23. august – MRP-st Balti keti ja mälestuspäevani

Praeguseks on 23. august meie kalendris kommunismi- ja natsismiohvrite mälestuspäev. Kogu Euroopas tähistatakse seda mälestuspäevana alates 2009. aastast, aluseks Euroopa Parlamendi resolutsioon Euroopa südametunnistusest ja totalitarismist. Et Eesti on praegu Euroopa Liidu eesistujariik, kogunevad täna Tallinnas selle mälestuspäeva puhuks EL-i justiitsministrid.

24. detsembril 1989 tunnistas NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress MRP salaprotokollid õigustühiseks ja allakirjutamise hetkest peale kehtetuks.

Toonase otsusega mõistis Rahvasaadikute Kongress 23. augusti 1939 salajase lisaprotokolli ning muude Saksamaaga sõlmitud salajaste leppimuste allakirjutamise hukka. „Kongress tunnistab salaprotokollid juriidiliselt alusetuks ja allakirjutamise momendist kehtetuks. Protokollid ei loonud uut õiguslikku baasi Nõukogude Liidu suhetele kolmandate riikidega, kuid Stalin ja tema lähikond kasutasid neid ultimaatumite esitamiseks ja jõuga surve avaldamiseks teistele riikidele, rikkudes nende suhtes võetud õiguslikke kohustusi.“

Balti keti jõud

Kindlasti oli Moskvast tulnud tühistamisotsuse üheks suurimaks taganttõukajaks mõned kuud varem aset leidnud enneolematu inimkett läbi kolme Balti riigi. 23. augustil 1989 Eestis, Lätis ja Leedus korraldatud ühise poliitilise massimeeleavalduse eesmärgiks oli demonstreerida maailmale Baltimaade vabadustahet ning juhtida tähelepanu NSV Liidu ja Saksamaa vahel poole sajandi eest sõlmitud MRP-le, mille salaprotokollid viisid Baltimaade okupeerimise ja annekteerimiseni.

Balti keti algatasid ja korraldasid LeeduSąjūdis, Läti Tautas Fronte ja Eesti Rahvarinne. Eestis aitas organiseerimisel oluliselt kaasa Muinsuskaitse Selts. Ametlik otsus inimketi korraldamiseks MRP 50. aastapäeval võeti vastu juulis 1989 Pärnus – Eesti, Läti ja Leedu rahvarinnete koordinatsiooniorgani Balti Nõukogu esimesel koosolekul.

Meeleavaldusest võttis osa umbes 25% Eesti, Läti ja Leedu tolleaegsest elanikkonnast. Baltimaade rahvad rivistusid üle 600 km pikaks Tallinna, Riiat ja Vilniust ühendanud inimahelaks. Ligi kahest miljonist käsikäes seisvast inimesest Balti kett püsis kaua omalaadse rekordina ka Guinnessi rekordite raamatus.

Ettevalmistus taasiseseisvumiseks

Muidugi ei vaadatud tollal Moskvas niisugusele liiduvabariikide ühisettevõtmisele soosivalt. 26. augustil 1989 tegi NLKP Keskkomitee avalduse "Olukorrast Nõukogude Balti vabariikides", mis loeti ette uudistesaates "Vremja". Muu hulgas öeldi, et 23. augustil 1989 püüdsid sündmuste organiseerijad kruvida meeleolusid üles tõelise natsionalistliku hüsteeriani. Samuti ähvardavat Balti rahvaste saatust tõsine oht, sest natsionalistlikud liidrid tõukavat inimesi kuristiku poole.

See aga ei vääranud enam demokraatlike jõudude, sealhulgas ka Eestist valitud rahvasaadikute tööd Moskvas ning peatset MRP hukkamõistmist. Balti kett demonstreeris N Liidule ja kogu maailmale Eesti, Läti ja Leedu rahva vabadustahet, solidaarsust ja otsustavust kätte võidelda kaotatud iseseisvus. See äratas maailmas suurt tähelepanu ja aitas kaasa Balti riikide vabanemispüüdluste teadvustamisele. Balti kett on Eesti, Läti ja Leedu rahva ajaloos seni suurim rahumeelne protestiaktsioon.

Balti kett ning sellele eelnenud Hirvepargi miitingud valmistasid õiguslike nõudmistega ette Eesti Vabariigi taastamise õigusliku järjepidevuse alusel 20. augustil 1991.

AIVAR JARNE,

Kesknädal

Jaga |