Millal hakkame mälestama kapitalismiohvreid?

Kultuuriminister Rein Lang avas esimese näituse 13. juulil Haapsalu kultuurikeskuses ning väljapanek jääb sinna 14. augustini. Tänavu jõuab rändnäitus veel Põltsamaale, Põlvasse, Tartusse, Rakverre, Pärnu ja Jõhvi. Järgmisel aastal saab näitust vaadata Kärdlas, Kuressaares, Märjamaal, Valgas, Võrus, Viljandis ja Paides.

Kultuuriministeerium edastab näituse lõppedes võistlustööd koos kommentaaridega valitsusele, kes teeb lõpliku otsuse memoriaali rajamise kohta.

See kõik on kena. Kuuldavasti oli eelmisel aastal toimunud konkurss suur - osales 66 võistlustööd. Kuid kas ei lähe juba liiale see lõputu kommunismiohvrite mälestamine? Vägisi tundub, et eestlastele tuleb anda hambusse kont nimega „kommunismiohver", sest siis jääb eestlane vait ega küsi töökohti, suuremat palka ega inimväärsemat elu. Ei näe küll, mis kasu võiks memoriaalist tõusta neile sajale tuhandele, kes on riigist lahkunud majanduspõgenikena, või teisele sajale tuhandele, kes meie šoki-turumajanduses sündimata on jäänud. Mõlemad on ilmselgelt kapitalismiohvrid.

Kapitalismiohvrite hulka võiks arvata ka need, kes töötavad küll täistöökohaga, kuid teenivad sõna otseses mõttes sandikopikaid. Samuti need, kes nõustuvad tööandjalt saama ümbrikupalka, kes ei oma haigekassakaarti ega loe oma pensioniaastaid. Lisaks need lapsed, kes meie õitsvas kapitalismis kõhtu täis ei saa ning haridust ei jõua osta.

Ka nemad elavad Haapsalus, Põltsamaal, Põlvas, Tartus, Rakveres, Pärnus, Jõhvis, Kärdlas, Kuressaares, Märjamaal, Valgas, Võrus, Viljandis, Paides. Ning igal pool mujalgi - muide, isegi Viimsis - on vaeseid.

Ja loeks siia juurde ka kümned tuhanded sundüürnikud, kes kodudest vägivallaga lahkuma sunniti, ja lõppeks ka need „mägedel" korteri erastanud väikesepalgalised ja pensionärid, keda nüüd oma piskust sissetulekust paneelmajade kallisse renoveerimiskatlasse maksma sunnitakse.

Millal kuulutab Kultuuriministeerium välja kapitalismiohvrite memoriaali rajamise?

Jaga |