Halloo, sundüürnikud on veel elus!

Rahvarinde muuseumis peeti konverentsi „Kodu ja õigusriik. Omandireformi ülekohtust ja selle tekitatud lõhest ühiskonnas“ 13. juunil – päeval, mil 1991. aastal võttis Eesti Ülemnõukogu vastu omandireformiseaduse (ORAS), mis nägi ette majade ja korterite tagastamise 50 aasta tagustele omanikele ja nende pärijatele. Seda nimetati õigusjärgluseks ja õigluse taastamiseks.

Seadusest jäid välja lõigud, mis oleks näinud ette nende inimeste seadusliku kohtlemise, kes elasid neis elamuis tänapäeval. Samuti ei olnud juttu kapitalist, mis pandi nende majade püsimisse ja paljudel juhtudel parendamisse (katused, juurdeehitised, veevärgid, kütted jmt) – et kellele see kolme põlvkonna poolt tehtud töö ja teenitud raha neis majades õigupoolest kuulub?

Ja ka kolmas probleem kaasnes selle suure tagastamisega – võlad. Enamikel Eesti Wabariigi ajal ehitatud kortermajadel olid peal suured võlad, millest 1940. aasta nõukogude tuleku ajaks oli ära makstud vaid mõni protsent. Järelikult see raha, mis pankadelt võeti, kuulus ju hoopis toonastele hoiustajatele, kes aga 50 aastat hiljem midagi tagasi ei saanud.

Eesti Üürnike Liidu poolt välja antud esimeses raamatus „Kaotatud kodud“ (2009, kokku on raamatuid tänaseks neli pluss üks brošüür) on trükitud väljavõtteid Ülemnõukogu 1991. aasta stenogrammidest-protokollidest. Seal ütleb vastavas komisjonis töötanud Kaido Kama sõnasõnalt: majadel lasunud võlgu mitte arvestada.

Eesmärk lõhestada ühiskond

Seega tuleb kokkuvõtlikult tõdeda, et 25 aastat tagasi vastu võetud seadusega ei tahtnud keegi mingit õiglust taastada, vaid a) isiklikult rikkaks saada, b) külvata ühiskonda lõhesid ja konflikte, et siis selles suures sogases veel rasvasemaid kalu püüda – ettevõtete erastamine ja pankade loomine seisis ju ees.

Lõhe inimeste vahel püsib tänase päevani. Tagastatud majadesse lõksu jäänud sundüürnikest ei teinud seadus välja. Kas nad pidid seadusandja meelest õhku haihtuma?

Jah, osa seda tegigi. Kes sai infarkti, kes sooritas enesetapu, osa asus võitlusse. Aga suurem osa kustus niisama vaikselt. Tallinna keskerakondlik linnavalitsus ehitas või renoveeris 5000 korterit, ja mõne Tallinna linnavalitsuse töötaja arvates probleem sellega lahendatud.

Lahendatud jah. Aga mitte unustatud.

Aga kus on kompensatsioon selle eest, et kodanikult ja maksumaksjalt võeti korter ära, aga erastada ta midagi ei saanud? Nõukogude ajal ehitatud korterite omanikud saavad neid müüa, pantida, välja üürida. Kui inimene läheb vanana hooldekodusse, saab ta korteri pärandada järglastele või omavalitsusele klausliga, et teda hooldataks selle eest surmatunnini.

Mida sellist on täna võimalik sundüürnikel? Mitte midagi. Ja kelle meelest see on siis õiglane?

Mitte ükski sundüürnik ei ole tänaseks saanud võrdväärset vara, mida ta 1990ndatel kaotas.

Eriti kurb lugu juhtus veel nendega, kes elasid Hitleri kutsel Vaterlandi lahkunud baltisakslastele kuulunud majades – seadus ju neid maju alguses üldse tagastada ei lubanud – loodeti, et Saksamaa maksab siiski Eestile mingi kompensatsiooni.

No seda ei tulnud, ja meie isamaalised ahnurid seda asja ajada ei mõelnudki. Nagu ka mitte Venemaa kui Nõukogude Liidu (majade natsionaliseerija) käest midagi küsida.

„Sealt ei saa ju mitte midagi,“ teatas Marju Lauristin, tookord Mõõdukate esindaja, ühel õigusjärgsete omanike konverentsil aastaid tagasi. Aga oma eestlastelt sai võtta! Sest vanades majades elasid peamiselt ju põliselanikud, kellele nõukogude võim uut korterit ei andnud. See-eest erastasid suure hurraaga lasnamägede, mustamägede ja annelinnade elanikud.

Konverentsi sisukad ettekanded

Needsamad teemad kõlasid veelkord Rahvarinde muuseumis peetud konverentsil, kus sissejuhatava sõnavõtuga esines Tallinna linnapea, Keskerakonna esimees Edgar Savisaar. Temal oli küll sundüürnike ette uhke tulla – ta on pea ainus poliitik, kes on üleüldse midagi sundüürnike heaks reaalselt teinud. Omavalitsuse tasemel on Tallinn pakkunud rohkem kui keegi teine (5000 korterit), ja isegi see põhjustas omal ajal linnapea vastu süüdistusi kinnisvaraturu solkimises. Mäletame ka lugusid, kus linnavalitsuse korterikomisjonid eelistasid raskes seisus ja paljulapselisi peresid, kellele anti tühjaksjäänud korter renoveerimiseks mõnes vanas majas. Ja oh seda suurt skandaali ja pasundamist siis meie väliskapitalile kuulunud ajalehtedes!

Tõsi, küllap oli ka korruptsiooni ja mõni hankis endale ka igasugu skeeme kasutades uhke kesklinnakorteri, kuid see ei muuda peamist – sellist olukorda polnuks vaja tekitadagi. Küllap targemad eestlased oleksid saanud ORASe asemel ka targema seaduse välja töötada. Ju ei tahetud.

Allkirjad ja kompensatsiooninõue

Konverentsil rääkis protestiallkirjade kogumisest nn petitsioonide seaduse alusel Üürnike Liidu esimees, Mustamäe linnaosa vanem Helle Kalda. Tema sõnum oli lühidalt see, et sundüürnikud pole loobunud kompensatsiooninõudest Eesti riigi vastu ja selle nõude toetuseks on koos üle 5000 allkirja, mis esitatakse septembris Riigikogule.

Seda juttu, et mingiks kompensatsiooniks raha ei jätku, pole sundüürnikele vaja rääkida. Meil oli erastamisfond, meil on eralennukid, meil on Tallinna Sadama sidrunid ja autorollotamine, meil müüdi maha terve ENSV laevastik ja välisomanikele kingiti poolmuidu Kreenholmi Manufaktuur. Meil maeti miljonid EstAiri ja meil peeti vajalikuks korralda pronksiöö, mis viis Eesti pinnalt transiidi. Eesti on ka maailma rikkamaid riike metsa ja mere poolest ning siin elab ja loob töökas rahvas. Kuidas siis raha pole? Raha on küll. Ainult et kelle taskus?

Konverentsi eel ilmus järjekordne, sedapuhku juba neljas artiklite ja ettekannete kogumik koos ülevaatliku fotomaterjaliga „Kodu ja õigusriik“. Selle koostamisest, sisust ja tähtsusest andis konverentsil ülevaate Üürnike Liidu juhatuse liige majandusprofessor Vello Rekkaro. Kõik raamatud on välja antud koostöös Tallinna linnavalitsusega. Raamatut saab küsida üürnike liidust E–N kella 10-13 tel 6272910 või meiliaadressil est.tenants@neti.ee.

13. juunil näitas Tallinna TV režissöör Toomas Lepa sundüürnike- ja omandireformi teemalist filmi koos rahvusvaheliste täiendustega „Verised majad“. 15. juunil oli Tallinna TV eetris „Sundüürnike traagika“, kus esinesid sundüürnike liidrid Heimar Lenk ja Helle Kalda ning saade on nähtav Tallinna TV kodulehel. 

Jaga |