Nädala juubilar NADEŽDA KRUPSKAJA 145

Mina aga leian, et ta oli nooruses vägagi veetlev ja naiselik. Ka oli ta saanud hea hariduse, sest oli teadmishimuline. Inetuks hakkas ta muutuma pärast Basedow' tõve ilmnemist.

Mu lapseea-mälestuste järgi Krupskaja mulle meeldis. Osalt vast sellepärast, et paljudes filmides noore Lenini revolutsioonilise tegevuse koidikust kehastasid tema kaasvõitlejast abikaasat tolle aja nägusamad näitlejannad.

Nõukogude ajal räägiti Nadežda Krupskajast austavalt ja sooja hääletooniga. Ta oli tunnustatud kui üleliiduline - kõikide laste - vanaema. Praegu kuuleme Krupskaja nime rohkem anekdootides. Näiteks sellises:

Kohtus kord Krupskaja Brežneviga. Nadežda Konstantinovna pöördub peasekretäri poole, kelle vaim ei olnud enam päris terav: „Leonid Iljitš, kas te mind mäletate? See olen mina - Krupskaja!" - „Kuidas siis muidu, mäletan-mäletan... Mul on hästi meeles ka teie abikaasa - Krupski."

Nadežda jäi muidugi oma ülikuulsa mehe varju, kuigi tavaliselt kujundab ja karastab meest igas mõttes nimelt naine. Naistepäevanädalal on seda igatipidi õige aeg meelde tuletada!

Pealegi, võib-olla ilma ustava sõbratarita polekski Vladimir Iljitš suutnud kogu maailma jahmatada. Krupskaja oli alles 25-aastane, kui ta tutvus ulevase „maailmaproletariaadi juhiga". Kumbki neist hea välimusega just ei hiilanud, kuid neid liitis ideoloogiline üksmeel.

Raske öelda, kas nad ka armastasid teineteist. Ei kujuta kuidagi ette hollivuudlikku magusat suhet ega ka mitte leegitsevat nõukogulikku armastust. Neid ühendas, nagu paistab, mitte aamorinool, vaid revolutsiooniline „Iskra". („Iskra" oli bolševike ajaleht, eesti keeles „Säde", millest lõigi lõkkele revolutsioon - ehk mäletate tsitaati „Sädemest tõuseb leek!".)

Biograafidelt oleme teada saanud, et Lenin tegi ju ka kõrvalehüppeid. Kirjutatud on mälestusi tema poliitikakaugest sidemest Inessa Armandiga. Kas ka Krupskajal oli väljaspool abielu armusuhteid? Selle võimalikkusest on isegi imelik mõelda. Kuigi... Kurjad keeled teadsid rääkida, et Nadežda oli mehele „sarvi teinud" juba Siberis asumisel olles, sinna välja saadetud revolutsionääri Kurnatovskiga, kes Krupskajaga tutvudes olevat temasse paugupealt armunud. Räägitakse ka, et Krupskaja polnud suutnud vastu seista tema mehelikule ilule. Iljitši vaikne ja mõtlik abikaasa oli äkki ümber kehastunud lõbusaks ja teravmeelseks noorikuks.

Muide, Šušenskojesse sattus Nadežda omal soovil. 1898. aastal määrati talle kolm aastat asumist. Dekabristide naisi matkides esitas ta palvekirja, et tedagi saadetaks sinna, kuhu oli välja saadetud Uljanov, kes oli talle vanglasse saatnud kirja abieluettepanekuga. Noored laulatati kohalikus kirikus - abielusõrmused tegi neile viielisest vaskmündist keegi väljasaadetuist.

1990-ndail tuli mul tihti ajalehetoimetuse lähetusel viibida Moskvas, kus tutvusin ka üsna mitme poliitjuhi (Stalin, Brežnev ja isegi Hitler) teisikutega, kes reaalajas „töötasid" suurjuhtidena - lastes end raha eest fotografeerida koos turistidega, kes Punasel väljakul, kes Arbatil; või esineti „korporatiivide labrakatel" ja muudel üritustel. Olin „lähedalt tuttav" ka „Leniniga". Passi järgi oli ta Anatoli Kotlenkov ja ka temal oli oma „Krupskaja". Vähemalt nii nimetas ta oma teistpoolt, kuigi too polnud kaugeltki tõelise Krupskaja moodi ei väliselt ega jaganud mehega marksistlik-leninlikke ideid. Ta oli olnud tolle korteri perenaine, kus pseudo-Lenin tuba üüris ja mingil hetkel eaka naise ära võrgutas, ning pandudki leivad ühte kappi. (Kotlenkov, kel oli üürirahast kahju hakanud, rehkendas, et nii tuleb odavam.)

Kui maailmaproletariaadi juht suri, astus Stalin tema lesega raevukasse kahevõitlusse, soovimata kellegagi võimu jagada. Ta nimetas Krupskajat lesktsarinnaks. (Muide, Nadežda Krupskaja oli palunud ja lausa anunud, et tema mees maha maetaks, kuid seda ei tehtud - Lenini keha muudeti muumiaks...)

"Ärgu Krupskaja arvaku, et kui ta oli Lenini naine, siis on tal monopol leninismile," oli ühel partei Keskkomitee pleenumil välja öelnud Lazar Kaganovitš (küllap Stalini käsul),

Alguses oli Krupskaja Stalinit kritiseerinud, püüdes tema tegusid hukka mõista.

„Ära topi siia oma nina! Muidu räägime parteile ja rahvale, kes tegelikult Lenini naine oli!" ähvardanud kord Stalin, lesknaist „korrale kutsudes", lubades kuulutada Lenini naiseks Stassova või Fotijeva (Lenini sekretär, kelle saatis tema järele spioneerima Stalin).

Ja kuni elu lõpuni täitiski Nadežda Konstantinovna nurisemata Vladimir Iljitši abikaasa rolli.

Kui lugesin sellest, et Krupskaja oli olnud ka üks Nõukogude haridussüsteemi loojatest, olles tol ajal hariduse rahvakomissari asetäitja, mõtlesin, et kas mitte temalt ei pärinegi leninlik lendlause „Õppida, õppida ja õppida!". (Tõsi küll, anekdoot kõlab nii: „Lenin: Mitte midagi niisugust pole ma öelnud; lihtsalt proovisin uut sulepead!".)

Krupskaja kavatses esineda XVIII parteikongressil Stalini despotismi hukkamõistmisega. 26. veebruaril 1939 tähistas ta oma 70. sünnipäeva. Stalin saatis talle sekretäri kaudu hiiglasuure tordi. Järgmisel päeval heitis Nadežda Krupskaja hinge. Tema kõrval nii paremal kui ka vasakul käel istunud sõbrad said tugeva mürgistuse. Matustel kandis Stalin isiklikult urni Krupskaja tuhaga - need maised jäänused maeti Kremli müürisse...

1930-ndate keskpaiku oli Krupskaja öelnud: „Kui Lenin oleks veel elus, siis oleks Stalin ta kindla peale vangi pannud."

Leniniga hüvastijätmise talitusel polnud Krupskaja, nagu revolutsionäärile kohane, välja näinud äranutetud näoga lohutamatu lesena, vaid pöördus rahva ja partei poole: "Ärge püstitage talle mälestusmärke, ärge rajage temanimelisi kultuuripaleesid, ärge korraldage uhkeid peiesid tema mälestuseks - seda kõike ei pidanud Lenin oma eluajal oluliseks." Oli ju üks Lenini tuntud tsitaate ka see: „Palju on veel meie maal korda tegemata..."

Kuid, nagu elus tihti juhtub, naisterahvast ei kuulata.

RAUL RATMAN

Jaga |