Koos me suudaksime rohkem!

INNA KIRJANOV,      16. oktoober 2002


Peaaegu igas peres on lapsi, või tulekul, ning meie enda ja meie laste saatus on Teie kätes! Sellepärast ma pöördungi igaühe poole Teie seast, kes armastavad elu, siin ja praegu, Maa peal!

Olen projektide "Aastatuhat ilma narkootikumiteta" ja "Kingi rõõmu" autor ja juht. Mul endalgi on teismeline tütar. Õpin palju laste käest, nad võluvad mind oma avameelsuse ja usaldusega, ning lapseliku ja noorusliku siirusega

Kõik lapsed on veetlevad

Nii tavalised, kui ka tavatud, ehk erinevate puuetega lapsed. Minu unistus - võimaluse korral ühendada kõik lapsed, et nad saaksid õppida ühes koolis, koos tegeleda huviringides (loomingu-, spordi-...). Kahjuks, meie ühiskond ei ole piisavalt küps sellise ühenduse aktsepteerimiseks. Suuremale hulgale meie seast puuetega lapsed eksisteerivad teises maailmas. See asjaolu on seletatav: meie ühiskonda aastakümneid kasvatati "MEIL on kõik korras, meil pole probleeme, ega invaliide (need olid tervetest inimestest isoleeritud)" legendi põhjal.
Aastate möödudes võime näha kuidas puuetega lastele suhtumine on muutunud. Elu läheb edasi, piirid laienevad, avastame uusi ühiskondi, teisi tsivilisatsiooni tasemeid ja teiste riikide ja rahvuste elu. Nüüd võime võrrelda! Jah, tõepoolest, arenenud riikides puudub inimeste jaotamine nende füüsiliste näitajate järgi, seal pole "haledaid" invaliide, seal iga isiksus, kellele on antud elu, omab õigust olla ja on ühiskonna täisõiguslik liige!
Oma projektidesse ma lisan järk järgult puuetega laste osalemine. Lapsed esinevad või esitavad oma loomingut teistele tavakoolides õppivatele eakaaslastele, kui imelik see ka poleks, tuleb välja, et tavalised lapsed ei märkagi "teiste" laste puudusi, aga miks? Aga sellepärast, et looming õilistab, ühendab. Kõigepealt lapsed hindavad eakaaslasi mitte nende välimuse, vaid loomingu tulemuse järgi.

Ühiskond veel kõiki ei mõista

Tuleb välja, et täiskasvanud ise õpetavad ja harjutavad näha temaga mittesarnases lapses või teises inimeses - invaliidi ja püüavad ennast ja oma lapsi eemale hoidma selliste inimestega suhtlemisest, isegi nende poole vaatamisest. "Miks me peame nägema neid, ja veel enam, suhtlema nendega?" Kahjuks, see on mitte üksikinimese, vaid terve ühiskonna arvamus!
Ma arvan, sellesse probleemi suhtumise korrigeerimist võib alustada ainult meist, täiskasvanutest! Üritame leida ja parandada puudusi kõigepealt iseendis, alles seejärel meil on õigus kasvatada lapsi, võõraid ja enda omi!
Mida siis lõppude lõpuks on vaja, et laste "ühendamist" meie ühiskonnas alustada?
Selleks ma koostasin projekti "Noorte meistrite keskus". Projektis on kavandatud ühtse õppe-loomingulise ja tootmis-professionaalse keskuse loomine laste ja noorukite jaoks, kus nad saaksid omandada erinevaid elukutseoskusi, et peale keskkooli lõpetamist kergemini töökoha leida ja teenida raha edaspidiseks õpingute jätkamiseks.
Minu valimisplatvormi sisuks on narkoepideemia ennetustöö laste ja noorte seas loomingulise arenemise kaudu. Ennetada -alati on palju kergem ja odavam, kui ravida pärast , kui, enamikjuhtudel, on juba hilja.!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)