Kas lepime leebelt vargusega?

Maie Metsa,      30. märts 2005


Eesti Vabariigis ei tohiks kehtida NLiidu aegne reegel: muidu ei saa rahulikult magada, kui pole riiki varastatud. Tänapäeval taandub kõik rohkem ligimese petmisele, vargusele. Kas ei vajaks justiitsminister hoopis toetust ja abi altkäemaksuvõtjate ja igat liiki sulidega võitlemiseks?
Kui lepime leebelt lausa avaliku vargusega, võime järele jõuda Brasiiliale, kus väga väike osa rahvast elab raskete raudaedade taga kindluseramutes, suurem enamik aga pappkastides.
Poliitvangidele väänati 25 + 5, vargaid ja röövleid selle kõrval lausa hellitati. Kas viimaste varjatud soosimine ei lokka ka meil?
Suurkorruptsiooni on kordi rohkem kui see väljakäidud arv 63. Ma süüdistan justiitsministeeriumi pigem selles, et kuritegusid avastatakse vähe ja karistused on sümboolsed. Teadjad väidavad, et kuritegude avastamise poolest ei küüni me ligilähedalegi Eesti Wabariigile.
Mida tegi Vaher valesti? Mitte ainult 63 korruptanti, vaid lõppeesmärgiks peaks/võiks olla kogu korruptsioon lagedale tuua.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)