Jätkem viha ja jonn!

ZINAIDA GUSSEVA,      18. juuli 2007


Olles kõik need aastad olnud seaduskuulelik kodanik, otsustasin nüüd, 84-aastaselt, et enam ei võta valimistest osa – liiga suured petmised ja valitsejate silmakirjalikkus teevad hingele väga haiget. Kuigi sõrmed ei taha enam sõna kuulata ja nägemine on tönts, annan endast Kesknädalale märku, sest kõike kuuldes, lugedes ja telekast vaadates tuleb peale selline äng, mis ei luba enam vaiki olla. Saan aru neist noortest ja vanadest, kes pagevad kodumaalt, et mujal rahulikku ja õiglast elu elada.

Ellujäämispäev

Kevadest jäi eriti meelde 9. mai. Mõnele on see lihtsalt kuupäev, mõnele aga eriti tähtis päev – ellujäämispäev. Mõni paraku tegeles sel päeval lihtsalt mõistusevastase ärplemisega, et oma kurjust ja sappi välja elada. Kahtlane, et selliseid palju oli, aga kaasajooksikuid on alati ja igal pool olnud. Pronkssõduri teisaldamisest kujunes kättemaks oma riigi kodanikele, mitte Venemaale, nagu arvatakse. Selle kuju pärast ei muutunud Venemaal midagi, ainult et meie sõberriigid ei vaata meie peale pärast seda hea pilguga.

Tahaks Jüri Liimi sarnastelt küsida, miks nad 1939.–1940. aastal Vene baasidele ja Vene vägede sissemarssimisele vastu ei hakanud? Muidugi pronkskujuga on lihtsam sõdida, kui elavate inimestega! On arusaamatu, millega see kuju kedagi segas, et nii raevunult talle kallale mindi ja küsitavat arukust üles näidates viidi tema juurde okastraadist pärg.

Kallid kaasmaalased! Kas meie arusaamad maailmaasjadest ei küünigi meie mättaotsast kaugemale?

Meie kõrval on paljud teised, meile sõbralikud riigid, kes on kannatanud nii pruuni kui ka punase katku all, aga keegi neist pole otsekui meeltesegaduses hakanud seepärast ajaloomälestisi lõhkuma. Kõik, mis on toimunud, on meie ajalugu, ja seda ei saa mingite tempudega maha salata.

Mujal oli raskemgi kui Eestis

Teises maailmasõjas läks Eestil ehk teistest kergemini – ikkagi kunagine sakslaste tegutsemispaik. See aga ei anna õigust mõelda, et kõigil oli nii. Miljonid hukkunud rindel, kodudes, laagrites, gaasikambrites, ülespooduna ja ärapiinatuna – seda õudust ja masendust ei tunne vaid need, kes pole sõjast läbi käinud ja laipu näinud. Mind painab see sõda veel praegugi.

Sündisin sealpool Narvat, Volossovo rajoonis. Lõpetanud keskkooli, läksin Gattshina linna edasi õppima. Seal abiellusin 1940. a. sügisel, 1941. a. juulis sündis tütar. Nii jäingi sõjaõudusi üle elama. Tuli olla pideva pommitamise ja suurtükitule all.

Elasime siis kõik varjendites ja keldrites, hooneid jäi alles õige vähe. Kui sakslane linnas kanda kinnitas, aeti meid keldritestki välja. Vanad ja noorukesed mehed viidi miinivälju demineerima – paljaste kätega, söömata. Eks mõelgem, kui paljud neist tagasi tulid...

Nooremad naised pidid Saksa väliköökides kartuleid koorima, nõusid pesema, haiglas haavatutele siibreid alla panema, ruume koristama. ﾜhesõnaga, hoiti kokku sõdurite arvel, sest neid oli sakslastel rindel rohkem vaja.

Vangiandjate lootused luhtusid

Gattshinas olid suured kasarmud ja suur polügoon sõjaväeõppusteks. Sellele maa-alale tehti kõrge okastraataed ümber ja sinna pandi Vene sõjavangid. Esialgu andsid nad end sakslastele vangi suurte partiidena – ei tahetud sõdida Stalini poolt. Kuid Saksa võimud kohtlesid neid metsikult. Hiljem, kui saadi teada, mis neid ootab Saksa poolel, nad enam end vangi ei andnud, vaid hakkasid täie vihaga pruunile katkule vastu. Sõjavangidele anti üks kord päevas süüa mingit vedelat jahusegust vett, kus ujusid mõned kartulikoored. Selle maitset tean väga hästi, kuna tuli ka endal lõuna ajal seda „balandat" süüa sõjaväeosas töötades. Seal oli meid 30 noort naist, laadimas toidumoona sõjaväeautodele. Lahtise taeva all olevad sõjavangid surid nagu kärbsed. Igal hommikul tulid tarandikust välja veoautod, laipu täis laaditud. Need viidi linnast välja, kuhu olid masinatega kaevatud suured kraavid, ja sinna need surnud kallutati. Kui üks kraav sai täis, aeti natuke mulda peale, ja kaevati uus.

Siis organiseeriski Vlassov vene sõjavangidest koosneva väeüksuse, kuhu korjati tugevamaid ja haritumaid.

Küüditamisronge sõitis ka läände

Just despootliku käitumise pärast vallutatud aladel Hitler kaotaski selle sõja.

Alates 1943. aastast hakkasid sakslased tsiviilelanikke ära viima Saksamaale. Nagu Eestis küüditamise ajal, nii sõitis ka meil furgoonauto maja ette ja kõik, kes seal parasjagu olid, aeti auto peale, ja sõit läks kõigepealt okastraadi taha. Kui inimesi küllalt oli kokku korjatud, aeti kõik nagu elajakari loomavagunitesse, SS-lased koertega kahel pool.

Oli kordi, kus kodus olid lapsed üksi, aga ega see ei lugenud – ka lapsed tõsteti lihtsalt autodele. Mõnigi mamma jooksis ise vagunite juurde, et lastega koos olla. Mõned sellised „ümberasustamisrongid" jõudsid Saksamaale, mõned aga pommitati puruks. Venelased püüdsid takistada inimeste äraviimist ja üritasid pommidega tabada vedurit, aga raske on olla nii täpne. Mõnikord jäidki küüdirongist järele laibakuhjad ja purustatud vagunid. Olen kindel, et niiviisi hukkunutel pole kuskil hauda. Ega keegi saanudki kindlaks teha, kes on kes, sest passid võeti enne vagunisse ajamist ju ära.

Siinkirjutajal oli õnne. Vanemad elasid maal ja mu väike laps jäi nende juurde. Elusalt ja tervelt jõudsin Saksamaale töölaagrisse ning sealt sain mõne päeva pärast tööle ühte tallu, kus oli suur lüpsikari. Enne mind olid seal juba prantslasest sõjavang ja 16-aastane ukraina poiss. Meil vedas, sest pererahvas, juba 70-aastased, ja nende tütar olid päris mõistlikud inimesed. Ukraina rindel oli neil kaks poega, väimees sõdis kuskil mujal. Ega nad oma riigijuhti kiitnud – sõda käis kõigil üle jõu. Tööpäevad olid vähemalt 16-tunnised, algus hommikul kell 6.

Koju!

Aga lõpuks tuli teade, et need, kes tahavad koju tagasi sõita, tulgu teatud linna ja kohta. Kõigis kolmes okupatsioonitsoonis tuli olla jälle laagris, kus täideti isikuankeedid. Mitu kuud pidi ootama, enne kui sõit läks kodu poole.

Eraldi pean mainima 1945. aasta 8. maid. Olime siis Göttingenis, kui teatati: Saksamaa kapituleerus, sõjal on lõpp! Kõik need mitukümmend tuhat inimest, kes seal olime, nutsime suurest rõõmust ja olime pöörased mõttest, et jäime ellu ja meil on lootust omakseid näha.

Eks neid sõjas kaotatuid otsitakse tänapäevani. Vene televisioonil on saade „Oota mind!", mis näitab, kui raskeid aegu on üle elanud venelased ja teised rahvused. Minul suri Leningradi blokaadis nälga kolm tädi. Kadunuks jäid need lähedased, kes olid sõdimas.

Eestlased tulid Eestisse

Minu vanemate pere tuli Eestisse ära 1942. aasta lõpupoole. Sakslased lubasid meiekandi eestlastel lahkuda Eestisse, soomlastel – Soome. Hiljem nõudis Stalin Soomest ja mujalt inimesed tagasi, aga Eesti oligi juba Vene all.

Jõudsin Saksamaalt tagasi 1945. aasta sügisel. Uueks aastaks olin juba Eestis – ema palvel oli ﾜlemnõukogu andnud selleks loa.

Kõike läbielatut kokku võttes on väga valus näha ja kuulda, kuidas neid aegu ja tollaste inimeste tundeid mõnitatakse. No mida halba oli kellelegi teinud ilus pronksist eesti sõdur? Jälgige tema kurbi silmi, kui ta paljapäi, käsi rusikas, vaatab jalge ette. Selle kuju tegija oli tõeline kunstnik, kes oskas edasi anda kogu ahastust. Pronkssõdur polnud mingi okupatsioonisümbol, vaid leinas rasketes katsumustes surnuid, neid, kes olid olnud mutrikesed sõjavankris. Igaüks tahab mälestada omakseid ja tuttavaid. Ega Tõnismäel Pronkssõduri juures käinud ainult venelased; nemad ehk paistsid rohkem välja oma kombe ja temperamendi poolest.

Venemaal igatseti vaba Eesti järele

Mina ei pea ennast venelaseks, kuigi olen Venemaal sündinud. Elasime eesti külas, käisin neli aastat eesti koolis. Mäletan veel, kuidas tuli minna teise tuppa, kui suured omavahel rääkisid. Aga jutt käis valgest laevast, mida oodati. Eriti oli selle tulekus kindel minu vanaema. Ainult et tema, vaeseke, ei näinudki enam vaba Eestit! Nagu ka mu isa ja ema, kes üle 30 aasta puhkavad igavest und.

Hea oli lugeda Maalehes ilmunud Kalev Rebase vastuseid. Noor mees sai aru, et teda kasutati Pronkssõduri vastu ära poliitilistel motiividel. Tema sõnad, et ka eesti meeste käed said veriseks, on jumalaõiged. Veel Gattshinas olles nägin eestlastest räuskajaid, kes Saksa vorm seljas, uljalt kooserdasid kortereid pidi, võttes kaasa, mis meeldis, ja vägistades, kes meeldis. Ei lähe kunagi meelest moment, kui tulid tuppa kolm noort meest, omavahel eesti keeles rääkides. Nad ei osanud aimata, et üks sealolijaid saab neist aru. Ainult eesti keele oskus hoidis tookord ära halvima.

Malle Salupere artikkel 17. aprilli Postimehes on väga hea, mõistlik ja asjakohane – tema sõnad pruuni katku kohta on väga õiged. Paljud ei taha sellele mõelda, ajaloost rääkides püütakse kuidagi midagi maha vaikida. Aga olnust peab rääkima.
Ka vastaspoolel sõdinud riigid peavad omavahel suhtlema. Näiteks Soome välisministritelt, vastupidi Eesti omadele, pole kuulnud, et Venemaaga pole mõtet rääkida. Soome riik, mis kaotas sõjas osa oma maast, rääkis läbi Venemaaga ja tänu selle suurele turule parandas sõjahaavad ja sai rikkaks. Meil aga ei jätku raha lastele ja politseile, munitsipaalkorterite ehitamisest rääkimata. Soome riik ei represseerinud oma riigi inimesi, nagu on seda sundüürnikega teinud Eesti riigi valitsejad. Kui sõja tagajärjel tekitatud ülekohtud nõutakse sisse oma kodanikelt, on jutt demokraatiast üks suur pettus.
Zinaida Gusseva, Viljandi

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (106)