Metsarahvas saab ikka metsast abi

TOOMAS PAUR

Riigikogu liige, Keskerakond

Carl Bildt’i Twitteri kontol on suurusjärgus 600 000 jälgijat ja paratamatult omandab iga seal toodud mõte suure sotsiaalse kandepinna.  Lisaks on Rootsi endine välisminister rahvusvaheliselt sedavõrd respekteeritud isiksus, et iga tema poolt rõhutatud mõte tavaliselt ka vastukaja tekitab – sellega kas nõustutakse või selle üle diskuteeritakse, kindlasti ei jää see rahvusvahelise tähelepanuta. 

Mis kasu on Eestil Twitteri tuntusest?

Selle uudise juures tekib paratamatult küsimus, et mis kasu on sellest Eestile, kui Rootsi endine välisminister oma Twitteri kontol meie metsavendade ajalugu mainib ja see maailmas laiema kandepinna saab?  Mida on meil sellega peale hakata, kas see aitab meid kuidagi edasi?  Kas see toob meile rahvusvahelisi suhteid ja häid töökohti, kas meie elujärg paraneb?

Eesti sugusele väikeriigile on tuntus oluline ja kui meie ühe naaberriigi prominentne poliitik meid mainib, ja pealegi positiivses ja esiletõstmist väärivas kontekstis, siis on see meile alati hea ja vajalik.  Oluline on ka see, et meie ajaloole juhitakse tähelepanu ja rõhutatakse, et meie ajalugu on üks osa Euroopa ajaloost, me väärime süvendatumat ajalookäsitlust ning meil on Euroopa kujunemisloos oma panus.  Me oleme üks Euroopa osa ja ka meil on selles maailmajaos oma koht.

Antud juhul on tegemist olukorraga, kus Carl Bildt’i poolt viidatu omab aga meie kultuuriruumi kontekstis märksa sügavamat sisu, kui vaid ajaloo tutvustus ning oma eurointegreerituse tõestamine endale ja teistele.  Mets on Eesti ajaloo ja kultuuri lahutamatu osa, metsast on meie inimesed ikka abi saanud ja metsale toetuda võinud.  Mets on meie kestvuse garantii ja sümbol.  Eesti inimesed on ju tegelikult metsarahvas.

Mets aitas Eesti ajaloo pingelisel perioodil metsavendi, kuid mitte ainult.  Mets on aidanud meil väikese rahvana kesta läbi sajandite, mets on meid toitnud, meid katnud, meile eluasemeid andnud.  Puit on oluliseks Eesti majanduse osaks isegi tänapäeval, meie e-riigis ja kõrgtehnoloogilise maailma ajastul, mis siis veel minevikust rääkida.  Ajaloo üks põhitõdesid on see, et väikerahval on väga keeruline pidada vastu sajandeid, kuid just mets on olnud Eesti rahvale toeks ja jätkusuutlikkuse garantiiks.

Ajalugu teab palju näiteid, kus suurrahvad ja isegi impeeriumid on leidnud oma otsa, kadunud, hääbunud.  Kui väikerahva püsimine ja iseseisvuse omamine ei ole Eesti puhul puht ime ja loteriivõit, siis on sellel suur roll metsal.  Loomulikult on meie rahvas sitke, kuid see sitkus on saanud tuge meie looduselt ja meie enda looduslähedasest eluviisist.

Eesti metsad on meie uhkus ka tänapäeval!

Eesti metsad on unikaalsed.  Olen küllalt kuulnud jutte näiteks saksa turistidest, kes meie metsi ja eelkõige nende puutumatust nähes ei jõua ära ahhetada.  Neil Euroopa südames midagi taolist ei ole.  Nad on küll näinud kasvavat puud, kuid mitte sellist ehedat metsa oma kõige looduslikumas vormingus.  Eesti metsad on tänases maailmas Eesti uhkuseks ja unikaalsuseks.  Saksamaa on Euroopa majandusvedur ja meie ikkagi Euroopa poolt doteeritav ääremaa, kuid meil on miskit, mida neil pole, midagi, mida nad kadestavad.

Seega, kui me oleme otsinud Eesti Nokiat, siis tegelikult on see meil kogu aeg ju olemas olnud, siinsamas, meie silme all ja käeulatuses. See on meie mets. Meil ei ole tarvis seda uuesti leiutama hakata, küll aga ehk mõelda, kuidas seda paremini maailmale tutvustada, kuidas näidata seda Euroopale ja kaugematele maailmanurkadele selliselt, et ka meie sellest söönuks ja elatatud saaksime.  Mitte maha raiuda ja tooraineks pakkida, vaid näidata seda elavana, ehedana ning selles ilus ja uhkuses, nagu ta meil siin täna on.

Selles mõttes tuleb Rootsi endise välisministri Carl Bildt’i metsavendi puudutava sõnavõtu eest väga tänulik olla, sest iga grammikegi informatsiooni, mis Eesti metsi maailmale meelde tuletab, on miljonit väärt.  Me peame maailmale rõhutama, mis meil on ja tegema kõik selleks, et erinevate riikide turistid seda vaatamas tahaksid käia.  Me peame arendama võimalusi metsi külastada, samas panustama ka sellele, et oleks mida vaadata: seisma looduse rikkalikkuse säilimise eest ja selle eest, et me kiires rahaahnuses kõike ilusat lihtsalt maha ei raiuta.

Nii imelik, kui see ka ei ole, meie tänased inimesed elavad väga kardinaalselt teistsugust elu, kui meie esivanemad.  Samas metsa roll ja tähtsus meie elus ei ole kuhugile kadunud.  See on muutunud, kuid mitte kadunud.  Mets on endiselt meie elatusvahend ja meie identiteedi oluline komponent nagu ka julgeolekugarantii kõige karmimateks võimalikeks tulevikustsenaariumideks.

Ega päris niisama NATO hiljuti ka Baltimaade metsavendade liikumisest lühifilmi ei valmistanud.  Ikka selleks, et metsal ja metsavendadel oli oluline roll Balti riikide ja Eesti ajaloos ning et ega mets, kui meie julgeolekupoliitiline kaitsesümbol, ei ole tänasenigi oma tähtsust kaotanud.

Seega hoidkem oma metsa.  Senikaua, kui elab ja õitseb Eestimaa mets, senikaua elab ja õitseb Eestimaa.  Näitame oma varandust välismaailmale ja ütleme „aitäh” kõigile, kes meie unikaalset keskkonda tutvustada aitavad.  Me vajame metsa enda kestmiseks ja ka täiesti kaasaegsel viisil oma riiki teistele maailma elanikele kõige paremas mõttes välja pakkudes.  Ükski puu ei ole meil üleliigne, nagu ei ole üleliigne ka ükski meie metsa vastu huvi tundev välisturist.

Jaga |