Karl Marx ei sallinud venelasi silmaotsaski

PJOTR ROMANOV,      17. august 2005


18. juunil trükiti Venemaal ilmuvas ajalehes Komsomoli Tõde ehk Komsomolskaja Pravda ära artikkel, mis pööras selle väljaande lugejatel pea peale eelmiste aastakümnete versioonid marksismi-leninismi ühistest aadetest.
Mäletame, et kunagi tegutsesid marksismi-leninismi õhtuülikoolid. Leninism ja marksism oli mingi ühetaoline punane udu. Üliõpilased, olid nad siis tulevased agronoomid, koorijuhid, elektroonikud või botaanikud, said kõrgkooli lõpudiplomi üksnes siis, kui olid omandanud marksismi-leninismi põhitõed. Kas seda jura usuti või mitte, polnud eriti tähtis. Tähtis oli vaid märge eksamilehel selle häguse ainestiku õppimisest. Neid tõestisündinud fakte meenutades kulukski ära teave Karl Marxi ja Lenini sünnimaa vahelistest suhetest kogu tegelikkuses, millest annab ülevaate Moskva ajakirjanik Pjotr Romanov.

Jälgisin neil päevil Moskva kesklinnas, kuidas hiiglasliku Marxi pea juures pildistas end rohkearvuline pere: papa, mamma, kaks poega ning tütar. Esialgu arvasin, et ju on nad siin läbisõidul – pildistavad end ilmselt oma teekonna jooksul iga mälestussamba taustal ja ennäe, ka Marxil vedas. Mu eksimus tuli ilmsiks pärast seda, kui pere pani pidulikult ausamba jalamile punased nelgid. Lilled polnud ilmselt mõeldud Lev Jefimi poeg Kerbelile, kes kunagi selle sasipea modelleeris.

Marksismi alusepanijad slaavlasi ei armastanud
Seda, et nõukogude ideoloogia aluseks oli marksism, usuvad üksnes need, kes väga tahavad uskuda. Tegelikkuses ei kujunenud marksistide suhted Venemaaga kuigi sõbralikeks juba algusest peale. Venelasi ja üldse slaavlasi (erandiks on poolakad), " teadusliku kommunismi alusepanijad", ei armastatud ideeliselt ega ka põhimõtteliselt. Marksistid ei väärtustanud slaavlasi nende poliitilise "arenematuse" tõttu. 1848. aastal ilmunud „Kommunistliku partei manifestis", kus käsitleti maailma erinevate opositsiooniparteide vastastikuseid suhteid, polnud Venemaast juttugi. Manifesti esimene venekeelne tõlge ajakirjas Kolokol ei tekitanud tulihingelistes marksistides mingeid emotsioone peale Marxi ja Engelsi mõistmatuse, milleks venelastele seda üldse vaja on. Engels nimetas ilmunut üksnes "kirjanduslikuks kurioosumiks".

Marxile vene poliitemigrandid ei sobinud
Marxi suhtumisest Londonis elavatesse arvukatesse vene poliitpagulastesse võib lugeda Herzeni kirjapanekutest. Muuhulgas kirjutab ta hämmeldusega sellest, kuidas "Marx, kes tundis üsna hästi Bakuninit, pidas teda vene spiooniks", avaldades oma ajalehes ilmselge valeinfo.
Siis muutus Marxi rünnakute sihtmärgiks juba Herzen ise. Kui Herzen kutsuti esinema 1848. aasta revolutsiooni mälestusmiitingule, nõudis Marx ultimatiivses toonis, et organisaatorid tühistaksid kutse. Nagu märkis Herzen, oli „kogu Marxi vihkamine platooniline, nii-öelda umbisikuline". Selle viha isikustamatus just paelubki. Piisas üksnes sellest, et olla venelane, tekitamaks Marxis vastuseisu.
Halvasti klappis Venemaa marksismiga edaspidigi, kui ta ennast "parandas" ja asus maailma revolutsiooniprotsessi etteotsa. Esialgu, süüdistades kogu maailma sotsiaaldemokraatiat "elajalikus marksismi moonutamises", "vähendas" sotsialismi ideid Lenin. Hiljem viis selle ettevõtmise loogilise lõpuni Stalin, kohandades ja lihtsustades välismaist sotsialismiideed oma nn rahvuste vangla tarvis, muutes kõik Marxi ja Engelsi mõtted ideoloogiliseks koomiksiks. Selle koomiksi raames areneski NSV Liidus "teaduslik kommunism".

Nõukogude tsensorid marksistide kallal
1924. aastal tõstatasid nõukogulased Marxi põrmu toomise Londonist Moskvasse. Selle idee vastu seisid raevukalt Marxi lapselapsed, väites, et bolshevikel pole tegeliku marksismiga mingit pistmist. Oma kirjas märkisid nad, et nende esivanem Karl Marx väljendas kõigis oma töödes "sügavat usaldamatust vene meetodite vastu". Teisiti öeldes oli bolshevism tõelistele marksistidele ebaseaduslikult sündinud laps, mingisugune revolutsioonilise abielurikkumise produkt. Nõukogude Venemaa aga omakorda, tunnistades Marxi ja Engelsi oma sünnitajateks, ütles samaaegselt süüdimatult nendest ka lahti. Karmi toimetamise alla langesid kõik marksismi klassikute russofoobsed ägedad süüdistuskõned: tsensorid hoolitsesid nõukogude inimeste hingerahu eest.

Marx: Väheusutav, et Moskva veel kord maha põletatakse
Sallimatus slaavi rahvaste vastu Marxi artiklites on suisa masendav. Tshehhid, bulgaarlased, horvaadid on "barbarid", tshernogoorlased – "vargad". Kõneldes slaavlaste maadest, mis tol ajal olid türklaste käes, ironiseeris Marx: "See suurepärane maa-ala on õnnetuseks asustatud erinevate rasside ja rahvustega, kelle kohta on raske öelda, missugune neist on see kõige ebasobivam progressiks ja tsivilisatsiooniks."
Ainsana sümpatiseerisid talle poolakad. Kogu Vene-Poola suhete ajalugu kirjeldatakse läbi venelaste agressiivse poliitika … vaid ühes kohas leidub vihje, et poolakad "külastasid" Moskvat (1610–1612). See on ka kõik nendest Venemaale rasketest aegadest. 1849. aastal kirjutas Engels Neue Rheinische Zeitungis: "Lähenev maailmasõda pühib maa pealt mitte üksnes reaktsioonilised klassid ja dünastiad, vaid ka terved reaktsioonilised rahvad." Vene rahvas seisab loomulikult nende seas esikohal.
Tähelepanuväärsed on Marxi nõuanded Krimmi sõja perioodil (1853–1856): "Kroonlinn tuleb tingimata hävitada … Vaenlase armeega pealinna väravas, kõigi jõgede ja lahtedega, mille on blokeerinud liitlased, mis saab Venemaast? Gigant ilma käte ja silmadeta." 1855. aasta jaanuaris täiendatakse plaani sissetungiga. Muuseas, venelaste lohutamiseks on seal sellised optimistlikud sõnad: "Väheusutav, et Moskva veel kord maha põletatakse."
Engels laiendas omakorda ajalehes Neue Oder-Zeitung Marxiga ühist mõtet: "Euroopal on vaid üks alternatiiv: kas alluda slaavlaste ikkele või siis lõplikult purustada selle vaenuliku jõu keskus – Venemaa."
Autor loomulikult ei soovi barbaarselt purustada Marxi ja Engelsi ausambaid. Kuidas see täpselt ka oli, igal juhul on nemadki tükike meie ajaloost. Ent kas on paslik igale kivist peale tänutundes lilli tuua.

Pjotr Romanovi artiklit „Perekond teeb Marxi ees pilti" refereeris Ralf R. Parve.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)