kõiki poliitikasse tulijaid ega erista neid enam piisavalt. Sama kulunud opositsioonihoiak võib kümme aastat hiljem Res Publicale saatuslikuks saada. Lausel "Vali uus poliitika" ei ole enam endal uudsuse jõudu, mis teeks selle tähelepanuväärseks.
Erakonna teevad erakondlased. Alles hooples Res Publica sellega, et nad on Keskerakonna järel kõige kiiremini kasvav partei Eestis. Kvantiteedi kasvule on nad paratamatult pidanud ohverdama kvaliteedi: Res Publica ridades näeme üha rohkem vanu nägusid ja mingist "uuest poliitikast" rääkida enam ei saa. Ega rahvas unusta, et nüüd juba endine riigikontrolör Juhan Parts, kes teleklipis räägib "puhastest kätest", sai Res Publica esimeheks seadust rikkudes. On teada, et konfidentsiaalset ametialast infot tilkus tema juhitavast riigikontrollist välja juba varemgi. Nüüd tahab see ise ratsukäikudega poliitikasse tulnud tegelane esineda sirgjoonelisuse etalonina. Inimesed, kes valima lähevad, ei saa teda ju tõsiselt võtta. Näidaku, mis tal hõlma all on!
Või Tõnis Palts, kes valijakirja lõpetab alasti tehingupakkumisega: "Lepime siis kokku, et mulle võib igal ajal e-maili saata, helistada või kirjutada. Kui mure leevendamine vähegi mu võimuses on, siis ajame asja korda. Ja teie hääletate Tallinna volikogu valimistel minu poolt, eks ole?" - Mis "uuest vastutusest" siin veel rääkida? Seda enam, et kui lugejad püüdsidki pärast Tõnis Paltsile helistada, siis tema telefon süstemaatiliselt ei vastanud või oli levist väljas.

Kas inimesed saavad aru, et neid lollitatakse, kui räägitakse, et Keskerakond ei kavatsegi oma lubadusi täita - näe, viimasel volikogu istungil ei hääletatudki pensionäridele 500 krooni poolt jms.
Keskerakond on rajanud oma valimiskampaania tõele, et inimesed on arukad. Meie austame mitte ainult omaenda, vaid ka teiste parteide valijaid. Meie sõnum, et 500-kroonine toetus tuleb, on mõeldud ka nendele. See toetus tuleb nagu aamen kirikus - 17. oktoobri volikogul aga polnud kavaski seda arutama hakata. Mida siin arutada olekski?
On ju kõigile teada, et koalitsioon on toetuse eraldamise poolt, aga opositsioon vastu. Keskerakond ei väljenda oma valimislauses "Meiega võidad!" mitte unistusi, vaid reaalsust, mis juba täna toimib. Meie ausus on kõigile näha! Meie ei unista: "Loomulikult!" Meie ei praali sellega, et mõni meie naiskandidaat julgeb olla ema ja meeskandidaat julgeb võita. Meie naised on emad ja koos me võidamegi.

Keskerakonnale on ette heidetud onupojapoliitikat…
Eestis, kus kõik inimesed on mingitpidi omavahel sugulased, ei saa nepotismist ehk onupojapoliitikast eriti üldse rääkida. Nagu ütles Hando Runnel: "Kõik siin kõiki tunnevad, vastastikku vannuvad." Need, kes midagi suudavad ning oskavad, on samuti teada. Ja minu veendumus on, et töö tuleb anda teha sellele, kelle peale võib kindel olla.
Kui isiklikuks minna, siis - Vilja Savisaar pole linnaosa vanema asetäitja ametis mitte sellepärast, et on Edgar Savisaare abikaasa, vaid sellepärast, et ta on rahva saadik, sai inimeste käest palju hääli ja peab nüüd nende heaks tööd tegema. Teda ei saatnud sellele ametikohale mitte mina, vaid rahvas. Täpselt niisamuti võib öelda Maria Savisaare kohta. Tema ehitas üles õpilasomavalitsuste süsteemi Eestis, tegutseb Eesti Noorteühenduste Liidus - no miks ei peaks teda siis nendes äärmiselt tähtsates küsimustes rakendama ministri abina? Euroopas oleks sellise ettevalmistuspagasiga märksa silmapaistvamal ametikohal. Ja et suhtleb Raimond Kaljulaiuga, kes Tartus õppinud semiootikuna oskab näha probleeme avaramal teoreetilisel alusel - see ei peaks küll takistama Raimond Kaljulaiul elus erialast rakendust leida.
Me elame seadustega reguleeritud riigis. Seadus ütleb, et ei saa töötada abikaasa otsealluvuses. Ega töötatagi. Aga ei saa ju jõuda ka niisuguse tobeduseni, et kuni Tallinna linnapea on Edgar Savisaar, keelame linnaametis töötamise kõikidel Edgari-nimelistel. Mis poliitika see siis oleks? See oleks tsirkus!

Kas praegusele Tallinna võimukoalitsioonile oleks alternatiivi?
Ei ole. Alternatiiv peaks olema midagi tõepoolest uut, aga praegu ei paista seda kuskilt. Endine reformierakonna fraktsiooni liige Tarmo Leinatamm istuks volikogus edasi, aga nüüd juba respublikaanina - täpselt samuti nagu endine isamaaliitlane Tõnis Palts. Linnapeaks tuleks jälle Jüri Mõis, kelle ajal linna rahaga hämaralt äritseti ning üksteisel laua- ja toolijalgu alt saeti. Hinnad tõusid, igaühel kästi ise endaga toime tulla, linnavalitsus oli nagu mingi saksakamber. Kas te tõesti tahate seda aega tagasi? - küsiksin ma nüüdsetelt valijatelt. See häbi, mille nad korraldasid, on ju veel päevavalgel. Üheksa kuud ei ole nii pikk aeg, et inimestel kõik oleks meelest läinud. Alternatiivi ei ole. Vähem kui aastaga on Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsioon ennast tõestanud.

See on Eesti Keskerakonna esimehe viimane intervjuu Kesknädalale enne 20. oktoobri valimisi. Mida te tahaksite meie lugejaile veel öelda?
Armsad Kesknädala lugejad, ma olen kogu aeg tundnud teie toetust, ja see on mul aidanud mõnegi asja kindlameelsemalt ellu viia, kui ma ehk muidu oleksin suutnud. Nüüd, enne valimisi, tahaksin ma teid tänada ka selle eest, et teie aktiivne eluhoiak on aidanud Keskerakonna pooldajate protsendi kasvatada kolmandikuni rahvast.
Me teame, et te meiega võidate. Aga sellest on vähe, kui te Keskerakonda lihtsalt pooldate. Me võidame ühiselt ainult siis, kui igaüks, kes Keskerakonda pooldab, ka tegelikult läheb ja Keskerakonna poolt hääle annab. Mingem siis 20. oktoobril ja võitkem!

Intervjueeris

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (16)