Kelle oma on Ameerika?

Selgesti on meeles pühapäeva hommikupoolik 1944. a. septembri algul. Atmar istus viimast korda koduse söögilaua ääres – kohe pidi algama sõttaminek. Ema Miina rääkis talle veel kord, et jätku minemata. Aga Atmar lootis minna pikemale tasuta ekskursioonile. 21. septembril asus ta Paldiskist laevale ja 38 aastat hiljem astus tema jalg Tallinna sadamas isade maale. Tol korral oligi võimalus temaga mõtteid vahetada. Tal oli päris palju elust kogutud tarkust. Üht tema järeldust tuletas prantslaste film nüüd meelde.

Suunasin jutu ka termotuumasõja ohule, mille vastu meil tol ajal tehti väga suuri jõupingutusi. Kui küsisin, kuidas nad Torontos sõjaohtu tunnetavad, tegi ta mulle selgeks, et maailmas on veel palju suuremaid ohuallikaid kui aatomipomm.

Ta väitis järgmist. Hiinlasi on juba üks miljard ja nad söövad riisi pulkadega, olles seejuures oma eluga rahul. Aga kui see rahvas saab oma valdusse kõrgtehnoloogia ja hakkab odavat kaupa tootma, mis siis saab? Hiinlane hakkab riisi sööma teelusikaga ja on seejuures üliõnnelik. Ameerikas toodetud kallist kaupa enam keegi ei osta. Ameerika tööinimene kaotab töökoha ja jääb ilma igasugusest elatusvõimalusest. Kui pole tööd, ähvardab näljasurm. Ameeriklased on aga harjunud laialt elama ja loodusressursse raiskama ega õpigi ratsionaalselt toimima. Oma mõtiskluse lõpetas Atmar küsimisega: kumb surm on humaansem – kas pikaldane näljasurm või surm aatomisõjas?

Nüüd, 25 aastat hiljem avaldasid Prantsusmaa õpetatud mehed oma seisukoha – mitte enam lihtsa oletusliku kartuse, vaid tõelise ohu väljavaate: Hiina majanduslik tase on juba selline, et võib tõsiselt ohustada USA ja kogu maailma majandust.

Palju aastaid töötas Atmar tehases, kus valmistati lennukitiibasid. Tollal Lähis-Idas toimunud õhulahingutes osutusid need lennukid, mille tiibu tema oli neetinud, edukamaks, kui vastaspoole MIG-id. Ta teadis täpselt, kui palju kumbki jõudis vastasele pihta saada. Mind pani tollal mõtlema see, kuidas tööstur suudab oma tööinimese mõttelaadi kujundada. Veerand sajandit on sellest kõnelusest möödas, kuid väike sõjapidamine Lähis-Idas ikka jätkub.

Eeltoodust küsimus: miks erinevad riigid ja rahvad ei võiks omavahel kokku leppida, et poleks vaja raisata asjastatud tööd liigikaaslaste tapmiseks?

MANIVALD MÜÜRIPEAL, Varbla, Pärnumaa

Jaga |