Kodumaast ja Isamaast

„Mis sa vannud, Kata?“ küsis mööduv Nestori-poiss, ja ma kordasin oma dilemmat.

„Kuidas võtta…,“ venitas esimees. „Üheltpoolt oleks nagu üks… Aga jälle teiseltpoolt…“ Poliitikuna libises ta vastamisest kõrvale küsimuse esitamisega: „Kas sa, Kata, usud, et kapo Toompead ka pealt kuulab?“

„Muidugist usun! Linnavalitsuses on neil ju püsistuudio!“ kinnitasin.

„Ma ei tahaks midagi arvata, aga kui on juba üle kahe kodumaa, siis hakkab kapo kindlasti uurima.“ Ja Nestor kadus püstistardi kohta ennenähtamatu kiirusega.

 „Kodumaa on paik, kus on sinu kodu,“ arvas sotsiaalminister Jevgeni Ossinovski.

„Isamaa on paik, kus sündis sinu isa,“ arvas justiitsminister Urmas Reinsalu.

„Kodumaa on maa, mille kodanik sa oled,“ arvas õiguskantsler professor Ülle Madise. „See on siiski segane küsimus, ma pean veel mõtlema…“

„Kui on piisavalt aega,“ arvas dressipükstes kodanik, „on mõlemad kolm nõutud passi õhtaks mu laua peal. Niipalju saan ma ikka kamandada aega!“

Ma ei uskunud oma kõrvu! Tema kamandab Aega! Kui asjad on nii kaugel, siis minu loosung oleks „Aeg maha!“. Ja tema puhub veel vilet teiste inimeste peale.

„Nõuame seaduste muutmist! Sõna „Isamaa“ soolisus tuleb sooneutraliseerida!“ ütles armsa näoga pehmekene bassihäälega.

„Neutraliseerida? Vanasti nimetati seda kohitsemiseks,“ pomises Kata üpris kurjalt.

Siis ilmus armastatud jalgpallur. Mul ei torka ta nimi kohe meelde. Noh, see jube kuulus sportlane, kes on Eestile tohutult kuulsust toonud! Tema arvas, et saab olla ikkagi vaid üks. Mart Helme  tegi selle peale muidugist korgitseri ja torkas: siis sa võiksid autasustamispjedestaalil ka käe südamele panna ja sellest märku anda.

„Ma võin Eesti hümni kaasa laulda!“ ütles Eesti kodanikust jalgpallur.

Oma ootamatust mõttekäigust sattus Kata nii segadusse, et hakkas luksuma. Nagu tellimise peale ilmus kohale segadusspetsialist dr. Aug, kes Katale selgitas, et too peab kuiva pesu selga vahetama, et luksumisest pääseda, teistele aga ütles, et üpris tavaliselt on nii: kodumaalt soovitakse igasugu ande saada, isamaale aga tahetakse neid ise anda.

Isamaa valitakse südame järgi, kodumaa kodakondsuse järgi. Selles nad erinevadki. Kodumaa-armastus on piirides, isamaa-armastus on piiritu! Jüst-jüst! See sunnibki inimesi riigihümni kaasa laulma.

SANDER  LANT

Jaga |