Lihula võttis rahvalt usalduse valitsuse vastu

HEIMAR LENK,      15. september 2004


Kui selline tragöödia, nagu juhtus Põhja-Osseetias, peaks juhtuma meil, kas me siis julgeme enam usaldada praegust valitsust ja võime loota, et meile appi tullakse, küsib Lihula kooliõpetaja Margot Smitt pärast öist arveteõiendamist rahvaga Lihula surnuaial.

Valitsus on ilmselt õpilaste ja Lihula elanike silmis küll täiesti usalduse kaotanud, muretses Eesti Raadio toimetaja Kaja Kärneriga vesteldes Lihula Gümnaasiumi direktriss Margot Smitt. "Peaminister on rängalt eksinud," arutles pedagoog "Argipäeva" saate mikrofoni ees 8. septembril. "Ajalooõpetajaga koos läksime kümnenda ja kaheteistkümnenda klassiga selle ausamba kohale ja tegime seal tunni. Siis oli juba see teine ausammas, mis seal vastas, ka ära rikutud. Arutasime, et mis see siis on. Kas see on päevapoliitika, on see ajalugu, on see vaenu õhutamine?" meenutas ühiskonnaõpetuse õpetaja koolitundi, kus vastused jäidki saamata.

Vaatan sellele asjale hirmunult tagasi
Lihula vallavalitsuse liige Tiina Lobja:
"Mul on selline tunne tulnud, et äkki ma ei või enam ka jõule pidada. Äkki pean jälle kardinad ette tõmbama, nagu see oli sügaval vene ajal. Ma olen absoluutselt kaotanud usalduse meie võimu vastu, sest ma poleks iial osanud arvata, et niisugune jõudemonstratsioon siin osaks saab ...
... minul tekkis tõeline hirm ja kui politsei võttis välja kilbid ja kiivrid ja kui siis öeldi valjuhääldajasse, et kõik vahendid on lubatud, nuiad, gaasid, siis ma ehmatasin küll ära. Mis toimub? Ma ei saanud enam aru, mis toimub? Siis ma nägin, kuidas rahvas läheb ja enam seda tagasi ei hoia. Meie inimesed olid endast juba nii väljas, et nad lasevad ennast segi peksta. Ka politsei oli endast väljas, sest neidki oli solvatud, nemad olid ju käsutäitjad. Ma röökisin üle selle massi, et jätke järele. See oli kohutav ...
... ma tulin sealt koju ja imelikul kombel hakkasin naerma ja pärast puhkesin nutma. Kas üldse niisugune asi saab Eesti Vabariigis, demokraatlikus riigis olla? Ma olen tänase päevani niisuguse tundega, et ma ei julge enam telefoniga helistada, äkki kuulatakse pealt. Mul on tekkinud tõsine paanika, tõsine hirm, et ma olen NLiidus tagasi."

Järsku ja öösel
Kooliõpilased Inga Kändmaa, Priit Pauluse ja Birgit Alesmaa:
Inga: "Kui inimesed oleks teadnud, mida tegema tullakse, ei oleks sellist asja juhtunud, nagu sel õhtul juhtus. Süütud inimesed said viga."
Priit: "Lihula märkis ennast Eesti kaardi peale."
Birgit: "Olin üllatunud, et politseijõududega minnakse inimeste vastu. Järsku ja öösel."

Öine operatsioon pikemalt ette valmistatud?
Vallavolikogu esimees Jaak Kastepõld:
"... minu kogemus ja sisetunne ütlevad, et see Lihula operatsioon ei olnud teps mitte samal päeval ette valmistatud, vaid see oli juba pikem protsess, ja et see öötundidele langes, pole mitte juhuslik, vaid taotluslik. Info, mida ma siit-sealt olen kuulnud, ajab hirmujudinad peale. Surnuaias toimus ju rüvetamine. Jube, et Eestis ikkagi leidub jõude, kes võivad kohalikust omavalitsusest ja eesti rahvast üle sõita ...
... inimesed on abitud ja nad ei tunne ennast meie riigis enam kindlalt. Me ei tea, kes meid tegelikkuses juhivad. Kust tulevad need käsud, kust tulevad need otsused, mis mõjutavad meie igapäevaelu. Kui need ei tule eesti rahva käest, siis on alati hunnikus küsimusi, et miks need tulevad sealt ja mis põhjusel neid meie peal välja elatakse.
Siiani käib meil ikka kõik emotsioonide ja suure hurraa ja kära saatel. Poliitilised valimiskampaaniad on suured reklaamitrikid, et järgmine päev neile kohe selg pöörata ja ikkagi hakata oma vana poliitikat edasi ajama. Tänane uus poliitika ei ole midagi muud näidanud, kui et see on kümne aasta tagune vana ..."

Kas valitsus peaks rahva ees vabandama?
Saatejuht esitas küsimuse, et kas oleks sellest Lihula elanikele kasu, kui keegi valitsusest tuleks ja paluks vabandust, et niimoodi juhtus?
Margot Smitt: "Vabandus valu ei vaigista, ilmselt on mõnele inimesele ka hingeliselt haiget tehtud. Arvan, et mitte üks vabandamine, mitte üks selgitamine ei tee enam olematuks seda, mis oli. Vabandamine ilmselt ei ärata enam usaldust valitsuse vastu."
Tiina Lobja: "Mina küll ootan, et nad tuleksid meie käest vabandust paluma."
Jaak Kastepõld: "Ei saa ju olla nii, et lööd teisel nina veriseks ja lähed ütled, et anna andeks, ma enam ei tee. See solvumine ei ole ju füüsilist laadi, see on hingelist laadi."
Birgit Alesmaa: "Mitte päriselt, mitte päriselt ei taasta usaldust enam mitte kunagi."
Inga Kändmaa: "Ma arvan, et solvumistunne jääb ja see jääb kogu riigile, sest see on kena lops meie riigi ajaloos ja nii alguses. Et võib-olla tõesti valitsuse vabandus mõnevõrra leevendaks seda, kuid ma arvan, et see jätab kõva jälje. Kuidas see asi üleüldse lahendub, sest see märkide rüüstamine ju jätkub ..."

Raadiost kuuldu kommentaariks
HEIMAR LENK:
"Kas pole mitte kohutav lugu juhtunud. Ühe ööga suutis Res Publica, Reformierakonna ja Rahvaliidu koosmeele valitsus muuta põrmuks kogu selle poliitilise ja moraalse kapitali, mille noor taasiseseisvunud riik on 13 aasta jooksul koguda jõudnud. Või nagu rääkis raadiomikrofoni ees Lihula Gümnaasiumi õpilane Inga. "See on kena lops meie riigi ajaloos ja nii alguses."
Niisugust üksmeelset ülestunnistust riigis pettumise kohta, nagu Lihula elanikud Vikerraadiole tegid, pole me kolmeteistkümne aasta jooksul avalikult ja massiliselt veel varem kuulnud. Kui sedavõrd julgelt väljendati ennast raadioeetris, võib vaid ette kujutada, mida Läänemaal peaministri ja siseministri kohta köögis või poe taga räägitakse. Nagu kuulsime ja loeme, isegi võimalik vabandamine valitsuse tasemel inimesi enam ei rahulda. Sedavõrd sügav on pettumus ja solvumistunne.
Need ei olnud võõrsõdurid ega teise riigi politseinikud, kellele anti luba eestlaste vastu erivahendeid kasutada. Nad olid meie oma mundris mehed. Nende meeste pojapojad, kellele Lihulas üks mälestusmärk juba seisis ja teine kõrvale pandi. Kuuskümmend aastat pärast suurt sõda suutsime mõlemate mälestuse põrmuks tallata. Nüüd on meil siis Lihula surnuaial uus püha paik, kuhu kõik rõhutud, vaesed ja rahulolematud on oodatud ja kus nad kahe rüvetatud hauakääpa vahel veel kord küsida võivad: Kas niisugust Eestit me siis tahtsime?"

Avalikkusele vastamata küsimused
Vikerraadio tunniajalises raadiosaates kerkis üles mitu tõsist küsimust, millele valitsus pole suutnud rahvale vastust anda.
1. Kes avaldab meie riigile ja valitsusele survet, mida siis ülepeakaela ja vabariigi valitsuse otsuste täitmise korda eirates ellu viiakse?
2. Kui valitsus on mures, mida Euroopa Liit ja Lääne liitlased meist arvavad, siis miks valitsust ei huvita see, mida eestlased ise oma mälestusmärkidest arvavad?
3. Kuidas saab tavakodanik Eesti politseilt kuritegevuse vastu nüüd veel kaitset otsida, kui teab, et politsei võib teda kumminuiaga taguda ja pipragaasiga rahustada?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)