Ettevaatust - "tõelised patrioodid"!

Omal ajal sain sellesama salatehingu materjalide levitamise eest karistada ja viibisin kuus aastat Gulagis. 1987. aasta MRP aastapäeval organiseerisin Hirvepargis esimese avaliku meeleavalduse, kus nõuti stalinliku NSV Liidu ja hitlerliku Saksamaa vahelise pakti salaklauslite avalikustamist. Selle eest saadeti mind ENSV-st välja.

Vabadussõja veteranide liidu taasasutaja Jüri Liimi ja IRL-i poliitiku Tarmo Kruusimäe üritusel oli patriootlik reklaam. Kogunemist reklaamiti koguni natsionaalsotsialistlikus internetiblogis NSBlogi kui rahvuslikku ja ülipatriootlikku rahvakogunemist, kuhu kõik rahvusliku meelsusega inimesed kindlasti pidid minema. Sõjaveteranide ja noorte leegionisõprade kohalolek pidi asjale andma vastava häälestatuse.

Jüri Liimi sissejuhatavad kõned, mis rääkija jutu järgi pidid olema soojenduskõnedeks "tõeliste patriootide"(!) Mart Laari ja Tunne Kelami esinemistele, kubisesid venevastasusest. Kõnede vahel kõlasid venelasi mõnitavad laulud. Kõik oli lausa "viimase peal", mis pidi sisendama, et kõneleja puhul on tegu kõige rahvuslikuma rahvuslasega Eestis!

Paraku näis toimuv  siinkirjutaja ja mõne teisegi jaoks ilmselt ülepakutuna. Kuna teadsin, et Jüri Liim kandideerib Tallinnas rahvuslaste häälemagnetina Isamaa ja Res Publica nimekirjas, siis hakkas hoolega maha mängitav show varsti häirima. (Et võimuparteide vahele mitte kiilu lüüa, oli esinema kutsutud isegi üks reformierakondlasest ajaloolane, kelle erakondlikku kuuluvust koosolekut juhatanud Liim rõhutas.) "Tõeliste patriootide" kõnesid, kes, tähtsad näod ees, poole peal ka kohale ilmusid, kuulama ei viitsinud jääda, sest üritus kippus pikaks venima. Patriotismi üliküllusest hakkas selleks korraks siiber saama.

Vahetult enne rahvakogunemise avamist pöördusin Jüri Liimi poole palvega üritusel sõna saada. Liim ja Kruusimäe seda mulle ei võimaldanud, nagu ei saanud sõna ka 1970-ndail Eestis tegutsenud põrandaaluse organisatsiooni Eesti Rahvusrinde liige Kalju Mätik, kes pidi nõukogudevastase tegevuse eest kuus aastat Nõukogude poliitlaagreis veetma. Sellesama organisatsiooni poolt saadeti 1974. aastal läände ÜRO-le adresseeritud memorandum, mis kirjeldas okupeeritud Eesti olukorda. Ilmselt ei olnud nõukaaegsed poliitvangid Jüri Liimi jaoks "tõelised patrioodid", nagu Laar ja Kelam. Võib-olla kardeti, et rikume ilusasti planeeritud ürituse oma jutuga ära ja meenutame kohaletulnuile, et IRL ei ole küll see poliitiline jõud, kelle poolt end kodumaa patriootideks pidavad inimesed hääletama peaksid.

Oma sõnade katteks püüan järgnevalt meenutada mõningaid seiku, mis isamaaliitlastele ja respublikaanidele omistatava patriotismi kahtluse alla seavad.

Kohe võimule saades hakkas Mart Laari juhitud "isamaaline" valitsus hävitama maamajandust - eestluse püsimajäämise alust. Praegu ei suuda Eesti end ära toita! Maade müüki välismaalastele hakati võimaldama Laari valitsemise ajal. Olgu lisatud, et enamik riike oma territooriumi välismaalastele ei müü, vaid sõlmib rendilepinguid. Toona põhjendati seda lihtsameelse jutuga, et ega nad maad välismaale kaasa vii!

Varsti pärast võimulesaamist sõlmis Mart Laari "isamaaline" valitsus kohaliku ärimehe Leonid Apananski vahendusel relvatarnelepingu Iisraeli riikliku firmaga TAAS. Selle lepingu järgi müüdi Eestile ka 50 Nõukogude päritolu kahurit, mis Süüriale kuulununa oli Golani kõrgustiku lahinguväljal purustatud, kuid hiljem kokkuklapitatud. Eesti kaitseväe NATO tagapõhjaga juhataja Aleksander Einseln julges niisuguse vanaraua ostmise vastu protesteerida, mispeale suhted kaitseväe juhi ja peaministri vahel pingestusid viimse piirini. Ajakirjanduses puhkenud skandaali tagajärjel vormistati Eesti kaitseväele ostetud vanaraud lõpuks "kingituseks".

Laarlaste-kelamlaste poolt hakati läbi viima radikaalset omandireformi, mille tagajärjel jäid oma senistest kodudest ilma paljud eestlased. Kuna isamaaline poliitik Jaanus Betlem rihtis kunagi oma tädile kuulunud maja, laiendati maailmapraktikas pretsedenditult õigusjärgsete omanike ringi. Sellesama "Betlemi tädi seaduse" ohver on ka siinkirjutaja. Hästi on teada okupatsiooniaegne praktika, kus vastehitatud magalarajoonides sai esmajärjekorras elamispinna Venemaalt siia saabunud tööjõud. Migrantidel võimaldati elamispind sisuliselt tasuta erastada "kollaste kaartide" eest, kuid Eesti iseseisvuse eest võidelnu kupatati oma senisest kodust välja. See on õiglus Eesti moodi!

1994. aasta juulis sõlmis Isamaa toetusel võimule saanud president Lennart Meri kurikuulsad nn juulilepped, mille järgi Eestisse jäeti 20 000 Nõukogude sõjaväepensionäri ja ligi 1000 kagebeelast. Tallinna volikogu isamaaliitlased sõlmisid nn kaheksa päkapiku võimulepingu ka endise interrindelase Jevgeni Kogani juhitud nimekirjaga, mille hinnaks oli laarlaste lubadus, et Tõnismäe pronkskuju jääb oma kohale. 2007. aasta aprillis puhkesid selle äraviimisel venelaste rahutused.

Ühelt oma informeeritud tuttavalt olen kuulnud järgmist versiooni. 2006. aastal, kui pinged Tõnismäe kuju ümber teravnesid, olevat Tallinna linnapea saanud nõusse mõõdukama osa vene kogukonna juhtidest, mistõttu need kiitnud heaks Savisaare kokkuleppe, et Tõnismäelt äraviidava kuju asemel ehitatakse Lasnamäele vene õigeusu kirik. Peaminister Ansipil oli aga oma populaarsuse tõstmiseks eestlaste hulgas vaja kuju iga hinna eest kiirustades minema viia, mistõttu Savisaare plaan läks nurja. Võib-olla on tegu kuulujutuga, pole Edgar Savisaarelt selle õigsust kontrollinud. Kuid Lasnamäel pooleli jäänud vene kiriku ehitus võib selle õigsust ehk kinnitada. Mine tea?

Praegu ei jõuta ära manada Edgar Savisaare juhitud Keskerakonda, et see olla venelaste häälte najal pealinnas võimul. Peavoolu-meedia unustab lisada, et kodakondsuseta elanikele ja sissekirjutusega Venemaa kodanikele anti valimisõigus "tõelise patrioodi" Mart Laari valitsemise ajal. Mõnelegi ehk meenub, et 1990-ndate lõpus püüti Laari valitsemise ajal iga hinna eest maha parseldada Eesti elektrijaamu Venemaalt pärit juutidele kuuluvale Ameerika riiulifirmale NRG Energy. Sarnane tehing tehti omal ajal Kasahstanis, mistõttu elektri hind mitu korda tõusis, sest ameeriklastest omanikud tahtsid kulutatud raha kiiresti kätte saada. Meie jaamade müüki toetas tollal ka praegune president Toomas H. Ilves. Nurja aeti see muide Keskerakonna poolt toetatava allkirjakampaania abil, milles paljud rahvusliku meelsusega kodanikud kaasa lõid (kogusin ise mitu lehetäit allkirju). Tulemina saadi kokku 168 000 protestiallkirja, mis andis selgelt teada, et eestlased sellise tehinguga ei lepi.

Seejärel hakati nn isamaalaste poolt jõuliselt propageerima liberalistlikku individualismi, püüdes nii hävitada igale rahvusele omast ühtekuuluvustunnet, et edaspidi Eesti mahamüümisel ootamatuid tõrkeid ei tekiks.

Just nendesamade "tõeliste patriootide" osavõtul on peaaegu kõik Eesti valitsused ajanud ultraliberaalset turupoliitikat, mille tagajärjel on rahvuslik majandus peaaegu täielikult hävitatud, mille vilju me masu ajal täiega "naudime". Meie riik on globaliseerumistasemelt maailmas  viie "edukaima" hulgas, mis tunnistab, et rahvuslik majandus on sisuliselt hävitatud. Maksupoliitika on seni soosinud 5% elanikkonnast moodustavaid rikkureid, majanduskriisist väljavedamine on aga pandud vaesemate õlgadele. Just nendesamade liberaalide poolt on üle jõu käiva maksukoormuse abil kägistatud väikeettevõtlus (FIE-d) - rahvusliku majanduse alusvundament. Välismaised suurfirmad vajavad head tööjõudu, mitte omanike klassi! Vaid väga väikese mõtlemisvõimega kodanikud usuvad, et juudi miljardär Milton Friedmani mitmemiljoniline preemia annetati Mart Laarile rahvusriikluse või rahvusliku majanduse edendamise eest.

Kui olla veel kiuslik, siis tasub meenutada, et rahvaalgatuse seaduse vastu, millega Keskerakond 1990-ndail Riigikogus välja tuli (see seadus võimaldaks kodanikel poliitikat mõjutada ka valimistevahelisel ajal), olid end just "valgeteks" nimetavad erakonnad. Nende hulgas taunis selle seaduse vastuvõtmist ka Isamaaliit.

Meenutaks sedagi, et praeguse IRL-i üks osapooli Res Publica on otseselt vastutav (hiljem kohtu poolt ebaseaduslikuks kuulutatud!) Lihula monumendiröövi ja rahva peksmise ning gaasitamise eest 2004. aastal. Meenutaks sedagi, et sellesama IRL-i Narva osakonna liikmed viivad iga aasta 9. mail lilli Narva "vabastajate" ausamba juurde. Kas ka nemad on "tõelised patrioodid"? Ka massiline muulastele kodakondsuse kinkimine toimub praeguse valitsuskoalitsiooni valitsemise ajal, mille koostisosaks on IRL. Kindlasti mitte ei tee seda  koalitsioonlaste väitel kõigi eestlaste taunitud Savisaar.

Ärgu keegi eelneva järgi pidagu mind mingiks Savisaare partei poolehoidjaks, kuid samas ma ei karda tunnistada, et sotsiaalsus, millest juhindub Keskerakond, on ka rahvuslaste majanduspoliitika nurgakivi. Praegu IRL-i juures tegutsev väikesearvuline Tarmo Kruusimäe juhitud Rahvuslaste Kogu on ultraliberaalset poliitikat ajava partei (kelle meelest terve Eestimaa tuleb maha müüa) rahvusevaenuliku poliitika armetuks kattevarjuks.

Teada on, et isegi juhul, kui pseudoisamaalased Tallinnas valimistel pildile jäävad, peavad nad kellegagi liidu sõlmima. 1990-ndail tehti savisaarlaste-vastane valimisliit aktiivselt Eesti iseseisvuse vastu võidelnud Jevgeni Koganiga. Kas nüüd on potentsiaalseteks liitlasteks vene šovinistide-sovettide valimisliit "Klenski nimekiri - Vene keskus", mis püüab savisaarlastelt venelaste hääli ära võtta?

Muide, nende kõige silmapaistvamaks nõudmiseks on teiseks Tallinnas ametlikult kasutatavaks keeleks kuulutada vene keel.

Nii on lood selle "tõelise patriotismiga". Kui iga hinna eest pürgitakse pealinna üsnagi kopsaka rahakoti manu, siis võib muidu rahvusevaenulikku poliitikat ajava erakonna nimekirja võtta mõne rahvuslase, sest iga  hääl on hinnas.

TIIT MADISSON

Jaga |