Keskerakond asutab Rohelise Kogu

06. oktoober 2004




1998. aastal liitus Roheliste erakond Keskerakonnaga. Milliste lootustega liitumisakt kinnitati?
Kuna kehtimahakanud erakonnaseadus nõudis erakonna liikmete arvuks vähemalt 1000, siis Roheliste Erakonnas neid nii palju ei olnud. Tahtsime, et senitehtu ei läheks kaduma ja kaalusime pikalt, mida teha. Parim valik näis olevat Keskerakond. Lootused olid ikka need, mis ühel erakonnal olema peavad – leida mõttekaaslasi ja jõuda parlamenti ning ka valitsusse.

24. oktoobril asutab Keskerakond Euroülikooli ruumides nn Roheliste Kogu. Miks just nüüd, kas arvate, et Eesti ühiskond on täna tõsisemaks keskkonnakäsitluseks valmis? Mis saab olema loodava kogu missiooniks?
Viimasel ajal on ajakirjanduses tõsiseid ja vähem tõsiseid sõnavõtte rohelise mõtteviisi vajalikkusest kuni erakonna taastamise või õigemini uuesti loomiseni välja. Jääb mulje, nagu poleks jõulised parlamendierakonnad seni midagi teinud keskkonnaprobleemide lahendamiseks. Ometi on parlamendis keskkonnakomisjon ja valitsuses keskkonnaminister, vastu on võetud seadusi, neid parandatud ja arendatud keskkonnaministeeriumi kompetentsi kuuluvaid valdkondi, üle- ja vastu võetud ning kohandatud Euroopa Liidu õigusakte jne. Muidugi, kõik ettevõtmised pole kaugeltki täiesti korras ning seda nõuda kohe ja praegu oleks naiivne. Asjad on arengus ja tihti selles suunas, mida on raske ennustada. Niisiis jääb küllalt lai "mängumaa" kavatsuste ja reaalsuse vahele, millele lisanduvad n-ö inimlikust lollusest, suutmatusest, teadmatusest või tahtlikult tehtud kaheldava väärtusega või hoopis ebaõiged otsused. See ongi see pinnas, mis toidab protestijaid ja omast arust teisitimõtlejaid. Vaevalt, et siin on tegemist maailmavaatega.
Mistahes erakonna keskkonnapoliitika peab tuginema süsteemsele lähenemisviisile. Triviaalne on, et kõik on kõigega seotud. Samas võivad seosed olla otsesed ja kaudsed. Osa neist on n-ö võtmeseosed, millest suurel määral oleneb resultaat. Keskkonna- ja elukorralduses on ilmne järgmine skeem: teadmised – teadlikkus – keskkonnapoliitilised eesmärgid – seadusandlus (majanduslikud ja sotsiaalsed regulatsioonid) – tagasiside, mis peaks korrigeerima teadmisi (keskkonnaharidust) ja poliitilisi eesmärke.
Siiamaani ei ole formuleeritud keskkonnahariduse strateegia ja seetõttu puudub ka vastav programm, eriti kui rääkida elukestvast õppest. Praegu saame toetuda vaid hoiakute uuringutele ja üldistele väidetele.
Erakonna keskkonnapoliitilised eesmärgid ei saa oluliselt erineda üldiselt teadaolevatest. Samas on asju, mis vajavad selgemat formuleerimist. Näiteks mere- ja veekogude randade täisehitamine, metsapoliitika – kui palju siis ikkagi võib raiuda, millisel määral keskkonnanormatiivid võivad või peavad reguleerima majandustegevust, kas, kuipalju ja mille arvelt tuleb vahendeid ette näha rahvusvaheliste konventsioonidega võetud kohustuste täitmiseks, kuidas ja mille kaudu tagada ökoloogiline julgeolek siseriiklikult ja rahvusvaheliselt. Erineda saavad saavutamise teed ja poliitilised vahendid.

Riskid meie ümber muutuvad üha varjatumaks, samas ka ohtlikumaks. Milliseid tõsiasju peaksime teadvustama ning millised faktid peaksid inimeste ohulambi tööle panema?
Keskkonnariski ülitähtsaks mõõduks on inimese tervis. Kui poleks inimtegevuse kahjulikke mõjusid loodusele ja sealt inimesele endale, ei oleks vaja ka keskkonnakaitset. Eesti rahva tervisega on asjad kehvasti. Ligikaudseks mõõduks on eluiga, sündivus, väikelaste surevus ja veel rida teisi demograafilisi statistikuid. Surmade arv ületab sündide arvu (Eestis 13 surma tuhande elaniku kohta, Soomes 9), väikelaste suremus Eestis 6, Soomes 3,2, keskmine eluiga Eestis 71 aastat, Soomes 79 jne. Kohutav on HIV/AIDSi statistika. Eestis on viirusekandjate/haigestunute protsent 1,1 rahvastikust ja näitab kasvutendentsi (2001. a oli see veel 0,7), Soomes vaid 0,1protsenti ja kasvu ei ole. Oleme hädas tuberkuloosi, entsefaliidi ja borrelioosiga, rääkimata vähist.
Meil on küll kehtestatud joogivee standardid, kuid sellele vaatamata on tõsiseid probleeme nii ühisveevarustuse kui salvkaevude vee kvaliteediga. Kraani- ja kaevuveest võib hea tahtmise korral leida üllatavaid komponente. Kui toitu saab valida, siis joogi- ja tarbeveega on asi kehvem. Igaühele ei ole taskukohane osta kallist pudelivett.
Toiduvalik poodides on üsna suur, kuid selle kvaliteedi kohta ei ole kättesaadavat informatsiooni. Kui kahtled milleski, siis otsi ise laboratoorium ja maksa oma kahtlused kinni. Kahju, et kodumaise mahepõllumajanduse produktid ei paista impordi vahelt välja.
Kokkuvõttes taandub suur osa joogi- ja toiduprobleeme keemiale. Ühelt poolt ei ole küllaldast informatsiooni ja teisalt ka arusaamist. See on tõsine probleem ja mitte ainult meil. Ega asjata ole Euroopa Liit alustanud uue kemikaalipoliitika väljatöötamist. Argumendid selleks on tõsised. Tuhandetesse ulatuvate mitmesuguste tarbeainete ja tehnoloogiates kasutatavate ainete toime kohta puuduvad üldse andmed.

Tänane valitsus suhtub ohtlikult mugavalt geenmuundatud organismide (GMO) levikusse meie toidulaual. Palun rääkige nendega seonduvad põhiohud rohkem lahti.
Geneetiliselt muundatud organismid on kindlasti kasulikud, kuid teatud piirides. Tänaseni ei ole tõsiseltvõetavaid argumente muundatud organismide kahjulikkusest inimese tervisele ja loodusele. Samuti ei ole ka tõestatud, et mingeid kahjulikke tagajärgi ei ole. Sellises olukorras on mõistlik lähtuda seisukohast, et parem karta kui kahetseda (ettevaatusprintsiip), pealegi ei ole meie majanduses geneetiliselt muundatud organismide tähtsus kuigi suur. Esialgu on tegemist äriprojektiga, mis on analoogne arvutitarkvarga – kasutamisõiguse saad koos agrotehnoloogiaga litsentsi alusel.

Keskkonnaministeeriumis valminud keskkonnastrateegia pidi palju sisaldama vastuolusid, see tähendab, et maksumaksja rahaga käiakse vastutustundetult ümber?
Seda dokumenti või õigemini eelnõu on teravalt kritiseeritud. Maksumaksja raha suures ulatuses tuleb mängu siis, kui dokument heaks kiidetakse. Ma ei oska öelda, kui palju kulutati keskkonnastrateegia koostamisele. Kriitikutega võib nõustuda vähemalt selles osas, et eelnõu on silmapaistev oma deklaratiivsuse poolest. Teisalt, eelnõu ise ja tema valmistamiseks kasutatud dokumendid sisaldavad asjatundjatele hulga süstematiseeritud informatsiooni, mis on kahtlemata kasulik. Ma ei hakkaks analüüsima üksikuid peatükke, see läheks liialt pikale. Viitaks vast eelpool nimetatud joogiveele. Strateegia konstateerivas osas ei ole andmeid joogivee vastavuse kohta kvaliteedinõuetele. Mida ütleb lause: "Üksiktarbijate kaevuvesi on kohati reostunud nitraatide ja naftasaadustega"? Hiljem, rahva tervise peatükis, kirjutatakse ka põgusalt kõrgest fluorisisaldusest ja teistest ohtudest, kuid arvestatava statistikata.

Keskkonna teema muutub varem või hiljem paratamatult aktuaalseks. Millele keskendub oma tegevuses Keskerakonna juurde moodustatav Roheliste Kogu?
Keskkonnateema on juba ammu aktuaalne, vähemalt möödunud sajandi kuuekümnendatest-seitsmekümnendatest, mil ilmus mitmeid üldistavaid uurimistöid ja toimus ka ÜRO esimene inimese elukeskkonna konverents (1972, Stockholm). Keskkonna teema muutub järjest olulisemaks, kas või eelpool räägitud tervise probleemide tõttu. Ja mitte ainult. Inimese ja looduse vahekordi on pikka aega uuritud ja sellele on mitmeid vaatekohti alates naivistlikust-emotsionaalsest loodushoiust kuni ökofeminismini ja ökofašismini välja. Enamik tõlgendusi seab inimese keskmesse (antropotsentrism), mis algselt pärineb juba piibliloost. Paraku viib ühekülgselt mõistetav inimkesksus katastroofini. Seetõttu on inimkonna rolli ümberhindamine filosoofiliselt äärmiselt oluline. Ma ei arva, et Roheline Kogu peaks hakkama sellega tegelema. Pigem on keskmes elukeskkonna ja sotsiaal-majandusliku keskkonna süsteemne analüüs ja seoste lahtimõtestamine. Meid peaks eelkõige huvitama ühiskonna ja looduse vahekord ökoloogilise julgeoleku ja tasakaalustatud arengu seisukohast. Selleks on eelkõige vaja tasakaalumehhanismide analüüsi ja selle alusel loodud konkreetset tegevuskava. Ma ei arva ka, et piirdume ainult "rohelise maailmavaate" kuulutamisega.

Jüri Martinit intervjueeris Jaanus Karilaid

Jüri Martini CV
1. Ametikoht: rektor, Euroülikool
2. Sünniaeg: 29. september 1940
3. Hariduskäik: 1959–1964 Tartu Riiklik Ülikool, üliõpilane; 1964–1967 NL TA Uurali Osakonna Taimede ja Loomade Ökoloogia Instituut, aspirant.
4. Teaduskraadid: bioloogiakandidaat (botaanika) 1968; bioloogiadoktor (ökoloogia) 1988.
5. Teadustöö ja muu erialane tegevus: 1967–1969 teadur, NL TA Uurali Osakonna Taimede ja loomade Ökoloogia Instituut; 1969–1992, vanemteadur, teadussekretär, teadusdirektor, direktor, Rahvusvahelise Taime ja Saasteuuringute Laboratooriumi direktor, ENSV TA Tallinna Botaanikaaed; 1992–2000, direktor, Rahvusvaheline Keskkonnabioloogia Keskus; alates 1997 Euroülikooli rektor. Eesti Teaduste Akadeemia liige (valitud 1990).
6. Külalisteadlane: Western Washington State College (Bellingham, Washington), Gonzaga University (Spokane, Washington), Arizona University (Tempe, Arizona), University of California Riverside (Riverside, California), Oak-Ridge National Laboratories (Oak-Ridge, Tennessee), University of Ohio (Wooster, Ohio), Bowling Green State University (Bowling Green, Ohio), University of Vermont, Michigan Technological University (Houghton, Michigan), North Carolina State University (Raleigh, North-Carolina), US EPA Environmental Research Laboratory (Corvallis, Oregon), Oregon State University (Corvallis, Oregon), Great Smoky Mountains National Park (Catlinburg, Tennessee), Fachhochschule Lausitz (Senftenberg, Germany).
7. Autasud: K. E. Baeri medal (1986), Academia Ecologica Universalis liige (1989), Award on Nature Protection (1990), H. Ford European Award on Nature Conservation (1998).

Teaduslikud huvid: metsade ökoloogiline seisund, samblike mitmekesisus ja monitooring, alamate taimede biogeokeemia, maismaa taimekoosluste struktuur ja dünaamika äärmuslikes keskkonnatingimustes, Tšernobõli AEJ katastroofi ökoloogilised ja sotsiaalsed tagajärjed, ökoloogiline julgeolek.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)