Aitäh LNG-terminali eest, lödipüksid!

Pisut imelik on aga see, et Soomes teati juba mitu kuud, et suur terminal ehitatakse Soome ja mitte Eestisse, enne kui Eesti valitsus ja ajakirjandus julgesid selle fakti avastada. Õudne oli kõrvalt vaadata, kuidas Eesti minister üritas Tallinnas põigelda Soome pressi eest ja vältida andmast intervjuud teemal, mida ta ilmselget ei valda – sellest hoolimata, et see kuulub tema vastutusalasse. Lõpuks oli vaesekesel vaja kuulutada end isegi haigeks

.

Ministri miiniväli

Tõtt-öelda praegust ministrit ma siiski väga ei süüdistaks, vaid pigem ta eelkäijat, kes oli konstrueerinud oma järeletulijale tõelise miinivälja. Ega see miiniväli ainult ühe pauguga lõpe, neid on veel tulemas. Aga niipidi siin Eestis poliitikat tehaksegi; mitte rahva või riigi huvides, vaid ainult enda ja oma parteikaaslaste ja rahastajate huvides. Õõvastavad tulemused on näha. Pole vaja käia kaugemal kui erivajadustega inimeste hooldekodudes, kus aeg käib tagurpidi ja kus on jõutud juba umbes aastasse 1936.

Milleks on aga vaja Eestis seadusi, kui isegi riigi valitsus neid ei austa? Oma sõnades on poliitikud võtnud maksukuritegude vastu võitlemise oma prioriteediks, aga mis toimub tegelikkuses? Eesti kultuurielu ja rahva püsimise uut sümbolit – Eesti Rahva Muuseumi, ehitab Tartus ettevõte, mille Tallinna Ülemiste keskuse ehitusplatsil avastas Maksuamet kahe nädala jooksul kolm korda registreerimata töötajaid. Jah, kolm korda kahe nädala jooksul.

Praktikas tähendab registreerimata töötaja enamasti seda, et ta töötab mustalt ehk – tema palga pealt ei tasuta makse ja teisi kohustusi. Ja nüüd ehitab seesama ettevõte rahvale muuseumi, rahva rahadega! Olete täitsa lollid või ”vaid” pelguritest lödipüksid?

Terviseamet ei vastanud mulle

Või võtkem näiteks riigiasutus nimega Terviseamet. Korraldasin eksperimendi, mille raames ostsin Tallinna arstidelt hunniku narkoretseptiravimeid, soodsa hinnaga. Mingeid uuringuid ei tehtud, küsimusi ei esitatud. See tekitas Soomes suure skandaali, mis muidugi sai Eesti Terviseameti avaldama, et amet uurib välja, mis arstid mulle retsepte väljastasid. Selle unustas ameti esindaja aga öelda, et ma küsisin tema käest antud teemal kommentaari juba enne, kui artikkel Soomes avaldati – aga ta ei vastanud minu eelarupärimisele.

Nüüd siis ootan, kas Terviseamet leiab üles arstid, kes mulle retsepte müüsid. Et jõuda tulemusteni kiiremini, võiks seda ehk küsida otse minu käest?

Kuidas muide nimetatakse noorpoliitikut, kes on eksinud tulisele maandumisrajale, taskutes McDonalds’i lasterestoranist kaasa võetud ketšup? Grillitud broileriks, barbeque-kastmega.

Eesti pole kukk, vaid abitu kanake

Eesti arvukatest lödipükstest siin kirjutades pean avaldama ka huvitava, Eesti lähiajalugu puudutava järgmise loo.

Moskva augustiputši ajal panid mitmed Eesti poliitikuhakatised ja tulevased rahvakangelased peitu, kes kuhugi. Hirm oli suur, sest oli oht, et putši õnnestudes hakatakse neid noormehi võtma vastutusele oma sõjakate ütlemiste eest. Sellest aga ei piisanud, et nad ei julgenud enam näidata oma nägu Toompeal, vaid paljud kirjutasid end sisse Tallinna haiglatesse, et põgeneda võimalike repressioonide eest. Soovitan ajaloohuvilistel tutvuda haiglate patsiendinimekirjadega augustist 1991.

Tagasi LNG-terminali juurde tulles pean aga tõdema, et ka julgeolek on Eestile ilmselgelt liiga kallis ja üle jõu käiv lõbu. Lisaks on see poliitikutele vaid riist ja vahend, millega mängida ja rahvast eksitada. Eestis on julgeoleku sünonüümiks peataolek. Oma riigi kaitsmise ja püsimise küsimustes pole Eesti tugev ja julge kukk, vaid nõrk ja abitu kanake.

Kui Eesti soovib tõesti lahti saada Vene gaasist, siis miks ta juba ei ole ehitanud endale oma terminali, nagu tegi seda Leedu, ja teeb nüüd ka Soome? Sest Eestil ei ole selle jaoks raha, ja ta ei julge seda ka laenata. Eesti seab tähtsamaks prioriteediks oma küsitavat kuulsust Euroopa väikseima laenukoormusega riigina, mitte oma energiajulgeolekut.

Piiri ei ole ja keegi seda ei valva

Sama vastandlikkus sõnade ja tegude vahel kehtib Eesti piirivalve kohta. Peaaegu 25 aastat pärast iseseisvumist saime teada, et tegelikult Eestil ei olegi idapiiri ja tegelikult seda ei valvagi mitte keegi – sest see nõuab julgust ja maksab! Ja Eesti riigijuhid ei taha ka seda raha välja käia.

Ei, see pole komöödia, vaid Eesti tegelikkus aastal 2014. Ma üldse ei imesta, et paljud Eestis elavad, aga vene keelt valdavad inimesed pakivad kohvreid ja otsustavad kolida Venemaale.

Jänes on püksis ka Eesti meestel, kes ise ei julge sõjaväes teenida, aga püüavad nüüd panna armeesse Eesti naised. Härrased, naisi pole seal vaja, piisaks meestest – aga hetkel kolm Eesti meest neljast väldib täitmast oma kaitseväekohustust!

Sellest ei piisa riigi kaitsmiseks, et käputäis mehi, kel on liiga palju vaba aega ja kes on vaadanud liiga palju sõjafilme, roomab nädalavahetustel liivakarjäärides – vuntsid savis, paugutavad nad seal oma pomme. Kaitseliidu lõbusõduritest pole mingit kasu niikaua, kuni riigis ei ole korralikku armeed, s.t pole piisavalt palju korralikke mehi. Korralikke mehi sooviks ka siinsed naisterahvad.

[esiletõsted]

Eestis on julgeoleku sünonüümiks peataolek.

Jänes on püksis ka Eesti meestel, kes ise ei julge sõjaväes teenida, aga püüavad nüüd panna armeesse Eesti naised.

[fotoallkiri] NÕRK POLIITIK: Rõivas osutus ametivenna, Soome peaministri Alexander Stubbiga võrreldes nõrgaks. Vaatamata ülesköetud lubadustele ja ootustele tuleb LNG suur terminal Eesti asemel ikkagi Soome.

SAMI LOTILA, ajakirjanik

Sami Lotila värske raamat ”Tartu kevad 1996 – ehk siirderiigi zombie’d” põhineb tema päevikul ja räägib asjadest, mida paljud ei taha enam meelde tuletada. Nüüd poodides!

Jaga |