„Kuidas vabaneda orjameelsusest?”

Eestlaste väidetav orjameelsus ilmselt närib meie hinge. Ikka ja jälle kuuleb kõlavat arvamust, et meie rahvas tahab alluda väljastpoolt tulnud huvidele ehk matkida võõraid kombeid iseendaks jäämata. Käisin sõnavõtte kuulamas ja tahan siiski öelda kui inimene, kes on 20 aastat taas elanud kodanikuna oma sünnimaal, kuid vahepeal kogemusi kogenud ja kõrgema hariduse saanud demokraatlikus ühiskonnas: „Hea kaasmaalane, tere tulemast vabasse ühiskonda! Olgem tänulikud, et meil on õigus ausalt ja hirmuta arutada oma ühiskonna valukohti!” Võimalus seda teha näitab, et oleme vabanemise teel, kuigi konverents ei selgitanud, kuidas ikkagi vabaneda, vaid arutas, miks meie rahvas sisaldub orjameelsust.

Üks orjameelsuse põhjusi on meie rahva ajalugu

– juba tuttav teema, mis jooksis läbi konverentsi sõnavõttude.

Avasõnas viitas Veiko Vihuri ajaloolisele pärandile ja ka nüüdisaegsele meediale, mis tema hinnangul on siiani Eestis edendanud põhiliselt kahte asja: jõukuse taotlemist ja kaitset idanaabri eest. Arvan, et enamik rahvast on meil meedia suhtes kriitiliselt meelestatud ja taunib nn. tõejärgset ajakirjandust.

Ajaloolane Jaak Valge arvas koguni, et näiteks EPL ja Postimees kogu aeg külvavad rahvuslikku alaväärsust, aga ta leidis ka, et nõrga intellektuaalide-kihiga postsovetlikus ühiskonnas polegi võimalik kiiresti iseseisvaks saada.

Maarja Vaino jagas kuulajatega A. H. Tammsaare mõtteid tema romaanidest ja artiklitest. Näiteks 1920. aastal, kui Eesti Vabariik oli noor, selgitas Tammsaare positiivsel toonil, et peame ise peremeest kasvatama, aga 1930. aastatel tekkis tema kirjutistesse murelik toon alaväärsuskompleksist tuleneva tõusiklikkuse pärast.

Mõned sõnavõtud olid liiga ideoloogiliselt meelestatud

See pani mind mõtisklema: kas otsitakse märtreid?

Näiteks Markus Järvi arvates oli orjameelsus see, et Konstantin Päts allus Teise Maailmasõja ajal Moskva nõudmistele. Mina suhtun Pätsi tegevusse kriitiliselt ega poolda talle mälestusmärgi püstitamist, aga arvata, et riigipea oleks pidanud juhtima rahva sõjaliselt Punaarmee vastu, näitab kas märtrikrooni-ihalust või ajaloo halba tundmist. Stalin oleks siit otsekui vikatiga üle käinud nii, et vaid veri voolanuks või siis, nagu ta ähvardas: Venemaal on miljon küla, mille peale eestlased kenasti ära jagada. Üks või teine variant? Ja olekski olnud lõpp rahval ja tema kultuuril…

Varro Vooglaid aga rääkis samas vaimus voorusest kui tõelise vabaduse allikast. Et parem valida surm kui orjus, ja muid sellesarnaseid äärmuslikku hoiakut välja pakkuvaid arvamusavaldusi. Muidugi on vaja lastekasvatuses ja muus tegevuses ideaale elus hoida, aga on vaja ka meeles pidada, et tegelik poliitika on kompromissikunst.

Ei tohiks segi ajada taevariiki ja vabariiki – need on kaks eri asja. Isiklik ideaal ja uskumus peab alati arvestama seisukohtadega, mis kaitsevad riigis ühiseid huve ja eetilisi tõekspidamisi, ning eesmärgiks peaks olema jõuda arusaamisele, missugune poliitika kaitseb kodanikku ja suurendab riigi heaolu.

Ühiskond koosneb eriarvamustega inimestest ning konsensusele jõudmine nõuab aega ja head tahet. Oleme ju ajaloost näinud, kuidas läheb, kui poliitikas minnakse ideoloogilist puhtust nõudma. Olgu siis fašism või kommunism või ükskõik mis "puhas" poliitika, ikka lõpeb asi hukutavalt. Pragmatism on minu meelest eelistatuim -ism, sest see arvestab enamuse tahtega, mis on demokraatia alustalaks.

Esinejad viitasid kahele tegelasele seoses Ameerika ajalooga. Siinkohal soovitaksin küll mitte tsiteerida kedagi, kellest teadmine on pealiskaudne või kellele omistatud ütlus on leitud meeldiva tsitaadina kellegi teise kirjutatud tekstist. Konverentsil esitatud Alexis de Tocqueville'i tsitaat oli üks sadadest mõtetest, mida see Prantsuse aristokraat avaldas oma raamatus "Demokraatia Ameerikas". De Tocqueville kiitis demokraatlikku korda vabaduse ja võrdsuse tasakaalustajana ning inimese ja keskkonna huvides toimiva süsteemina, kuid konverentsil esitatud tsitaat jättis mulje, et de Tocqueville arvas: ameeriklased oleksid pigem võrdsed orjuses kui vabad, ja kogu lugu!

Aga võib-olla veel ebaõnnestunumalt tsiteeriti Malcolm X-i. Oleks esineja võtnud vaevaks põhjalikult tutvuda Malcolm X-i eluloo ja tegevusega, arvan, et teda ei oleks tõstetud esile orjameelsuse vastu võitleja eeskujuna. Malcolm X oli üks radikaalsemaid kujusid Ameerika mustanahaliste kodanikuõiguste-liikumises. Noorena liitus ta Nation of Islam kogukonnaga, vihkas valgenahalisi, võttis perekonnanimeks X, sest sündides saadud perekonnanime oli andnud tema esivanematele valge orjastaja, ning ta vihkas ristiusku enda orjastajana. Lõpuks tema endised kaaslased Nation of Islam’ist tapsid ta ära New Yorgis 1965. aastal. Õppetund Malcolm X-i tegevusest on näitas pigem: keerulised on olnud Ameerika mustanahaliste pürgimused võrdsuse poole ja et Malcolm X-i tegevus nooremas eas põhines vihale ning sellest välja kasvades sai ta ise vihaohvriks.

Teokad eesti naised kodu- ja välismaal

Kohvipausi ajal tutvusin Veiko Vihuriga ning temaga vesteldes selgus, et keeleteadlane Ilse Lehiste oli tema sugulane. Peale konverentsi mõtlesin enam seal arutatud teemale, ja otsustasin saata õpetaja Vihurile meili, kuna seoses Ilse Lehistega meenus kevadel korraldatud Eesti Naisuurimis- ja Teabekeskuse 20. aasta juubelikonverents, kus osalesin paneelis, mis käsitles eesti naiste elulugusid 20. sajandi ajaloos.

Väidan, et orjameelsus kaldub esile tulema ka suhtlemises naistega ja nende saavutuste mittetunnustamises. Miks ei tunnustata avalikkuses naiste saavutusi, kui need on võrdsed paljude meeste omadega? Kas siin pole tegemist orjameelsusega? Kas naiste saavutuste mittetunnustamine ei tulene orjameelsest soovist hoida naised alandatuna?

Üks ilmekas trükis

Konkreetseks näiteks esitan 2002. aastal ilmunud raamatu „Sajandi 100 Eesti suurkuju”, mis väidetavalt koostati peale 1999. aasta jooksul korraldatud suurkujude väljavalimist Eesti Entsüklopeediakirjastuse, Eesti Päevalehe, Rahvusraamatukogu, Kuku raadio ja TV3 poolt. Seega polnud see niisama tänavanurgal seisjate poolt koostatud, vaid tegemist oli ühiskonna mõjukate organisatsioonide/institutsioonide koostatud arvamuse levitamisega.

Rahvaküsitluse põhjal selgitati välja 100 mõjukaimat, tuntuimat ja lugupeetuimat inimest mitmelt elualalt, kelle töö ja isiksus oli 20. sajandil Eestit enim ilmestanud. Saja nime hulgas on vaid 7 naist: elualalt 2 näitlejat, 2 luuletajat, 1 muusik, 1 sportlane, 1 rahvatantsupedagoog. Nende hulgas pole ühtki juristi, arsti, akadeemikut, sõjaväelast, kuigi neid on naiste hulgas olnud.

Mõned väljapaistvad eesti naisterahvad:

Advokaat Vera Poska-Grünthal kirjutas noorena oma päevikusse, et on lugenud ajalehest: „Naisjuristid pole soovitavad, sest nad võivad oma võluva välimusega mõjustada kohut! Milline lollus!"

Õpingute ajal Peterburis ta astus 1917. a EÜS Põhjala liikmeks. Sõja ja revolutsioonilise tegevuse tõttu katkenud õpinguid jätkas ta Tartu Ülikoolis, lõpetades õigusteaduskonna 1925. aastal. Eestis „Põhjala” ei võtnud noorliikmeina vastu naisi ja kuigi talle tehti ettepanek jääda vilistlaseks, ta ei soovinud sellises seltsis olla.

Vera Poska algatusel loodi Tartu Emade Kaitse Ühing ja ulualust vajavatele emadele Emadekoda. Ta osales mitme rahvusvahelise naisorganisatsiooni tegevuses, sealhulgas Rahvusvahelise Naisliidu korraldatud I sotsiaaltöö kongressil Pariisis 1928. a, kus tema ettepanekul asutati Rahvusvaheline Naisjuristide Organisatsioon. Vera Poska-Grünthali eestvedamisel asutati paguluses naisteajakiri „Triinu” ja ta oli pikka aega selle toimetaja.

Hilda Reiman sai esimeseks vannutatud naisadvokaadiks (1930. a) ja oli aktiivne naisorganisatsioonide rajamises ja tegevuses.

Kanadalane Evelyn Koop – endine võimlemisõpetaja Ernst Idla õpilane – oli tegev eduka klubi Kalev Estienne asutamises 1955. a. Ta oli Canadian Modern Rhythmic Federation'i rajaja ja esimene president (1969) ning 1976. a. Montreali olümpiamängude avatseremoonia koreograaf. Ning ta oli peaosaline selles, et rütmiline võimlemine lisataks olümpiamängude kavasse; esimest korda toimus see 1984. a. Los Angelese olümpiamängudel. Evelyn Koop on pälvinud Queen Elizabeth Medal for Achievement ja Hiina austas teda International Gymnastics Federation Medal for Achievement'iga spordi tutvustamise eest Hiinas.

Ameerika kindralmajor Tiiu Kera sündis peale sõda põgenikelaagris. USA-sse saabus ta koos vanematega 1949. aastal. Aastal 1973 astus sõjaväeteenistusse ja ülendati 6. detsembril kui lennuväe nooremleitnandiks. Järk-järgult teenis ta auastmeid ja kaptenina astus kõrgemasse lennuväekooli. Kolonelina kuulus 1992. aastal USA sõjaväelisse delegatsiooni, mis külastas Eestit, Lätit ja Leedut. Juulis 1993 nimetati kolonel Tiiu Kera USA sõjaväeesindajaks Balti riikides alalise asukohaga Vilniuses, kus ta teenis 1995. aasta augustini. 1995. aastal ülendati ta brigaadikindraliks ning 1998. a kindralmajoriks ja määrati Rahvusliku Julgeolekuagentuuri sõjaväelise osakonna ülema asetäitjaks. Nüüdseks on kindralmajor Tiiu Kera siirdunud erru ning koos abikaasaga viibib iga aasta suvisel Eestimaal.

Akadeemik Ilse Lehiste oli keeleteadlane, paljude foneetikaalaste uurimuste autor, kelle kohta Postimees 17.02.2007 kirjutas: „Ilse Lehiste on üks tunnustatuimaid eesti teadlasi maailmas.” Jah, ta oli Essexi Ülikooli audoktor, Lundi Ülikooli audoktor, Tartu Ülikooli audoktor, Eesti Teaduste Akadeemia välisliige, Soome Teaduste Akadeemia välisliige, Wiedemanni keeleauhinna ja Valgetähe III klassi teenetemärgi pälvija. Tema sulest on ilmunud 11 raamatut, 176 teadusartiklit ja 101 retsensiooni. Ta oli paljude akadeemiliste organisatsioonide liige ning ka president.

Ilse Lehiste pidas eesti kultuuri tutvustamist oma missiooniks. Just tema tõlkis inglise keelde Arved Viirlaiu romaani „Ristideta hauad“, rahvusvaheliselt tuntuima eesti sõjaromaani. Ta kirjutas arvukalt eesti kirjanduse tutvustusi ajakirjale World Literature Today. Ka oma rahvusvaheliste teadusettekannete näitematerjali valis ta võimalikult sageli eesti keelest. 7. veebruaril 2002 kirjutati ajalehes UniversitasTartuensis: „Lehiste initsiatiivil toimus XI rahvusvaheline foneetikakongress endise Keele ja Kirjanduse Instituudi korraldusel 1987. aastal Tallinnas. Kongressist võttis osa ligi tuhat teadlast ning seda võib koos Eestis 1970. ja 2000. aastal toimunud rahvusvaheliste fennougristika-kongressidega pidada üheks kõige olulisemaks Eestis kunagi toimunud lingvistiliseks teadusürituseks.”

Arvan, et iga mõistlik ja orjameelsusest vaba inimene tunnustab nende ja paljude teiste eesti naiste panust Eesti riigi ja eesti kultuuri jätkusuutlikkusse, olgu see siis Kodu-Eestis või Välis-Eestis. Alaväärsuskompleks, millele A. H. Tammsaare kunagi viitas, ja sellest tulenev tõusiklikkus on negatiivsed ilmingud, millest tuleb jagu saada, et me iseennast ning oma keelt ja kultuuri ning ka teiste rahvaste väärtusi austaksime.

ILVI  JÕE-CANNON, politoloog, Tallinn

Jaga |