Nädala juubilar WINSTON CHURCHILL 135

Inglise peaminister 1940-1945 ja 1951-1955, sõjaväelane, kirjanik, kes sai 1953. aastal Nobeli kirjandusauhinna ja 2002. aastal BBC küsitluse järgi oli kõigi aegade kõige väljapaistvam britt.

Sir Winston Leonard Spencer Churchill sündis 30. novembril 1874 Woodstocki lähedal Marlborough' hertsogi peremõisas Blenheim Palace.

Tema isa, tüli tõttu Walesi printsi, hilisema kuninga Edward VII-ga Iirimaale pagendatud poliitik Lord Randolph Churchill oli seitsmenda Marlborough' hertsogi poeg. Ema, Lady Randolph Churchill ehk Jennie Jerome oli Ameerikast - New Yorgi finantsmaakleri ja miljonärist ärimehe tütar. Nii ema kui ka isa pöörasid pojale suhteliselt vähe tähelepanu ja väikese Winstoni kasvatamine oli jäetud lapsehoidja Elizabeth Anne Everesti hooleks.

Churchill õppis küllalt hästi, kuigi käitus lausa kohutavalt. 15-aastaselt viidi ta üle sõjaväeklassi, mille lõpetas küllalt edukalt. Samal ajal hakkas ta tegelema vehklemisega ning sai 1892. aastal kooli vehklemismeistriks.

1895. aastal lõpetas nooremleitnandi aukraadi saanud Winston kuningliku sõjakooli ja määrati Tema Kuningliku Kõrguse neljandasse husaarirügementi. Just siis mõistis Winston, et sõjaväelasekarjäär ei olegi see, mis teda kõige rohkem huvitaks. Tänu oma ema suhetele said ta 1896. aastal sõita sõjakirjasaatjana Kuubasse, kus oli käimas ülestõus Hispaania ülemvõimu vastu.

Hispaania vägede koosseisus sai ta esimesed lahinguristsed. Kuubal omandas ta peale hispaanlaste Punase Risti medali ning ajakirjandusliku tuntuse ka tungi suitsetada kuuba sigareid ja pidada siesta't (pealelõunauinakut).

Kui tema väeosa saadeti Indiasse, sai Churchillist rügemendi parim polomängija. Jälle tänu oma ema suhetele lasi ta end üle viia ekspeditsioonikorpusesse, mille koosseisus võttis osa lahingutegevusest mägihõimude vastu, paistes silma erilise hulljulgusega. Samas kirjutas ta vanaemale terve hulga kirju, kus rääkis sõja mõttetusest ja moraalitusest, ning mis anti hiljem välja raamatuna.

Indiast naastes palus ta end saata ajakirjanikuna Põhja-Aafrikasse. Egiptuses võttis ta isiklikult osa mässajate mahasurumisest, kuid kritiseeris oma artiklites Inglise väejuhatuse julmust vangide suhtes.

1899. aastal läks ta erru. Sama aasta lõpul sõitis Churchill ajalehe Morning Post korrespondendina Inglise-Buuri sõtta, kus langes buuride kätte vangi, kuid põgenes.

Kahekümnenda sajandi algul sai alguse Churchilli poliitikukarjäär. 1910. aasta veebruaris sai temast Inglismaa siseminister - see oli üks kõige mõjuvõimsamaid ametikohti riigis. Sajandi algus oli keeruline aeg nii Inglismaale kui ka kogu maailmale. Äärmiselt palju oli tööliste väljaastumisi ja streike ning Churchill paistis silma küllalt karmikäelise siseministrina, pälvides palju kriitikat enda suhtes. Samas leiti, et hoolimata oma napist sõjaväelisest haridusest suutis ta kiiresti ja asjatundlikult lahendada mitmeid sõjalisi küsimusi. 1911. aastal pakkus peaminister talle Admiraliteedi esimese lordi ametikohta. Kuigi see oli formaalselt madalam siseministri omast, võttis Churchill selle kõhklusteta vastu - laevastik oli teda alati huvitanud.

Hiljem vahetas Winston mitmeid ministriportfelle ning oli mitmes muus valitsusametis. Peale 1929. aasta valimisi teda aga enam valitsuskabinetti ei kutsutud. Churchill kritiseeris jõuliselt Chamberlaini kabineti sõlmitud Müncheni lepet Hitleriga. Ta ütles parlamendis: „Teil oli valida sõja ja autuse vahel. Te valisite autuse, nüüd saate ka sõja."

1. septembril 1939 tungis Saksamaa kallale Poolale - algas Teine maailmasõda. Kahe päeva pärast kuulutaski Saksamaale sõja Inglismaa, 10 päeva jooksul aga kogu Briti Rahvaste Ühendus.

Samal päeval tehti Churchillile ettepanek vastu võtta talle juba tuttav Admiraliteedi esimese lordi ametikoht. Merevägi olevat sellele teatele reageerinud hõiskega: „Winston on tagasi!"

10. mail 1940, vaid mõni tund enne seda, kui Saksamaa tungis Prantsusmaale, määras kuningas George VI Winston Churchilli peaministriks. Esimesest hetkest võttis Churchill kindla seisukoha pidada sõda võiduka lõpuni, kuigi väga paljud valitsuskabinetis tahtsid Hitleriga kokku leppida. Esimeses kõnes rahvale ütles Churchill oma kuulsaimad sõnad: „Mul ei teile pakkuda midagi peale vere, raske töö, pisarate ja higi."

Sõja ajal oli Churchillil  kui peaministril pretsedenditult suur populaarsus. Samas suutis ta äärmise diplomaatilisusega suhelda nii Roosevelti kui ka Staliniga, suhtudes mõlemasse ülimalt lugupidavalt.

1951. aastal sai Churchill 77-aastaselt teist korda peaministriks. Ta võttis selle ametikoha vastu oma äärmiselt halvast tervisest hoolimata. Kuigi järgnenud aastatel tal oli mitmeid atakke ja kaks insulti, keeldus ta tagasi astumast. 1953. aastal sai ta nii Nobeli kirjandusauhinna kui ka lorditiitli ning Sukapaela ordeni.

1955. aastal läks ta siiski erru ning elas pärast seda veel kümmekond aastat, võideldes terve hulga ihuliste  haigustega ning, nagu ta ise ütles, „musta koeraga" - depressiooniga.

Winston Churchill suri Londonis 24. jaanuaril 1965, täpselt 70 aastat pärast oma isa surma.

IVARI VEE

Jaga |