Iraani relvadeks on usk ja nafta

Gwynne Dyer,      15. märts 2006


Suurim viga, mida tehakse selliste radikaalsete rühmituste nagu Bushi administratsiooni sisering käitumise ennustamisel, on sisendada endale, et kunagi ei juhtu midagi vastupidist sellele, mida nad järjest kinnitavad. Nad peavad ju ometi aru saama, et see tooks kaasa katastroofi! Ja ometi teevad nad täpselt risti vastupidi.
„Iraanlased peavad teadma, et kõik kaardid on laual, ning nad peavad mõistma, mida see tähendab," ütles USA suursaadik ÜRO-s John Bolton eelmisel nädalal Briti poliitikute rühmale. „Me võime rünnata selle ahela mõnda lüli. Kogu asja lõpetamiseks pruugib vaid hävitada mõne osa nende tuumaettevalmistustest." Teisisõnu, Bolton soovitas korraldada iseseisva riigi vastu illegaalse rünnaku. Võimalik, et ka tuumarelvi kasutades.
Bolton teadis, et tema poolt välja öeldu võib lekkida. See võiski olla sihilik viis suurendada survet Iraanile. Pühapäeval, pöördudes Ameerika–Iisraeli Suhete Komitee poole Washingtonis, kordas Bolton ähvardust veelkord: „Mida kauem me lükkame edasi kokkupõrget Iraaniga, seda raskem ja juhitamatum on asja lahendamine hiljem. Peame olema valmis rakendama ohu kõrvaldamiseks mitmekülgseid lahendusi ja kõiki meie käsutuses olevaid vahendeid..." Bolton võib tõepoolest nii arvata ja Valgest Majast ei ütle talle keegi, et jäägu ometi vait.

Ajal, kui USA armee on takerdunud Iraagis, pole Bushi administratsioonil jõudu, et maismaal tungida ka Iraani, mis on palju suurem riik. Samal ajal on olemas strateegilised plaanid ja käsuliinid õhurünnakute läbiviimiseks. 2002. aasta septembris kuulutas Rahvusliku Julgeoleku Strateegia välja uue „ennetavate" sõdade doktriini, mille järgi USA võiks omal algatusel korraldada rünnakuid nende riikide vastu, mis võivad tulevikus kujutada ohtuAmeerikale. 2003. aasta jaanuaris arendati seda doktriini edasi „täiemahulise globaalse rünnakuni".
„Täiemahuline" tähendab konkreetsemalt tuumarelva kasutamist niisuguste sihtmärkide vastu, mida tavaliste relvadega hävitada ei saa. Maapinda läbistavad „mini-tuumapommid" on Bushi poolt alla kirjutatud direktiivi Conplan 8022-02 lahutamatuks osaks. See direktiiv käsitleb rünnakuid nende riikide vastu, mis võivad kujutada Ameerikale „peatset" tuumaohtu ning kus USA maavägesid ei saa kasutada. Vastutus Conplan 8022 rakendamise eest pandi Strateegilisele Väejuhatusele (Stratcom) Omahas, mis seni on tegelnud ainult tuumarelvadega.
Mullu mais andis kaitseminister Donald Rumsfeld käsu seada Stratcom 24-tunnilisse kõrgendatud sõjalisse valmisolekusse. Loogiliselt mingit Iraani tuumarelvade „peatset" ohtu pole: USA mulluse luurehinnangu järgi kuluks Iraanil oma tuumarelva väljaarendamiseks 10 aastat. Kuid kogemus näitab, et USA administratsioon võib rääkida „ennetavast" löögist ka siis, kui mõni riik ei kujuta endast Ameerikale mitte mingisugust ohtu.
Mis juhtuks, kui nad iseennast veendes rakendavadki Iraanis Conplan 8022? Mõistagi, tuhanded inimesed hukkuvad ja 70 miljonit ellujäänud iraanlast on väga kurjad. Kuid kuidas võiksid nad anda USA-le vastulööki? Iraanil pole tuumarelvi ega muid relvi, mis küüniksid Ameerikani. Arvestades USA tehnoloogilist edumaad, võiks Iraan USA vägedele teha palju suuremat kahju hoopis Pärsia lahe piirkonnas. Kuid Iraanil on kaks võimsat relva: shiiia usk ja nafta.
Iraan mängib praegu Iraagis pika vinnaga mängu, julgustades shiiitide erakondi koostööle Ameerika poliitilise projektiga, et shiiitliku enamusega valitsus Bagdadis võiks pärast ameeriklaste lahkumist teha Iraagist Iraani ustava liitlase. Kui Teheran praegu julgustaks shiiitlikke löögirühmi Ameerika vägesid ründama, kasvaksid USA ohvrid märgatavalt. Kogu ameeriklaste olukord muutuks seal mõne kuuga võimatuks.
Iraan ilmselt ei püüaks sulgeda Hormuzi väina – pudelikaela, mille kaudu liigub suurem osa Pärsia lahe naftaeksprodist. USA väed võiks kergesti saavutada kontrolli Iraani hõredalt asustatud ranniku üle lahe põhjakaldal või selle isegi vallutada. Kuid see tähendaks kindlasti naftaekspordi katkemist. Selle maht on praegu ligi 4 miljonit barrelit päevas. Tänasel pingelisel naftaturul võib see tõsta viia naftabarreli hinna 130–150 dollarini.
Pealegi võib Iraan oma eksporti mõned kuud ka kinni hoida, kuna tänu niigi ülikõrgele naftahinnale on tal õnnestunud koguda suurem rahavaru. Iraan teenis mullu naftaekspordist 45 miljardit dollarit – seda on kaks korda rohkem kui aastail 2001–2003 keskmiselt.
Ameerika „ennetav" löök Iraanile võib süüdata Iraagi shiiitide aladel üldise ülestõusu ameeriklaste vastu ja vallandada ülemaailmse majanduskriisi. Tuumarelvade kasutamisel ületataks tuletõke, mis on terves maailmas vastu pidanud alates 1945. aastast. Enamik teisi suurriike veenduks, et USA on paariariik, mida tuleb ohjeldada. Ja kõike ainult selle nimel, et võidelda ohuga, mis pole kuidagi reaalsem, kui seda oli Iraak 2003. aastal.
Ükski terve mõistusega Ameerika poliitikakujundaja ei peaks võimalikuks sellise ohu vallandumist nii tühistel põhjustel. Kahjuks ei anna see veel tagatist, et just nii ei võiks juhtuda.

(Gwynne Dyer on Londonis elav sõltumatu ajakirjanik, kelle artikleid avaldavad 45 maa ajalehed.)

AKEN:
Tuumarelvade kasutamisel ületataks tuletõke, mis on terves maailmas vastu pidanud alates 1945. aastast. Enamik suurriike veenduks, et USA on paariariik, mida tuleb ohjeldada. Ja kõik ainult selleks, et võidelda ohuga, mis pole reaalsem kui Iraak 2003. aastal.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)