Rahvakogu saaga

Viimasel Rooma Klubi koosolekul rääkis üks meie silmapaistvamaid ühiskonnateadlasi professor Ülo Vooglaid, et tema juurde tuli Raplas üks naine ja ütles, et „ega sina mind sinna kohta ei saada?", sest vähemalt juba kümme inimest olid ta „pehmesse kohta" saatnud, kui ta oli neilt palunud allkirja rahvakogus osalemiseks.

Teisalt jällegi valiti rahvakokku „väga ustavaid" inimesi, et tulemused vastaksid president T. H. Ilvese meeskonna vajadustele. Nii käis siis see president Ilvese ja sotsiaaldemokraatliku partei poolt algatatud „sund"-rahvaalgatus!

Rahvakogu ja raha

Edasi. Ajakirjanik Andres Raid selgitas välja, et rahvakogu läheb esialgselt maksma 290 tuhat eurot maksumaksja raha, mida valitsus oli kandnud presidendi kantselei reale. Sellest täna vaikitakse.

Seejärel toodi mängu hoopis Avatud Eesti Fondi esinaine Mall Hellam, kes lahkelt lubas ürituseks 50 tuhat eurot välisraha, mida siseriiklikeks poliitilisteks üritusteks kasutada ei tohi - või on president Ilvesele kõik lubatud?... Ei ole. Järelikult ei ole sellel nn rahvakogul sisuliselt rahva enda valikuga ja demokraatiaga vähimatki pistmist.

Rahvakogu teemad: rahastamine, erakonnad, valimised, kaasatus ja sundpolitiseerimine on kõik korduvalt Riigikogu erinevates koosseisudes olnud arutusel. Midagi uut siin ei ole ega saagi olla. Ja mis kõige hullem, need ei ole üldse Eesti riigi ja rahva jaoks kõige tähtsamad probleemid. Sic!

Rahval hoopis teised probleemid

Meie riigi ja rahva kõige tähtsamad probleemid on järgmised.

Esiteks. Eesti rahva pidev vähenemine. Arstiteaduse doktori Jaak Uibu uurimustest selgub, et alates taasiseseisvumisest on rahvastik vähenenud 1/6 võrra ja lähiajal soovib riigist lahkuda veel 1/3 elanikkonnast, mida eelkõige põhjustavad tööpuudus ja väga madalad palgad.

Teiseks. Väidetavalt ca 60% rahvastikust elab viletsates või väga viletsates tingimustes, ca 60 tuhat last elab pidevas alatoitumuses. Samal ajal 5-10% elanikkonnast laiab rahaga ja ei tea, mida sellega teha.

Kolmandaks. E-valimiste keelustamine, millele oleks tulnud pöörata erilist tähelepanu, kuna see on olnud lauspettus, mistõttu seda ka üheski riigis ei kasutata. Just neid probleeme oleks tulnud täie tõsidusega arutada, kuna need on otse seotud eesti rahva jätkusuutlikkusega, samuti väljasuremisohuga.

Rahvaalgatus ja põhiseadus

Teadaolevalt lükkab kehtiva põhiseaduse paragrahv 56 rahva kraavi, kui ta sätestab, et kõrgemat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu ainult Riigikogu valimisega ja rahvahääletusega, mille protseduuri ei ole valitsevad ringkonnad 20 aasta jooksul seni suutnud vormistada. Võrreldes Eesti Vabariigi 1920. a põhiseadusega, mis oli maailmas tol ajal väidetavalt kõige demokraatlikum, teostas rahvas paragrahv 29 alusel kõrgemat riigivõimu rahvahääletuse, rahvaalgatuse (vaja oli koguda 25 tuhat allkirja; mitte aga vähem kui 300 juhuslikult või sundkorras valitud ning kohale toimetatud inimest) ja Riigikogu valimisega. Just rahvaalgatus on kõige tähtsam lüli, mis kehtivast põhiseadusest puudub.

Tõsi, rahvakogu hääletas rahvaalgatuse (vaja on 25 tuhat hääleõiguslike kodanike allkirja) 95% häältega põhiseadusse sätestamise poolt. Siinkirjutaja kirjutas sellest juba 30. jaanuari Kesknädalas („Jääkelder kaaperdab Riigikogu ülesandeid"), et selle sättega on vaja põhiseadust tingimata täiendada ja selleks ei ole vaja Riigikogu „tööd omastavat" mingisugust rahvakogu kokku kutsuda. Just läbi rahvaalgatuse hakkab edaspidi toimuma Eesti Vabariigi presidendi otsevalimine.

Tippjuhtide arvamus

Mida arvavad rahvakogust meie riigi tippjuhid? Kuna Ilves ei soovi seadustada rahvaalgatust, siis ta ise tõmbas sellega vabariigi aastapäeva kõnes endale ja rahvakogule sisuliselt vee peale. Ta väitis, et ega rahvakogu ikka surmanuhtluse üle otsustada ei saa?!

Mille üle ta siis otsustada saab? Riigikogu esimees Ergma ütles rahvakogu kohta lakooniliselt: elame-näeme. Peaminister Ansip väitis, et rahvakogult ei maksa midagi eriti loota, kuid põhiseaduse sätteid rahvakogu ettepanekute põhjal me kindlasti muutma ei hakka. Nagu teada, on selle seisukoha kinnituseks valitsuskoalitsiooni hääled Riigikogus olemas.

Targemad pead aga ennustavad, et eks see rahvakogu üks riiklik uduprogramm on, „et vaata vaid, kuidas ikka rahvast kuulda võetakse ja rahval otsustada lastakse"... Näiteks, akadeemik Endel Lippmaa väidab, et rahvakogu viib diktatuurini. Eesti Advokatuuri üldkogul peetud kõnes väitis advokatuuri esimees Toomas Vaher, et parlamendile alternatiivsete struktuuride moodustamine on riigi tuleviku mõttes tupiktee ja võib olla isegi ohtlik. Meie üks lemmikkirjanikke Andrus Kivirähk nimetab rahvakogu rahvalikuks naljamänguks. Politoloogid Rein Toomla, Tõnis Saarts ja Rainer Kattel on seda meelt, et valimisringkondi ümber tõsta ei tohi. Nimekas suhtekorraldaja Janek Mäggi kirjutab, et „rahvakogust ei tasu oodata mitte midagi erilist. Otse öeldes, mitte midagi."

Mis on rahvakogu mõte?

Tõenäoliselt on see mõte president Ilvese isiklik probleem. Ei ole ta ju alates 2006. aastast Eesti riigi ja rahva heaolu nimel mitte kui midagi teinud. Ja nüüd püüab ta viimases hädas koos sotsidega päästa veel mis päästa annab. 9. aprillil pidi Ilves nn rahvakogu materjalid Riigikogule üle andma.

Tuletan meelde, et igas riigis, st ka Eesti riigis, valitseb teatud õiguskord, mis põhineb juriidilistel seadustel. Seda korda saab muuta vaid seadusandlikul teel. Kõik teised teed viivad paratamatult anarhiani või diktatuurini. Seda aga meie rahvas kindlasti ei soovi.

ANDO LEPS, õigusteaduse doktor

[illustratsiooniallkiri]

APRILFEST: Jääkeldri protsess ei leidnud kuidagi kohta Eesti poliitajaloos, nagu üks teine - õllekeldriprotsess - leidis oma kurjakuulutava koha ühe teise riigi (et mitte öelda - maailma) poliitajaloos. Aga noh, eks inimestel oli asja Tallinnasse sõita, saadi kokku ja pakuti ka süüa-juua. Kuid ega demokraatlikus riigis parlamendi kõrvale ühtki teost seadusandjat ei tohigi sündida!

Jaga |