Asjatu trall

Kuigi kõik erakonnad rõhutasid oma valimiskampaanias selle ürituse  suurt tähtsust ja panid rahvale südamele kindlasti valimistel osaleda,  on  küllalt palju neid, kes selle mastaapse ettevõtmise mõttekuses sügavalt kahtlevad. Siia ei kuulu mitte ainult need  valimisõiguslikud kodanikud, kes hääletamisest osa ei võtnud,  vaid ka need, kes olid sunnitud hääletama pigem oma meelsuse näitamiseks,  kui konkreetsete ideede eelistamiseks.

Tähtis või väheoluline?

Eestis on omariikluse taastamisest alates toimunud  hulk valimisi, mille  tulemusena  moodustatud organite vajalikkust pole võimalik kahtluse alla seada. Neist tähtsaim on mõistagi meie parlament - Riigikogu. Nendes valitavates organites toimuv  puudutab iga vähegi aktiivset inimest, ja seetõttu suhtutakse nende valimisse küllaltki tõsiselt, vaatamata sellele, et valimiskord ei võimalda alati tuvastada, milline valituks osutunud isik konkreetselt iga valijat esindab.

Paraku on aga valimisi võimalik korraldada ka formaalselt. Seda väites ei pea alati mõtlema ainult neile valimistele, mis toimusid aastakümnete jooksul eelmise riigikorra ajal. Samaviisi olid valituks osutunud persoonid suuresti ette ära määratud ka äsjastel Europarlamendi valimistel.

Selles pole küll midagi eriti katastroofilist, sest Europarlamenti saadetavatel persoonidel pole rahva enamiku jaoks olulist vahet. Pigem on rahval põhjust arutleda selle üle, kas sellistel valimistel on üleüldse mõtet. On ju rahvas saatnud oma esindajad Riigikokku. Nendele rahvaasemikele  on põhiseadusega antud piisavalt suured volitused  meie riigis kehtivate seaduste kehtestamiseks ja tähtsate otsuste vastuvõtmiseks. Lisaks sellele on Riigikogu liikmetel ka  volitused  mitmete oluliste  ametikohtade täitmiseks kuni Vabariigi Presidendini välja. Seetõttu  tundub kummaline, et  kuue esindaja saatmiseks Europarlamenti nende volitustest või kompetentsist nagu ei piisaks ning eurosaadikute  väljaselgitamiseks tuleb järjekordselt käima lükata mahukas ja kulukas üldvalimiste protseduur.

Kas pole asi lihtsalt selles, et meie riigi põhiseaduse vastuvõtmisel  polnud veel  selliste esindajate väljaselgitamise vajadust,  ning seetõttu puudub põhiseaduses vastav regulatsioon. Võib-olla tuleks asjale vaadata  sellise pilguga, et Europarlamendis jätkub meie Riigikogu töö oma esindajate kaudu teisel tasandil?

Kui juba, siis juba

Olukord oli  tänavu veelgi drastilisem seetõttu, et valijail puudus võimalus hääletada konkreetse isiku poolt (kui üksikkandidaadid välja arvata), vaid nad said ainult toetada ühe või teise erakonna nimekirja. See,  millisest erakonnast  üks või teine kandidaat Europarlamenti pääseb,  ei oma  reavalija jaoks samuti olulist tähtsust. Seda enam, et valituks osutunute panus sellesse töösse tõenäoliselt sisuliselt suuresti ei erine.

Kas poleks  siis  mõistlik sätestada kord, et  eurosaadikud  valib  hetkel  töötav Riigikogu?

Et  seda protsessi veelgi lihtsustada  ja asjatut kemplemist ära hoida, võiks aga  kehtestada mõned reeglid, mis juba ametlikult jätaksid lõpliku otsuse tegemise erakondade siseasjaks. Näitena võiks tuua mõned variandid:

*Iga  Riigikogusse  pääsenud erakond saab Europarlamenti saata ühe saadiku. Kui neid erakondi on rohkem kui kuus, siis jääb saadikukohast ilma kõige väiksema toetusprotsendiga erakond. Kui erakondi on vähem kui kuus, siis saab suurima toetusprotsendiga  erakond 2 kohta jne.

*Eurosaadiku koha saavad ainult  need erakonnad, mille toetusprotsent valimiste ajal oli suurem kui 10.  Need erakonnad, kelle toetusprotsent oli üle 20 (või üle 30), saavad  2 mandaati jne.

Sellisel  juhul ongi ju tegemist  saadikute valimisega suletud nimekirjade alusel, kusjuures oma valiku teevad valijad  üheaegselt Riigikogu valimistega. Mõistagi hakkavad selle vastu protesteerima need erakonnad, kes pole Riigikokku pääsenud. Paraku ei saa nad aga apelleerida  ebaõiglusele, sest  Riigikogu valimistel on ju ka neil õigus osaleda teistega võrdsetel alustel.

Viimaseks tüliõunaks võib kujuneda see, kuidas saaksid Europarlamenti kandideerida üksiküritajad. Kindlasti  on sellegi probleemi lahendamiseks võimalik leida mõni nutikas  nipp, mis neile  võimalusi jätab. Kuigi on raske leida sisulist põhjendust, miks  peaksid  Europarlamendis  meie riiki esindama inimesed, kes muidu Eesti poliitikaelus ei osale.

Praeguse korra jätkudes  kujuneb  Europarlamendi valimiskampaaniast  vaid  erakondade kemplemine sisepoliitiliste seisukohtade  ümber, samuti oma toetuse testimine valijate  hulgas, millel aga on Europarlamendi tööga vähe pistmist.

Kogu see trall tuleb aga kinni maksta rahval, sest  valimiste ettevalmistamine ja korraldamine on piisavalt kallis lõbu.

Äsjastel valimistel tuli ilmsiks veel üks seik, mis näitab Vabariigi Valimiskomisjoni vähest ettenägelikkust. Teleriekraanil näidati mitut kehtetuks tunnistatud sedelit, kus number polnud  häältelugejate arvates küllalt selgesti (üheselt) loetav. Mis aga olnuks veel lihtsam, kui trükkida valimissedelile kõigi kandideerijanumbritega kastid (lahtrid), kuhu valija tõmbaks risti (või mis tahes muu märgi) talle meelepärase kandideerija äramärkimiseks.

ENDEL RIHVK, vaatleja

[fotoallkiri]

FENOMEN TERVES EUROOPAS:Mitte üheski teises riigis polnud sellist fenomeni nagu Eestis, kus üksikkandidaat (pildil Indrek Tarand) oleks võtnud juhtivate parteidega võrreldava noosi, 25% häältest. Ainult Iirimaal võttis sõltumatu kandidaat Marian Harkin 4,63 % häältest.

Jaga |