Urve Paeorg: kui loobud oma õigustest, pead tagajärgedega leppima!

19. mai 2004


Kesknädal palus Elle Tobrelutsu ja Toomas Välba kirju ning Tartu abilinnapea Vladimir Shokmani vastust kommenteerida Tallinna üürnike ühenduste jurist-nõunikul URVE PAEORGIL:

Kahjuks on endine sundüürnik Elle Tobreluts ise oma õigused käest andnud ja täna ta enam seaduse abile loota ei saa. Nagu ma tema kirjast järeldan, kaotas ta 1998. a kodu ja sai Tartu linnalt asenduselamispinnaks kahetoalise munitsipaalkorteri. Sel hetkel oleks tal seaduse järgi olnud kolm kuud aega anda sisse erastamisavaldus, mis oleks talle andnud õiguse oma munitsipaalelamispind erastada ja ta oleks saanud oma uue kodu täieõiguslikuks omanikuks. See, nagu teada, on tavaliselt kõigi normaalsete sundüürnike eesmärk, kuigi paljudele täna veel unistus.

Sotsiaalpinda ei saa erastada
Hr Shokmani vastusest selgub, et pr Tobrelutsule isegi pakuti seda võimalust, kuid ta loobus kulutuste kartuses. Mina loen linnavalitsuse vastusest välja, et proua soovis hoopis oma munitsipaalelamispinda vahetada sotsiaalelamispinna vastu. Ja Tartu linnavalitsus tuli kodanikule vastu (kuigi seaduse järgi ei olnud linn selleks kohustatud) ja andiski talle väiksema sotsiaaleluruumi.
Vahepeal möödus 1. juuni 2001. a, mil kõik sundüürnikud kaotasid õiguse esitada erastamisavaldusi munitsipaalelamispindadele. See kehtib ka pr Tobrelutsu kohta. Samas oleks proua pidanud teadma, et sotsiaalelamispinda ei saa mitte keegi erastada. See antakse vastavalt seadusele inimesele, kelle majanduslik või tervislik toimetulek on ülimalt pingeline või kui tal ei ole lapsi. Tavaliselt on sotsiaalpinna saamise tingimused määratud kohaliku omavalitsuse alamate aktidega, näiteks linnavolikogu otsustega. Nii kirjast kui ka vastusest selgubki, et pr Tobrelutsult nõuti arstitõendit raske puude kohta, kuid tavaline, nn krooniline haigus ei anna kellelegi õigust sotsiaalpinda taotleda.
Edasi järeldub, et kirja autor on töötav pensionär, kellele linnal pole kohustavat põhjust eraldada sotsiaalpinda (õigemini – jätkata sotsiaalpinna kasutamise lepingut), ja samuti selgub Shokmani vastusest, et proual on eramuomanikust poeg.

Linn saadab vanemad laste juurde elama
Kuigi enamikule inimestele ei meeldi, et nad peavad mingis eas oma laste pinnale kolima, kohustab perekonnaseadus lapsi oma hättajäävaid vanemaid ülal pidama. (Vastupidist nõuet tunneme palju paremini, eks!) Muidugi peavad need lapsed eluga normaalselt toime tulema.
Mina teen proua Tobrelutsu etteheidetele pigem vastupidise järelduse: linn ei oleks pidanud talle sotsiaalelamispinda üldse andma. Vähemalt seaduse järgi ei pidanud seda tegema. Tartu linn tuli tema soovile vastu ja aitas teda. Kuid linn ei saa igavesti vastu tulla, sest tal on kohustusi ka teiste ja märksa hullemas seisus abivajajate ees. Märkan seda minagi oma nõuandetöös, et inimesed ei taha sellest alati aru saada.

Sundüürniku staatus kaob
Niisiis saab Elle Tobreluts süüdistada vaid iseennast, kuna loobus erastamisvõimalusest. Kahjuks kord äraantud õigust ei saa juriidikas enam kunagi tagasi võtta. Ta ei ole sellest hetkest enam sundüürnik ja talle ei laiene sundüürnikele säilinud vähesed seadusest lähtuvad õigused. Ka Kesknädala pealkiri oli vale – vähemalt selle kirja järgi Tartu linn sundüürnikku ei piina, kuna tegemist ei ole sundüürnikuga.
Räägin seda siin nii pikalt ja üksikasjalikult seepärast, et hoiatada teisi sarnases seisus inimesi: kui hakkate elus midagi nõudma või millestki loobuma, konsulteerige endast targemate inimestega. Keegi meist pole sündinud tark. Vestelge juristide või ametnikega, koguge informatsiooni nendelt, kes on samad protseduurid edukalt läbinud. Ajalehtedes kaebamisest või raadios kurtmisest on vähe abi. Kahjuks näen igapäevatöös liiga sageli inimesi, kes isiklike valeotsuste tõttu seisavad lõhkise küna ees. Sealt ei aita teid välja ükski valitsus ega ükski erakonnakaaslane.
Et siiski positiivselt lõpetada, pakun ühe väljapääsu, et pr Tobreluts kirjutagu avaldus Tartu linnavolikogule, sisuks: "Palun minu elamispind välja arvata sotsiaalkorterite nimekirjast, soovin sõlmida sellele pinnale munitsipaaleluruumi üürilepingu."
Kuid see on siiski kõigest palve, kui mõlemad pooled tahavad kompromissi leida. Tartu linnal ei ole mitte mingisugust kohustust Teile vastu tulla.

Inimesed valivad valesid erakondi
Mis puutub Toomas Välba kirja, siis on see samuti üks paljudest juhtumitest, kui endised sundüürnikud said munitsipaaleluruumiks elamiskõlbmatud pinnad, remontisid need ega saa neid nüüd erastada, vaid linn püüab neid panna oksjonile. Linn käitub seaduslikult, pole midagi öelda. Nagu eespool ütlesin, lõppes erastamisavalduste vastuvõtmine kolm aastat tagasi.
Siin olen ma resoluutne ja karm: inimesed, valimistel valige õiged erakonnad! Valige need, kelle võimu all elu Eesti riigis pöördub pisutki vasakule; valige need, kes tahavad inimestele seadusi teha, mitte ainult kinnisvaraärile ja kaukameestele; valige need, kes on tahtnud sundüürnike koletut probleemi riigis lahendada. Kuni te valite Isamaaliitu, Res Publicat ja Reformi, kes kohe hakkavad vabastama üüri piirmäära ja tagastavad baltisakslastele veel sadade eesti peredega suuri maju, seni leppige sellega, et osa inimesi kaotab iga päev kodu, ja kunagi ei tea, millal te ise selles rollis olete. Leppige sellega, et tuntud ja juba maailmas kuulsust koguvad eesti hädad – narkomaania, aids ja juba laste joomarlus – levivad veelgi, sest kõik algab kodust. Eesti riik võttis kodu tuhandetelt inimestelt ja nüüd helpigu. See on meie inimeste endi valik.
Kolm lähemat aastat ei muutu midagi, sest kas te täheldate täna Riigikogus mingit tahet olukorda inimsõbralikumaks muuta? Vastupidi, mul on andmeid, et RRR-valitsus tahab mõned elamuseaduse viimased, vähesed üürnikke kaitsvad sätted kehtetuks tunnistada ja edaspidi kohaldatakse neile võlaõigusseaduse sätteid, mis üürnikele on selgelt mõrvarlikud.
Üles kirjutanud
URMI REINDE

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)