Esmaabi — üksikute fanaatikute jõupingutus

MARE LIIGER,      28. september 2005


Enamik inimesi kehitab esmaabist kuuldes vaid nõutult õlgu. Eks see ju üks kena asi ole, kui midagi tead, aga meil on kiirabi, päästeamet, vetelpääste ja muudki asjamehed, kes selle eest palka saavad. Riik on vaene ning põletavamaid prioriteete on küll ja küll.

Kujutame aga korraks ette: teie kõrval hakkab inimesel halb, ta hõõrub rindkeret ja kukub järsku maha. Te kummardute tema poole ja näete, et ta lamab liikumatult maas ning vist ei hinga. Eestimaal juhtub seda keskmiselt 9–10 korda ööpäevas.
Hoolsalt informeeritud elanikkond teab täpselt, mida teha. Tuleb haarata telefon, valida 112 ning oodata kiirabi tulekut. Kas sellest aga piisab teile lähedase inimese ellujäämiseks? Samal hetkel, kui seiskub kannatanu süda, läheb tema kohal nähtamatult, kuid vääramatult käima stopper. See tiksub ainult viis minutit. See on aeg, mil ajurakud säilitavad eluvõime südameseiskuse tingimustes, kui keegi ei alusta elustamist.

Need tähtsad viis minutit
Kui viis minutit on möödas, kiirabi aga ei ole veel saabunud ja keegi ei ole alustanud elustamisega, siis on selle inimese aeg lõplikult läbi saanud. Südant saab ka hiljem taaskäivitada, aga aju enam tagasi ei saa. Seega peaks kiirabi jõudma sündmuskohale viie minuti jooksul alates südameseiskuse tekkimisest. Kas kiirabi jõuab? Sündmuste ahel, mis järgneb südameseiskusele, näeb ühtemoodi välja kõigis arenenud riikides.
1. minut: kõrvalseisja saab aru, et mahakukkunu seisund on äärmiselt tõsine, ta otsib telefoni, valib hädaabinumbri, kusjuures esimesel korral ei tarvitse veel ühendust saada. Lõpuks vastatakse talle: häirekeskus kuuleb.
2. minut: kutsuja seletab päästekorraldajale, mida ta näeb, millises seisundis on kannatanu ja kuhu sõita. Ka selleks läheb minimaalselt üks minut.
3. minut: häirekeskus kodeerib kutse, otsib lähima vaba brigaadi ja annab neile telefonitsi kutse edasi.
4. minut: kiirabi peab välja sõitma kiiretele kutsetele ühe minuti jooksul. See on aeg, kui auto sõidab garaazhist välja, brigaad astub peale ja raporteerib väljasõidu hetkel läbi raadio oma väljasõidust.
Seega on südameseiskuse hetkest möödunud neli minutit ja kiirabi ei ole liikunud veel sentimeetritki. Liikunud on vaid informatsioon, ja nii Tallinnas, Helsingis, Londonis kui Pariisis liigub see ühtemoodi.

Kui kaugele jõuab kiirabi ühe minutiga?
Kõrvalmajja, lähimale ristmikule? Vaevalt kaugemale. Seega ei saa kiirabi esimestel minutitel osaleda inimese päästmisel. Abivajaja kõrval on vaid kaaskodanik ja tema tegevus määrab ära, kas need viis minutit võrduvad kannatanule igavikuga või vaid viie kõige raskema minutiga tema elus.
Arenenud riikides on välja töötatud kontseptsioon, et tunduvalt odavam ja efektiivsem on õpetada elanikkonnale alates lasteaiast kuni seenioride klubideni esmaabi kui rajada iga 10 kilomeetri taha kiirabijaamad. Esmaabikoolitus alates varajasest lapseeast on nii oluline tegevus, et sellesse investeeritakse miljoneid. Mida varem algab esmaabitõdede tutvustamine, seda paremini kinnistub see tulevase kodaniku maailmapilti.
Koos esmaabiga antaks lastele aga veel midagi olulist, nimelt soov abistada, empaatia, aukartus elu ees – väärtused, mida täiskasvanule enam juurde pookida ei saa ja mille puudumine on meie ühiskonnas transformeerunud julmuseks, ükskõiksuseks, vägivallaks ja ebaeetilisuseks.

Üksikute jõupingutus
Esmaabi koolitusele eraldatakse mujal maailmas suuri rahalisi ressursse, kuid meil on see vaid üksikute fanaatikute jõupingutus.
Prügikasti saadetud esmaabiõppe süsteemi puudumine avaldub viimased 15 aastat juba praegu igas eluvaldkonnas. Nii on igapäevane tõsiasi, et kui inimesel hakkab halb ja tema juurde tõttab keegi appi, siis räägib ta inglise, saksa või rootsi keeles, kuid üliharva eesti või vene keeles.
Suvises Stroomi rannas julges tuhandete päevitajate seast uppunud lapsele appi minna vaid üks, sageli seda ühte aga ei leidugi. Kui Piritale kutsuti appi reostust likvideerima, vastas esimesena Soome koolitüdruk ning kui ajakirjandus poleks sekkunud, siis oleks ta ainukeseks jäänudki.
Eesti Kiirabi Liidu andmetel hukkub igal aastal ligi 3000 inimest südameseiskuse tagajärjel. Need ei ole 80aastased vanurid, vaid enamik neist on keskeas. Iga 50 äkksurma kohta tuleb vaid üks elustamiskatse enne kiirabi saabumist ja ainult see annab kiirabidele maksimaalse lootuse elustamisel saada tagasi ka aju. Kui palju inimesi võiks jääda meie keskele, kui elanikkond oskaks esmaabi anda? Vaid südameseiskuse korral võiks neid olla 700–1000. Lisaks veel 500–600 trauma läbi kannatanut. Kui palju inimesi hukkus parvlaev Estonia katastroofis? Mitu samasugust katastroofi juhtub meil igal aastal, ilma et keegi loeks olukorda ebanormaalseks?

Eesti tegi möödunud aastal maailmarekordi
Meie inimesed haigestuvad, surevad ja invaliidistuvad maailmas kõige sagedamini ning kõige nooremalt südameveresoonkonna haigustesse. On üldteada, et selle taga on arutu tervisekäitumine.
Esmaabikoolitusel suudetakse märkamatult lapse teadvusesse viia teistsugune elamisstiil. Just nimelt märkamatult, sest nii toimib see tunduvalt efektiivsemalt kui värvilised plakatid tervislikust toidust kooli seintel. Nii oleks kaugperspektiivis võimalik päästa kümneid tuhandeid inimelusid.
Aga siiski. Miks jutt esmaabi vajalikkusest ilmub Keskerakonna lehes?
Kas see, et tuhanded inimesed ei taha/oska kaaskodanikku aidata, jõuab kuidagi ka poliitikasse? Kahjuks jah. Meil kõigil on valusalt meeles, kuidas progressiivne tulumaks ei leidnud rahva hulgas erilist toetust, kuidas sundüürnike, madalapalgaliste, pikaajaliste töötute abistamisele suunatud projektid ja seadusealgatused kohtavad äärmiselt visa vastupanu, neid saadavad tuhanded ilkuv-tigedad kommentaarid internetis.

Vaatame tõele näkku
See on seesama väärtuse puudumine, mida õpetatakse esmaabikoolitustel – aukartus elu ees. 15 viimast aastat on prioriteetideks olnud teised väärtused: raha, võim iga hinna eest, edukus, ükskõiksus, võitlus vahendeid valimata. Need väärtused on ihaldusväärseteks maalinud meie kauboikapitalismi mahitavad liberaalsed poliitikud.
Ega liberalismil ei ole ju tegelikkuses midagi viga, kuid paraku jätavad Ameerika vaba arengut propageerivad parempoolsed tagasihoidlikult mainimata, et momendil lahkelt heategevuseks miljoneid kroone jagavate miljardäride vanavanaisadel on paljudel juhtudel rängalt vedanud, et neid omal ajal, kapitali kogumise algusetapil, seaduserikkumise pärast maha ei lastud või üles ei poodud.
Röövkapitalismi etapp on vääramatu liberaalse majandusarengu algetapp, kus momendil oleme meie, kuid vähemalt minul tekib kahtlus, kas meie lapselapselapsed ka teise etappi jõuavad, Kas eestlasi siis veel on või jagame me liivlaste saatust. Ajalehest loeme igati esindusliku poliitiku seisukohta, et vaesed on selles ise süüdi, et nad vaesed on – luuserid sellised!
Nähes enda kõrval inimest ja mõistes, et tema elu sõltub meie teadmistest ning tegevusest, viib see meid tasapisi arusaamiseni, et kole on olla õnnelik, rikas ja edukas üsna üksi. Elu päästmise nimel tuleb tuua ohvreid. Algselt võib see olla ülikonna määrimine, sest põlved tuleb maha panna avariis vigastada saanud inimese aitamiseks. Sealt võib kasvada mõistmine, et täiendava protsendi maksmine maksudeks parandab oluliselt nende inimeste toimetulekut, kellel ei olnud au sündida piisavate materiaalsete, vaimsete ja sotsiaalsete ressurssidega perekonnas. Ja need inimesed ei ole selles süüdi.


MTÜ Rahvakoolitus Elu loosung: Oskan elustada, suudan päästa inimese!

Inimesest hooliva ühiskonna loosung: Märkan inimest enda kõrval – suudan teha teda õnnelikumaks!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)